neljapäev, 8. november 2018

Wedding

Victor (MTÜ Mondo ja Kongo küla ühenduslüli, kes tegeleb vabatahtlikega ja on nagu isa eest) saabus hilinemisega. Esimesele kohtumisele ta ei jõudnud, sest ta lorry was walking not running, nagu ta mulle Whatsapitas. Eile tuli ta mu juurest läbi viieks minutiks, et nägu üle vaadata ja vastupidi. Määrasime kindlaks ametliku kohtumise aja ning sissejuhatuseks lubas ta meile novembris oma riiki tutvustda.  Victori kontor asub keset küla ja on pisike. Ametlik kohtumine toimus vabas vormis sheavõi esileedi Suusi, korvipunujate Roosi ning veel kahe naisega. Suusist olin ma varem pildi teinud ja Roosilt korvi ostnud, seega me tundsime üksteist ja Victoril polnudki midagi lisada. Mina aga olin kohtumiseks põhjalikult valmistunud ja pähe õppinud kaks lauset nabti keeles. Terve pool päeva kordasin paari lauset, milles kummaski kolm sõna. Kirja pole nabti keelt keegi pannud, see on ainult suuliselt levinud kohalik keel. Mina kirjutasin laused kuulmise järgi: „mpur piemi nimambii Kongo Community ka nammoo katum Ghana.“ A la mul on tore siin olla ja annan oma parima.
Oma siinviibimise teisel pühapäeval käisin taas missal. Moses, kes on sügav katoliiklane, tegi mulle ettepaneku tema kogukonna kiriku külastamiseks. Kirik asub Kongo külast ca 6 km eemal Zanlergius, koht ise ja selle ümbrus pidid olema vaatamist ning matkamist väärt. Jumalateenistus algas 6.30 ning me kiirustasime tema venna käest laenatud motikaga, et õigeks ajaks kohale jõuda. Kirik asub künka otsas ning  viimast tõusu võttes hakkas mu seljakotis mobiiliäratus helisema, järjest valjemini ja valjemini. Kirikusse jõudsime õigeks ajaks ja lisaks sellele kõigile märgata-kuulda. Kogu selle tähelepanu keskel ei saanud ma üldse aru, miks helin, mille ma olin justnagu välja lülitanud, vait ei jää. Moses juhtis oma tagasihoidlikul moel mu tähelepanu teisele, rahustamist vajavale telefonile. Mul on siin kaks telefoni, Eesti ja Ghana numbriga. Kuna ma pidin kirikusse jõudmiseks põhimõtteliselt enne kukke tõusma, siis olin kõikvõimalikud helinad mõlemas telefonis igaks juhuks sisse lülitanud. Higistasin terve jumalateenistuse ning kontrollisin iga natukese aja tagant, kas telefonid on ikka vaikuse peal. Mingil juhul ei tahtnud ma tähelepanu pühalt isalt endale suunata.
Zanlergiu kirikus, kus kõik kõiki tunnevad ja tahavad tundma saada, pidin ma pärast missa lõppu minema rahva ette ja ennast tutvustama. Suutsin end kuidagi kokku võtta ja rääkisin ära, kes olen ja mis teen. Peale etteastet äratuskelladega läks südamete võitmiseks igaks juhuks käiku ka nabtikeelne tänusõnade voor ning päev võis jätkuda. Esmalt ostsime matkaks süüa kaasa. Moses soovitas putru osta. Aga see polnud puder, vaid kissellilaadne valdavalt tšillist koosnev toode. Hea, et kõrvale sai ostetud maisijahust moodustis, mis leevendas veidi kisselli mõju. Kuigi see pala oli tegelikult omapärane ja maitsev. Nüüdseks olen samust kisselli (putru) veelgi söönud.
Matkarada suundus loogeldes Zaan mägede suunas. Zaan on nabti keeles tere ning need mäed tõesti tervitavad. Kõrgelt paistis nii Bolga linn kui ka Kongo küla. Moses jutustas, et nendesse mägedesse peitsid inimesed end orjakauplemise aegu. Rääkisin talle omakorda lugu metsavendadest. Tagasiteel astusime kohaliku mahefarmeri poolt läbi. Ta tutvustas meile oma aeda ja kalatiiki ja kakaopuud. Kakao põhjas on haruldus, sest siin on vähe vihma ja väidetavalt ei kasva ta siin. See farmer igatahes kummutas selle jutu. Lõuna lihtsalt ei lase sellel juhtuda, et ka põhi saaks kakaost kasu. Vot. Ja siis ta kasvatas veel igasugu mahetoodangut: maapähkleid, bataati, casavat, mangot jpms. Oli hästi uhke selle üle, et avastas plastmasskanistrid, kuhu komposti pani ning sinna taimed pistis. Pidi olema palju efektiivsem kui maalapil kasvatada. Lõpus tõi mulle külastajate raamatu, kuhu palus mul midagi kirjutada ning paha ei teeks ka väike amount (emale: rahasumma). Järgmisel korral tean ennast varustada väiksemate amountidega, kui peaks veel farmereid tee peale jääma. Muidu pean ise mingi äri oma tagaaeda üles panema.
Minu maja juurest küla keskusesse on viis minutit ja teel olles on alati põnev. Lapsed hüüavad kooris „solomia“, mis tähendab valget, siis vahetame kohalike inimestega tervitusi, tee peal on tihti olukordi, mida pildistada jne. Täna alustas minuga juttu üks sihvakas mees, kes tundis mind hästi ja oli veidi hämmeldunud, et ma temaga sama familiaarselt ei vestelnud. Hääl oli tuttavavõitu. Käisin peas kõik võimalused läbi, aga siis mees andis alla ja andis mõista, et ta on Timothy, noh. Oioioo, väga piinlik oli mitte ära tunda meie turvameest. Minu ainukeseks vabanduseks oli see, et ma olin teda ainult pimedas näinud ja kindlasti mitte selle särgiga. Peale seda kohtumist mainib ta igaks juhuks alati, et ta on Timothy.

Ühel paljudest toredatest päevadest tutvustati mind reverendile. Reverend ehk preester ehk püha isa. Peale tervitust ja nö sissejuhatust kutsus ta mind nagu muuseas laulatusele. Ma tõusin rõõmust kergelt lendu ja lubasin kindlasti minna. Siin on tavapärane kinkida noorpaarile kunstlilli, ka pruudikimp on kunstlilledest ning on loomulik, et korjatakse raha. Neiud seisavad korvidega rahva ees ning laulu ja tantsu saatel poetatakse rahanatuke korvi sisse. Sama korjandus toimub ka iga kord jumalateenistuse ajal kirikus. Laulatusel ei pea raha alati korvi panema võib minna ka oma kingitusega. Otsustasin, et viin kingituse. Bolgas on väga korralik supermarket, nagu Prisma umbes (s.t et saab ka külmkappe osta jms), aga Selveri mõõtu. Ostsin kullatud teeserviisi 12 euro eest ja tundsin end suursponsorina.
Laulatus algas varahommikul rahva kogunemisega kirikusse. Ees nurgas istus peigmees ning teda ei tohtinud mingil juhul tülitada. Pruudi ootamine käis tantsu ja kiriklike laulude saatel, sekka mõned palved ning kestis ligikaudu 1,5 tundi. Siis saabus pruut, valgesse riietatud tantsijate ja lauljate saatel, koos pruutneitsiga. Siis oli tantsu ja laulu veel rohkem, toimus vanematelt nõusoleku saamine, sõrmustamine, alkirjastamine ning reverendi manitsuskõne, mida tohib ja mida mitte. Enne pulmi nt ei tohtinud pruut ja peig üldse kohtuda. Igaks juhuks ööbis pruut kaks nädalat enne laulatuse toimumist reverendi pool. Mehe vanemad peavad pruudi vanematele tegema kingituse, muidu ei tule önn õuele. Kingituseks on vastavalt 1-3 lammast, 1-3 kitse, üks punane kukk ja 4 lehma. Kui abielus olles mees petab naist esimesena ning see välja tuleb, siis naine saab vabaks. Kui naine petab meest, siis peab ta kandma kaasas kotikest, mis on täidetud hirssidega, et kõik näeksid, et ta on üks kõlvatu tegelane.

Pärast laulatust kodus olles panin Curly Stringi plaadi peale ja kuulasin korduvalt lugu... ooo, reverend, oooo, reverend... kas su peas...kõlab mingigi hääl..
Ma tean, et mul tuleb hakata käima ka koolides, mis asuvad kaugemal. Kõige mugavam viis on kasutada motikat. Kuna ma jään siia kauemaks, siis olin kindel otsuses, et motika ma endale soetan. Tavaliselt on emme see, kes lastele raha jagab, nüüd vastupidi :). Paula tahtis küll, et ma moto hiljem koju kaasa võtaks, aga vist läheb raskeks. Pean juba niigi kasse, koeri ja eesleid kaasa viima. Linna läksin selle kollase putkaga, mille nimi, selgus, on candu ja see tuleb sellest, et ta on can do (all for you).  Tagasi tulin juba motikaga Apsonic.
Olen siin vahepeal koolides tunnivaatlustega alustanud. Kogun infot, et kokku panna materjal erinevatest kreatiivsetest õppemetoodikatest siinsetele õpetajatele. Tänane Kongo Junior High Schooli science tund käsitles naise ja mehe suguorganeid. Õpetaja David pani tahvlile käsitsi joonistatud plakati organitest ja selgitas lastele, mis on mis ja kus asub vulva ning milline peenis välja näeb. Üks 14-aastastest poistest arvas, et see tema peenisega küll ei sarnane, mille peale David vastas, et ta lõikab siis poisi organi küljest ja jätkab tutvustamist juba selle abil... Keset tundi astusid sisse kaks viisakates triiksärkides õpetajat, mõlematel käes vits, mis sarnanes minipiitsaga. Hommikustele hilinejate tuli nuuti anda. Vähemalt 10 õpilast kutsuti ukse taha ja tagasi klassi tulid nad hapu näoga oma sääri hõõrudes. Mina oma kutsekas panen õpilastele hilinemise eest märgi päevikusse ja sedagi mitte iga kord. On, mida õppida :).
Ma ei jõudnudki kirja panna eestlastest filmitiimi Kelli ja Martini tegemistest, Mole külastusest ja veel paljust muust. Järgmine kord. La eng biella!!

pühapäev, 21. oktoober 2018

September in Kongo

September came to a close and it was an eventful month. In Accra, Ghana interred one of its dearest sons, Kofi Annan. In New York at the UN general assembly, world leaders convened to discuss global challenges and goals. At the same time, the world marked the third anniversary of the adoption of the UN Sustainable Development Goals, a “blueprint to achieve a better more sustainable future for all”.

Here in Kongo village, we continue day in and day to build resilient communities by supporting three cooperatives in creating economic opportunities for women one basket, one seedling and one shea butter pouch at a time. The work of these cooperatives impact women’s lives and that of their families.

This month brought a lot of changes into my daily life. First, a new EU Aid Volunteer from Italy arrived, Diana. She will be working as an ict teacher and she was already a friend, since we spent two trainings in Austria and Tallinn together! Then my supervisor and Mondo's Social Entrepreneurship Expert, Diana Tamm, came for a two week visit. We managed to revise a lot of the processes of the two cooperatives together and identified some areas that need improvement, such as quality for both weavers and shea butter ladies. We also reviewed the developments and the budget of Mondo's AFR3 projects, which will be coming to a close at the end of November this year. The women were immensely excited to see Diana again and all work was put to a standstill during her stay. We worked long and late hours, even on weekends. And after she left, we had to hurry up to finish orders that had been on hold during her two week visit. On top of that, I fell ill right after her departure. This wasn't too much of a surprise, since about more than a handful of the weavers also got sick-it is the season for malaria and sicknesses. Suffice to say, it was a hectic month to say the least!

In the next few paragraphs, I would like to talk a little more about the actual products I am working with, namely the bolga basket and shea butter. Allow me to introduce you to what they are and how they are made. Enjoy! These are also found on Mondo's Instagram site, with even more pictures ;). 

THE BOLGA BASKET
Ghana’s Upper East Region is famous for its handmade bolgabasket. Weavers use a traditional technique that hasn’t changed in hundreds of years.
In Kongo village, it was the women m arried into the community from neighboring ones, who brought in the handicraft and started teaching others. That is how four years ago 8 women started Yen Pang Basket Weavers Cooperative, with support from Mondo. Abena, pictured above, was one of the original 8 and has trained over 20 women that have joined the cooperative since. They now ship baskets as far away as Canada. As an EUAV, I provide support to the cooperative in business, communication and marketing skills.

How are they made?

The bolgabasket is made out of the stalk of elephant grass, which when dried serves as a durable, yet bendable straw for weaving. In Ghana, the grass grows mainly in the Ashanti region and is brought to the Upper East region by straw suppliers. The price per bundle of straw has doubled since last year, simply because the suppliers have monopoly over straw. To cope with increased expenses, weaving cooperatives, like Yen Pang, have started their own straw banks to allow buying in bulk during straw season when bundles are larger in size. Through the cooperative, the women artisans at Yen Pang earn a fixed price for each basket directly from their clients and don’t have to rely on selling their baskets to middlemen at the local market, who buy at a much lower rate for export. Being conscious of who you buy your products from and knowing where and under what conditions they were made, makes all the difference for the artisan.
First, the women split the straw in half using their teeth. Then, the two strands get intertwined, before the dyeing process begins, whereby natural dyes from plants such as sorghum are used. Depending on the size of the basket, it can take anywhere from 3 to 7 days to finish one basket.

SHEA BUTTER




Shea butter is made from the nut of the Shea fruit. The Shea tree grows in the dry savannah belt of West Africa, which stretches across the continent to the Horn of Africa. Traditionally, female members of one family will make Shea butter together. It is a method that has been passed down from mother to daughter for centuries and is often performed as a social activity. Shea butter is used not only for hair and skin, but also as a cooking oil, which gives food a nutty aroma. Since the introduction of Shea butter in the west, it has become an income generating activity for many women in northern Ghana. Mondo has supported the founding of a women’s Shea butter cooperative in Kongo village and provides machinery and housing infrastructure for the business to thrive.




Nongtaaba, a cooperative founded with Mondo’s support, employs more than 100 women from different communities. Average age of the women is 65. Nuobo, in her early 90s, is the oldest member💪🏼


The women knead the Shea paste the traditional way; by hand, in unison and completely unrefined. That is important to keep the beneficial properties of the butter intact. The women, all farmers, take great ownership of their work and are proud to be able to sustain their families with it.

The entire process includes sorting the nuts, crushing, drying in the sun, roasting, mealing into a paste, then kneading until you can separate the oil from water, followed by seaving and leaving overnight to cool and finally packaging and shipping. 

laupäev, 13. oktoober 2018

Watchman

Mu toas on ainult üks pistik ja seal on pidevalt miski laadimas. Kuna mu arvuti on päevinäinud, siis kaua ta ilma akuta vastu ei pea ja ma olen õhtuti, kui on vaja internetis olla ja tööd teha, hakanud käima Diana ja Jasmini pool – 60 m eemal, kõrvalmajas. Neid ei pea kodus olema, mul on oma võti ja seal on köök koos veekeetjaga, rääkimata arvukatest pistikutest. Olen endale korraldanud nö teeõhtuid, sest tavaliselt on Diana kuskil väljas olnud. Korraks vahelepõikena teest rääkides mainisin ka Mosesele, et mu head sõbrad Piret ja Pille panid mulle kodust teesid kaasa. Eriti vinge tee on põdrakanepi baasil tehtud Ivan Tsai (Piret pani veel pakile kirja, et aitab ka musta mandri tõvede korral). Kutsusin ka Mosest mõnel õhtul teed jooma. Ta vaatas mind üsna äraoleva pilguga. Õhtul saatis mulle paar pilti kanepist. Et kas ma seda teed olen proovinud... Lubasin oma põdrakanepile truuks jääda..


Ühesõnaga  esmesel õhtul koju tagasi tulles pidin ennast surnuks ehmatama. Kell 6 läheb juba pimedaks ja äkki ja pimedus on selline, et seda saab katsuda. See on nii tummine. Meie majade vahel on kena kividest kõnnitee mingite astmetega jms. Mul küll mobiilituli põles, aga ikka nägi ainult ühe sammu astuda. Ja siis ma astusin selle sammu, kellelegi peale peaaegu. Viimasel hetkel sain pidama, muidu oleksin kena hooga talle selga lennanud. Meie majade vahele oli otsustanud lihtsalt üks inimene puhkama tulla. Päris raske on eristada tumedat tumedas. Ma ei öelnud mitte midagi, isegi ei röögatanud, mis on minu puhul ime, võib-olla oli mul lihtsalt kõrikramp. Maas lamav inimene ei lasknud ennast üldse mitte millestki häirida. Otsustasin siis ise ka, et väga suurt numbrit ma sellest tegema ei hakka.

Diana kutsus mind järgmisel õhutul Leo ja Thomase juurde. Need on kaks iirlast, kes tegelevad peamiselt misjonäritööga. Iga kolmapäeva õhtul on seal väike vabas vormis kogunemine. Pidime maja ees õhtul kokku saama, et koos  nende juurde jalutada. Mul oli juba meelest läinud intsident lamajaga, aga nüüd tuletas ta end jälle meelde. Mind hakkas kergelt häirima, et meie kivine kõnnitee on permanentselt  kellegi voodiks saanud. Rääkisin Dianale kohtumisest, ta naeris ja vabandas, et polnud mind hoiatanud. Nimelt on see meie watchman Timothy. Ma sain teada, et meil on oma magav turvamees. No vähemalt edaspidi ei pea kartma midagi (kuigi ainus ehmatus siiani ongi olnud see lamav turvamees).


Moses seletas mulle, et siin on turvamehed igal pool, mõned riiklikult, mõned nö vabatahtlikult. See on kombeks siin. Mitte, et siin mingi kuritegevus lokkaks või midagi sellist, aga see on osa nende kultuurist. Timothy on üles kasvanud kiriku toel ning seal kasvamine sisaldab ka mingeid reegleid, mida tuleb edaspidi järgida. Üheks nendeks on nt watchman´i amet. Ta teeb seda pm tasuta, kuigi tal on kodu, pere ja lapsed. Tal on siin meie majade vahel ka väike omaette olemine, aga ta eelistab väljas betoonil pikutada. Muidu magab äkki röövlid maha.

Kongo külakeses on iga kolme päeva tagant turg, siis saab osta puuvilju ja igasugu kraami. Muidu on igapäevaselt valik väiksem, aga mitte sugugi olematu. Täna nt varusin endale tualettpaberit, röstsaia, tomateid ja ohtralt coca-colat. See on jook, ilma milleta siin ei saa. Mulle pole coca kunagi maitsenud erinevalt mu kolleegist sõbrale Annele, kes manustab seda liitrite kaupa nt peale igapäevast jooksumaratoni. Ma ei tee siin küll sporti, aga higi voolab igast poorist, siis coca on just see, mis jõuvarud taastab. Lisaks hävitab ta veel kahtlaseid baktereid, ilmselt hädavajalikke ka, aga  hetkel see tunda ei anna. Olengi oodanud purset, mis peaks saabuma üsna kiiresti peale Aafrika mandrile kohalejõudmist. Millegipärast mul see viibib. Igaks juhuks kannan kotis WC-paberit. Potti olen näinud ainult oma korteri vannitoas. Kui ma ootamatu laavaplahvatuse ajal peaksin viibima oma toast eemal, siis tuleb olukord lahendada kohalikus võpsikus, sest siin aetakse see asi metsikult.

Olen Kongo külas olnud nädal aega, söönud kohalikus restoranis ”Just love” fufut, mis on maniokist ja jamsist kokkukeedetud pallike serveerituna erinevates vürtsistes kastmetes kas liha või kalaga või supi sees. Ka suppi süüakse siin kätega. Siis olen veel proovinud riisi ja nuudleid ning palunud endale sinna kõrvale muna praadida. Mõnel kiiremal ajal võtnud koju kaasa takeaway pakikese – kilekott tõmmatakse ümber taldriku, siis ports sisse ja, kotike taldriku ümbert ära, sõlm peale ja valmis.




Hommikul söön tavaliselt maisiröstsaia margariini ja tomatiga, vahel olen ostnud keedetud muna sinna peale ja eile leidsin ”marketist” kalakonservi õlis. Nämma!! Kuna mul on jube tüütu iga kord minna kõrvalmajja, kus on köök ja veekeetja (nagu eelnevalt mainisin), siis otsustasin ise veekeetjasse investeerida. Siis saan oma toakese kõrval ruumis, kus on lauad, kraanikauss ja muuseas ka röster,  kohvi- või teevee ise valmis keeta. Kohvipulbri hangin järgmine nädal linnast (kohvri ülekaalu tõttu jätsin oma paki Ekule), seni pean Nescafe´ga läbi ajama. See on päris õudne, isegi  väike kogus paneb südame puperdama.  Kogu seda kraami hoian ma kenas korvikeses, mille endale kohe ostsin. Minu korvi valmistas Rosa.


Gekosid on mu tuppa nüüd rohkem kogunenud. Ma ei kujuta ette, millisest praost nad ennast läbi suruvad, aga tung minu tuppa tulla on vastupandamatu. Loomade vastu pole mul iseeneset midagi. Eeslid on saanud uuteks lemmikuteks ja muidugi kitsemammamad oma tittedega, kes über minu koduaia manööverdavad. Tagaõues kasvavad tomatid, see põld on otse mu akna alla ja olen seal mõnikord valvur Timothey näinud. Kuna põllult näeb otse minu tuppa, siis käib ta lisaks tomatinoppimisele aeg-ajalt kaemas, kas minuga on kõik korras J Siis veel kaktused, õitemeri, lopsakus, linnud ja ritsikad ning paar korda päevas pikeerivad kotkad maja ümber. Eestis hoolega kogutud stressist pole varsti jälgegi.


Eile tegime Mosesega järgmise tripi Bolgasse, seekord papaiasid hankima. Neid on ainult linnas, külast neid ei leia, isegi turupäeval. Ja nagu teate, ilma papaiata ei saa. Seekord sõitsime Mosese venna käest laenatud motikaga. Nii äge oli tagaistmel ümbrust nautida, mahe tuul juukseid sasimas (kohe ära öeldes, et koju jõudes oli nägu nagu ma oleks päev läbi oma keldrisse kivisütt visanud, väikese tooni erinevusega. Siin on pinnas sama värvi punane, kui Taevaskoja liivakivipaljand. Nüüd kujutage ette, et sõidate rahvusvahelisel põldmagistraalil, kus rekade rehvide vahelt liiva tuiskab. Rekasid oli õnneks vähe, rõõmu sõidust jälle palju ja oma nägu nägin alles õhtul kodus).

Teel Bolgasse tegime kõrvalpõike külla, kus elavad Mosese isapoolsed sugulased. Lapsi ei jõudnud ma kokku lugeda ja veel pooli nendest polnud koduski. Majad olid vanad ümarad põhukatustega savionnid, taamal paistmas vihmaperioodijärgne rohelistes toonides savann sekka pikituna kutsuvate kõrgustikega (pühapäeval peale missat tuleb tõenäoliselt matk ühele neist kõrgendikest). Bolgas tegime peatuse juba tuttavas kohvikus, tellisin omale järgmiseks nädalaks kohvi, rüüpasime paar tassikest ja koju tagasi, unustamata papaiasid. Pidime kiirustama, sest mu igapäevane malaariatablett (Malarone) oli koju ununenud. Ma pean neid iga päev ühel ja samal kellaajal krõbistama. Kui vahele jätan, siis ilmselt pole pääsu.


Moses töötab muuhulgas vabatahtlikuna ühes Kongo koolis IT õpetajana (vist mainisin ka eelnevalt). Lastel sel nädalal kolmel päeval kooli polnud, sest õpetajad olid kuskil koolitusel. Lapsed aga tahtsid õppida. Moses oraganiseeris neile siis laupäevaks ehk tänaseks IT tunnid. Käisin tunniandmist vaatlemas. Arvutitund ilma arvutita. Moses joonists tahvlile hiire ja kirjutas arvutiosad välja jne. Siis edasi tuli sissejuhatus mobiilidest, sealhulgas iPhone. Jälle joonis. Kuulasin huviga ja siis tulin selle peale, et oma iPhone klassis õppematerjalina ringi saata. See polnud siiski midagi erilist, nad olid nutitelefone näinud  küll ja ilmselt paljudel on see olmas ka.


Tunni lõpus oli töö arvutiosade peale. Õpilased kirjutasid usinalt ja siis jaotas Moses tööd õpilaste vahel ringi, et neid koos kontrollida. Väga mugav viis, õpilased saavad sõnu harjutada +  õpetaja ei pea ise kontrollima. Kasutan seda võtet ise oma töös päris tihti. Kui Moses eraldi kedagi küsis ja ta hästi vastas, siis kõik plaksutasid rõõmu tundes. Ma kujutasin elavalt ette kuidas ma seda oma koolis nt lukkseppadega läbi viiksin.

Koolis käib õpetus inglise keeles. Tugeva aktsendiga, võib-olla kohaliku keele nabti aktsendiga, aga vb lihtsalt Ghana aktsent.  Nabti keel tundub lihtne, nagu noodid – do, re, mi, fa, sol, la ja oledki kogu jutu ära rääkinud. Näiteks la on naerma, da on ostma, ka – tapma, mi- teadma, zo- jooksma jne. Hääldus on muidugi omaette teema. Aitäh on nt m´poya ja eesel bong, see n selles bongis on midagi sellist, mida harjutasin mitu päeva.

Lõpetuseks tahan rääkida loo armidest. Minu käest küsiti, mis armid need sellised on. Uurisin välja. Kui laps sünnib kodus, siis kutsutakse lapse sündi vastu võtma ja õnnistama ravitseja (healer). Igal ravitsejal on nn oma käekiri, ehk viis, kuhu ja kuidas ta last õnnistab ehk kehale sisselõike teeb. Neid lõiked võib teha kuhu iganes, olenevalt ravitsejast. Mosese ja tema õdede-vendade ravitseja oli üks ja seesama. Tema nn käekiri jättis armid kummalegi põsele. Mosese nooremal õel arme pole, sest tema sündis sünnitusmajas. Aga kui laps sünnib kodus, siis kutsutakse ravitseja.


Ja siis veel selline lugu, et diplomaat Michel Assibi vend on direktor ühes Kongo koolis ning helistas mulle eile (ta oli Assibilt minu lahkel loal mu numbri saanud), et kokku saada. Leppisime järgmisel nädalal, et kohtume. Tõotab tulla sisutihe nädal, sest ka kohalik koordinaator Victor More on lõpuks Pariisist naasmas.
Seniks head!
La-eng biella (good bye)

esmaspäev, 8. oktoober 2018

Silja Mall Ghanat avastamas

Sissejuhatus

MTÜ Mondo oli saatnud laiali juba mitmeid üleskutseid loodusainete õpetaja vabatahtliku tööle Ghanasse. Aastaks. Esialgu ei süvenenud ma neisse. Siis hakkas tulema kirju väikestele gruppidele ja lõpuks individuaalselt. Olime lastega just Tallinn-Tartu marsruudil ja üle pika aja ei olnud mina roolis. Lõõpisin nendega, et pakutakse  võimalust lapsevanemast  aastaks lahti saada. Arutasime, et tegelikult on see ju põnev väljakutse ja nagu muuseas vastasin Mondo kirjale, et olen nõus.


Ja siin ma nüüd olen.

Sellele eelnes kaks tihedat nädalat eelkoolitust Austrias ning hiljem Mondos. Mida enam äramineku aeg lähenes, seda rohkem lasti raadiost lugusid: härra Albanilt „hello, Africa, tell me how you´re doin´..“  ja „I bless the rains down in Africa“ Totolt. Kummaline igatahes.

Igaks juhuks hoiatan, et ma kavatsen laskuda detailidesse, sest ma lubasin sõpradele jagada oma esimesi samme ja kahte eraldi blogi ma pidama ei hakka. Teised postitused tulevad asjakohasemad. Ehk.

Ghana

Lend Accrasse oli sujuv, sulandusin juba kergelt, sest enamus olid kohalikud. Samuti siselend järgmisel päeval. Väga turvaline ja ladus. Teadsin, et Tamales, kuhu siselend mind Accrast viis, tuleb vastu shuttle transport.  Ootasin minivani vms, aga selgus, et hoopis suhteliselt peen sõduauto, kus peale minu oli veel kaks reisijat. Istusime tagareas kaasreisijaga, endise Berliini diplomaadi Michael Assibiga, kes oli just tulnud kohtumiselt NewYorkist Kersti Kaljulaiuga. Täiesti tavaline ju?

Mees on pärist Bolgatangast, linnast, mis asub Kongo külast (minu kodu aastaks) 20 km kaugusel. Tal sai Berliinis 4 aastat diplomaadi elu läbi ja nüüd asus tööle Accrasse välisministeeriumi.  Ta teadis kõiki Balti riike, nende presidente, oli kaks korda Tallinnas käinud ja... no mida veel lisada. Edasi sain ma teada Ghana ajaloost ja üldse ajaloost. Ühesõnaga 3-tunnine reisi läbisin suhteliselt sekunditega. Sain küllakutse Accrasse ja palju sooje sõnu. Selline algus...

Kui olin üllatusest toibunud, tuli mulle meelde küsida, kas ehk shuttle juht mu edasi Kongo külla viib. Ta soostus mind viima pika näoga, aga soostus. See pikk nägu ilmselt tuli sellest, et see tee, mis Kongo külla viib ja edasi naaberriiki Togosse, oli tavaline Eesti kartulipõld, aga suuremate vagudega. Ma arvasin sõidu lõpuks, et pean talle auto kinni maksma. Tema oli aga tore, haaras mu uue kodu ees pakid kaenlasse (kumbki ca 25 kg) ja lubas mulle Togost mootoratta osta, kui vaja peaks minema. Seal pidi odavam olema.

Minu saabumine Kongo külla sel korral oli suhteliselt teistmoodi, sest üldiselt on vabatahtlikke vastu võtnud kohalik koordinaator Victor More. Tema aga oli Pariisis ja pidi jääma sinna nädalaks. Minuga tegeles Itaaliast pärit IT alal tegutsev Diana. Siis on siin veel Jasmin Saksamaalt, kes oli ka koos Victoriga Pariisis ja kes tegeleb ettevõtluse arendamisega (blogid samal lehel). Vahemärkuseks see, et minu ülesanne on õpetada loodusaineid erinevates koolides, hiljem õpetamismetoodikaid õpetajatele ja pildistada ning teha intervjuusid jms.

Ühesõnaga, Diana ootas mind ja oli tellinud õhtusöögi – riis, jamss, grillitud kala ja kastmed. Sellele järgnes arusaamine, kuhu olin sattunud. Olin surmväsinud, aga tõmbasin sõprade kingitud sääsevõrgu igaks juhuks voodi kohale. See oli hea mõte. Magasin täie rahuga hommikuni. Nägin unes, et ma peaksin kindlasti pühapäevasele missale minema, kuhu ma ka hommikul läksin. Missat viis läbi Indiast pärit preester. Aktsendi tõttu (pluss minu suhteliset ligadi-logadi inglise keel) läks mul pool sõnumit kaduma, aga kuna ma omasin varasemat kogemust missal käimisest Eestis, siis keskendusin inimestele. Ghana naised on väga ilusad. Kogu selle aja ma imetlesin neid kleite, mida nad kandsid. Millised mustrid ja milline lõige. Minu linane halatt nägi selle kõige kõrval väga armetu välja.


Kongo küla, kuhu ma peale missat suundusin, koosneb valdavalt madalatest eluasemetest ning teeäärsetest putkadest. Lonkisin läbi küla, saades omajagu tähelepanu. Päris küla lõpus tegin peatuse, et küsida, kust ma käterätti osta saan. Selgus, et ma polnud seda psisasja Eestist kaasa võtnud. Selgus ka, et see on hädavajalik, eriti kui päevas eriti tihti dušši all käia. Hommikusöögi ajal märkasin, et üks mulle väga sobiv käterätt ripub nagis ning laenasin selle. Ilmselgelt pean ma selle tagastama, muidu kokk Patrick arvab, et mul on miskid pahad kalduvused.

Käterätti ma ei saanud, aga leidsin hoopis sõbra. Ta nimi on Moses Naab ja ta on Mondo tegemistega kursis. Kõigele lisaks on ta lõpetanud turismi eriala . Alustuseks sain giidituuri Kongo külas ning sellele pidi lähitulevikus järgnema krokodillifarm, vilistavad kivid ja veel hulga põnevat. Meie tutvus ei vajanud üldse pikemat sissejuhatust, vaid see nägi välja selline nagu oleksid vanad head sõbrad taaskohtunud. Ta teadis ka teisi vabatahtlikke Jasminit ja Dianat, aga polnud nendega rääkinud.. Ma sõna otseses mõttes jooksin esimesel päeval sülle väga toredale inimesele.  Siinkohal palju tervitusi Toomasele!! Mulle meenus, et Toomas rääkis mulle Mosesest, kes töötab kuskil multmeedia kontoris. Palus tervitada. Mida ma ka tegin ja saadan tervitused vastu. Samuti Diana Tammele Mondost, kelle filmi ta kohe üles otsis ja käima jättis.


Suhteliselt terve päev  möödus Mosese seltsis, sain teada palju katoliiklusest ja kohalikust religioonist. Tegin tutvust tema sõpradega ning küla toidukohtadega. Söök on siin väga vürtsikas. Tuleb harjuda.

Minu korter on ühes majas ning teiste vabatahtlike oma teises. Nendel on wifi ja köök ning täna sain ka nende ruumi võtme, et teenuseid kasutada. Kui seal oma esimesel wifivisiidil olin, siis tutvusn ka kohaliku haridusametniku Francis Sapaatiga. Tema on samuti üks mu tööandjatest. Kuna ka Victorit hetkel pole, siis arvas ta, et võtame esialgu vabalt ning andis kuni Victori tagasitulekuni sulandumisaega.

Oma toa olen enam-vähem sisse seadnud. Mu vannitoas elavad sipelgad (kraanikausi kohal olevas praos) ja gekopoiss on otsustanud asendada mu lemmikuid Eestis. Ka sellega tuleb harjuda. Õnneks ei vaja nad toitmist.

Kokkuvõtteks on mulle väga oluline ja ma olen väga õnnelik, et Tartu Kutsehariduskeskus, kus ma töötan, toetas mind mu valikul ja ootab tagasi. Samuti tänan Viljandi Kutsehariduskeskuse inimesi, kes sponsoreerisid  Data projektoriga. Rääkimata sõpradest ja Mondost ning eelmisteest vabatahtlikest Maist ja Toomasest, kelle kaasa antud ellujäämispakikeste keskel ennast mõnusalt sisse olen seadnud.

Teine päev Kongos!

Moses lubas mulle hommikul vastu tulla ja Bolgasse viia. Sest mul on ju ikkagi käterätti vaja. Samuti pidime uurima motikate hindu, sest tundub, et ka korralik liiklusvahend on siin hädatarvilik. Bolgasse sõitsime kolmarattalises putkas, juhiks tema vend ja sihiks 20 km kaugusel asuv linn läbi juba tuttava kartulipõllu.


Teadsin juba Toomaselt, et Bolgas on üks kohvik, kust saab head kohvi. Selgus, et Moses oli ka talle giid olnud eelmisel aastal ning nüüd viis ta sinna mind. Kohvik oli selline armas hipilik putka, kus ka käsitöö müügil. Üks sõnumiga ehe ripub  mul nüüd kaelas. Putka omanik kiitis Toomast taevani ja mul oli selle üle ainult hea meel. Lubasin Toomasele palavad tervitused edasi anda.


Ma ei tea, kas te jaksate veel lugeda, aga Bolga teele jääb ka Mosese kodu ning ta kutsus mind korraks külla. Tutvusin tema isaga ja kaksikutest õelastega. Ehtne Ghana elamine. Ümber aiamüüri kitsed, kanad, sead jne ning seespool valatud betoon, mis on nagu siseõu ja ümber selle maja. Maja ees laiutas gigantne baobab.


Bolgast ostsin lisaks käterätile veel kaks õpikut:  Integrated Science for Junior Hihg Schools ning Essential Geography for Senior Secondary  Shools. Esimest soovitas mulle Toomas.

Kuna Moses õpetab ka Kongo kahes koolis ITd, siis viis ta mind ühesse neist – Nabdami tüdrukutekooli  ning ma tutvusin sealse personali ja lastega. Kirjutasin oma nime tahvlile ja nende nägusid nähes mainisin, et seda nime pole vaja inglise keeles hääldada. Siis nad  hääldasid selle kõla järgi väga hästi välja, aga ilmselt ei saanud nad aru, miks see ei võiks näiteks Saidža olla. Järgmine nädal lähen sinna juba mõnda  tundi andma või vähemalt proovin. Igatahes läheb mul siin juba kergelt intensiivseks. Moses lubas täna poole kuue ajal läbi tulla. Näis, mis plaan tal varuks on :)

My September in Kongo, Ghana


My September in Kongo, Ghana.

6.09.2018 - Introduction to KoCDA. Kongo, Ghana.


Hello everyone, here is Diana Tancredi, 31 years old from Italy and since one month now, EU Aid Volunteer deployed by Mondo in Kongo (Ghana).
My project last six months and is about capacity building and education, more specifically, having a university degree in computer science, to develop ICT capacity in the community.


I arrived in Kongo the evening of the 5th of September, when it was dark, welcomed by Jasmin, the other volunteer, so I could see the place only the day after. That day I had a meeting with the host organization, KoCDA, our partner, to introduce me to some of the members and our mentor or, as Victor More said, the Director of KoCDA, to know my “new fathers and mothers”.


The 6th of September, also Diana Tamm arrived and she stayed with us for 12 days, so I could do the first steps with her and that was a big help for me. We had a meeting with the Director of Ghana Education Service (GES) and Francis Sapaat, the NGO desk officer, to introduce me and also discuss about my tasks and the opening of an ICT centre in Kongo.

Most of the schools don’t have computers so the ICT teachers teach the theory part, without practical work. Some of them are not practical with the computer. Mondo is doneting computers for the project and Diana Tamm came with two of them. The new volunteer, Silja who came yesterday, 6th October and brought another two computers too and others will arrive soon. This Monday, first October, I had another meeting where they informed me that they have found a place and now I'm waiting for the place to be cleaned and secured for the computers.


  



My work now is to observe the lessons of ICT Teachers in the district's junior high school in order to understand their capacity and, by the time the ICT centre will be opened, do practical work with them. The ICT centre doesn't only give me the chance to train ICT teachers, it will also give the opportunity to the ICT teachers to have a place where they can practice with the students and the opportunity to professionals to organize classes for the community.


This month I also helped Victor More with the Mondo Child Support. It's a project that see every year Estonian families giving support to 120 kids at primary school and junior High School. The kids in the program are those that have more need, often orphans or with one parent or living in a poor context. 
We went to check in the district's schools, if the students supported by Mondo were actually attending and we collected the forms of the new students that applied this year.

It wasn’t so easy to listen to all the backgrounds of the kids.

Collecting new requests. Picture by Jasmin Sander.



The days vary; I've been to the Maternity Clinic to help with the use of a software, HAMS, which many hospitals in Ghana use, but they are only starting now and some of the operators have never used a computer. Other days I've gone to Presentation school to fix some of the computers that had not been used in 6 years, but are still working. So, I have already been one year in Ghana, in Abor, with Italian National Civil Service, and my job had a definite schedule (I was teaching in a school), but this time, with the ICT project that starts with me and has such varied tasks, every day there is something different to do and I like that.

That’s about my September: A long introduction, meetings, small but many steps. All the rest is a worm welcome, friends for the evening, try to cook with the few food available, learn some few words of nabd, the local language, go to the clinic for gastritis and resuscitate after 3 days and share the experience with Jasmin!

Market day in Kongo

Me and Jasmin

The way home.. during rainy season (it will soon change)
 .  
See you next month with a description of the schools district and updates on our ICT center.