laupäev, 7. september 2013

Enne kooli algust


Jah, ega need postitused nüüd nii pikad ka ei tule nagu see esimene. Sisseelamise ajal olin rohkem toas jahedas. Aga varsti saan motorolleri kätte ja siis olen rohkem küla peal ja muidugi koolides. Loodetavasti läheb jahedamaks ka. Praegu on 38 kraadi. Oktoobriks  on ehk 30 kraadi ümber.
Kooli algus on 9.-10.septembril.  Paistab, et kool viibib ka sellepärast, et kohalikud koolijuhid, õpetajad ja eriti kogukonna  juhid (loe: kirjaoskajad) on ametis ID kaartide vormistamise ja  väljastamisega. Siiani elanikel vähemalt siin põhja pool ID kaarti ei olnud. Nüüd püütakse rääkida neile kui vajalik see on. Kõigil peab olema. Tahad minna  näiteks Burkina Fasosse, siis on piiri peal vaja  isik tuvastada. Minult küsiti ID kaarti Vodafone’is, sest kohalikku telefoni numbrit ei taheta muidu anda. Modemit samuti.
 Aga koolide ümber juba lapsed kogunevad. Kuna minu kool on kahe kooli –Presentation Junior High School (JHS) ja Presentation Primary lähedal, siis  näen iga päev ikka rohkem lapsi. Neile meeldib minuga suhelda ja see on tore. Uudishimu on kahepoolne. Vat kui neid korraga palju on, ega siis järgmine päev enam nimesid ja nägusid kokku ei pane. Üks asjalik poiss Kelvin (u 12.a.) on mulle juba päris tuttavaks saanud. Ta õpetas mulle Ghana presidendi nime (John Dramani  Mahama)  ja küsis ka meie presidendi nime. Järgmine päev kordasime mõlemad õpitut. Küsisin Kelvini käest mida tema arvates koolis kõige enam vaja on. Ta hakkas kohe hoolega mõtlema. Raamatuid, vihikuid, arvuteid pole piisavalt, ka koolipinke on vähem kui lapsi, mõned istuvad põrandal. Siis nimetas veel seinavärvi, millega nad ise võiksid klassiruumi ära värvida. Ta arvas, et seinad on muidu määrdunud. Ja tal oli täiesti õigus. Veel nimetas ta jalgpalle ja muid spordi-mängu vahendeid. Rääkisime loodusest ja aastaaegadest. Teda huvitasid kõik teemad. Ükskord, kui poisse rohkem oli võtsin taskust telefoni, et vaadata mis kell on. Nagu võluväel olid kõik poisid kobaras minu ümber. Telefonid on popid. Suurtel inimestel on kõigil telefon kogu aeg näpu vahel. Kuulavad muusikat ja helistavad pidevalt. Mis siis, et kohati on levi väga vilets. Arvutiga on sama lugu. Nagu magnet! Nii kui mäe otsa internetti püüdma lähen, on kuskilt nagu võluväel vähemalt üks poiss kohal. Seisab vaikselt ja vaatab mis ma teen. Kuidagi ei lähe need tänapäeva asjad kokku  lihtsa elustiiliga mis siin näha on. Suuremad poisid on väga-väga asjalikud ja tahavad väga koolis käia. Paistab, et motiveerimisega siin küll õpetaja tegelema ei pea. Haridus on väga väärtuslik.
Ega lapsed niisama ringi ei longigi. Poisid käivad karjas. Ja saavad muide väga hästi hakkama hiigelsuure musta pulliga, kes elab täpselt selle mäe otsas, kus mina arvutiga käin. Poisikesed lõhuvad käsitsi kive – neid müüakse siis tänavakatteks. Kruus on kõik ilusasti hunnikutesse laotud ja ootab müümist. Sageli võib kohata poissi, kellel on plastnõu pea peal, kruus sees. Lapsed aitavad põllutöödel ja igal pool kus vaja. Isegi kullaotsimisest-kaevandamisest võtavad lapsed osa.
Külanaistega trehvan turul ja tee peal. Vähemalt esialgu  tundub, et saame üksteisest aru. Mina muudkui lasen oma tervitused käiku ja naeratan. Naeratatakse alati vastu ja lehvitatakse mulle juba kaugelt. See teeb küla vahel liikumise mõnusaks. Korvide telllimisel sattusin koduõue, kus mitu maja ringis koos, keskel avar siseõu. Jutu tõlkimiseks kasutasin poja abi. See töötas hästi ja korvide ja šeavõi tellimus sai sisse antud. Ja muidugi suhtlen iga päev õpetajatega ja nende peredega, kellega koos elame ühes pundis. Meil üks ühine siseõu.
Tahan öelda, et tunnen ennast turvaliselt olles ümbritsetud südamlikest ja vastutulelikest inimestest.  Ei tunnegi ennast nii väga võhivõõrana enam. Kindlasti on teed sillutanud eelmised eesti vabatahtlikud ja Mondo abivalmis meeskond. Tänud minu poolt teile!


Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar