esmaspäev, 2. september 2013

Esimene postitus Kongo külast

 Accras

Eks seda tarkust tuleb võõras keskkonnas ju tasapisi. Igaühelt kuuled midagi huvitavat. Ise kogen iga päev aina uusi asju esimest korda elus. Seetõttu ei ole minu juttki kokkuvõtlik ja teemadeks lahterdatud. Vahetult läbielatu tuleb kohe kirja panna. Küll see õige info siis hiljem pärast kõiki bloginädalaid ise õigesse lahtrisse loksub.   
Minu saatjaks Accras oli noor mees, kes on Kongo külast pärit. Ta lõpetas Kanadas magistratuuri, praegu õpib Accra Ülikoolis doktorantuuris. Samal ajal mõtleb ta kogu aeg oma küla kogukonna peale ja aitab kus võimalik. Suur hulk raamatuid küla raamatukokku on just tema muretsetud. Ööbisin väga lihtsas külalistemajas kaks ööd. Olin südalinnast küll poole tunni bussisõidu kaugusel, kuid gaanalased armastavad elada koos loomadega – nii ajasid mind hommikul üles kuked. Söömas käisin sõbra juures kodus. Peres oli tore kolme kuu vanune poiss, nimeks Yenbon (tõlkes: jumala kingitus). Hommikul jõime teed ja Milo’t (väga populaarne Nestle kakao). Tee kõrvale pakuti vedelat maisiputru, mida rüüpasime üle kausi ääre. Peale  hammustamiseks oli kokkukeeratud sai, kus praemuna vahel. Järgmine päev lõunasöögi ajal saingi teda, et kahvliga süüakse vaid restoranis. Kodus ikka kätega. Lõunasöögi alguses toodigi kätepesuks kauss veega. Ja tuligi sööma hakata – sõin riisipalle lihasupiga – ja kätega!  Sõber ütles, et nii on toit maitsvam – oligi väga hea ja vürtsikas. Pärast sööki pesime käed puhtaks.
Ise oma peaga mõtlesin algul, et olen vaid üks öö Accras ja sõidan siis kohe edasi. Aga hea oli, et sõbra nõu kuulda võtsin. Aafrikas kehtib vanasõna – tark ei torma. Bussipilet tuli üks päev enne ära osta, sest muidu ei pruugi istekohta saada. Peale selle oli veel mitu muud toimetamist, nagu rahavahetus ja telefonikaardi ostmine. Kõike seda tuli teha kõrvetavas kuumuses ja kindlasti tasa ja targu. Bussijaam asus hiigelsuure turu taga otsas ja nägi välja nagu väike kuurilobudik. Aga toimis! Läksime jala läbi turu, mis on üks tohutu suur lärmakas ala, kus kõik kauplevad ja sagivad. Sõber ütles, et riik on püüdnud turust lahti saada, kuid see on väga raske, ei õnnestu. Sedasorti kauplemine on gaanalastel lihtsalt veres. Oli ka suuri korralikke kaubanduskeskusi, kus liikus rohkem valgeid inimesi.
Silma jäi seegi, et kohalikud  käivad riides väga ilusti – naistel on õmmeldud, värvilised  kleidid, lilled juustes. Kleidilõiked on väga mitmekesised ja huvitavad. Nagu Indias, nii on ka siin, et riietutakse uskumatult puhtalt, kuigi pesu pestakse  käsitsi ning ka minu sõbral ei olnud kraanis vett. Sedasi veel tingimustes, kus maapind on punase savitolmuga kaetud ja palavusest on kohalikelgi higinired otsaees. Mis siis veel minust rääkida!!

Bolgasse!
Edasi tuli üksi hakkama saada. Minu õnneks oli bussis veel 8 noort sakslast, kes andsid kõvasti turvatunnet juurde. 12 tundi bussiga Ghanas pole naljaasi! Bussis oli ka relvastatud mees turvamaks reisijaid, sest sealkandis esines maanteerööve. 
Buss lõhnas kõvasti putukamürgi järele. Raadios möirgas reggae-muusika kogu aeg, ka öösel.  Ja mida seal bussiaknast kõike näha võib! Kauplemine käib  igal pool ja kogu aeg  - ükskõik millega. Mõni passiivselt, mõni aktiivselt. Valgusfoori taga seistes võid näiteks osta vett, puuvilju, kohvilauakese, mänguasju,  taskurätte, pähkleid, ja muide väga suures mõõdus ABC plakatid koolidele jne jne. Kõik kaup ikka pea peal kas korvis või kausis. See on hea, et Ghanas pole keegi väga pealetükkiv – kui ei taha, ära osta!
Saabumise aeg oli varahommikul 6.00, kuid bussijuht arvas juba algusest peale, et ületab plaani ja seetõttu kihutas kui pöörane ja pidi igal juhul kõikidest sõidukitest mööda sõitma kasutades osavalt tuututamise-keelt. Muide, teeolud olid aeg-ajalt ikka väga nigelad. Vahepeal paar kiiret metsa - oi, vabandust – pimedat dzunglipeatust - ja sõit läks jälle edasi.
Jõudsimegi Bolgasse tund aega varem. Aga see tähendab seda, et oli kottpime - ekvaatori lähedal tõuseb päike alati 6.30  Oli kottpime ja mina üksi, sest vastu keegi nii vara ei teadnud tulla. Ei teadnud ju minagi, et jõuame nii vara kohale. Ümberringi ei paistnud eriti turvaline ja sääsed ründasid hoolega, nii et pidin sakslastele vastutulnud kohalikku paluma endale üks takso võtta. Vedas – kõik läks hästi. Kongo külla oli veel 15-20 minutit sõita ja õnneks leidsime õige maja ka ruttu üles.

Kongo külas
Järgmine päev läks kraanist vee otsimisele ja hädapärase toidu ja muu kraami muretsemisele. Seda jälle Bolgast (pikemalt Bolgatanga). Aasta läbi läheb 18.30 päike looja. Kõik toimetused tuleb enne ära teha, linnast tagasi tulla.
Tundsin algul ennast umbes niimoodi nagu oleks paastulaagrisse sattunud – toitu peab valima, vett ja teed targu jooma ja vara voodisse!  Lisaks sellele veel imeilus loodus ja kaunid vaated! Midagi hingele ka, nagu öeldakse. Küla asub mitte kaugel Burkina Faso piirist. Kohalikud on loomakasvatajad ja põlluharijad. Peetakse sigu, lehmi, eesleid, lambaid, kitsi, kanu-kukkesid, kalkuneid. Kasvatatakse maisi, hirssi, pipart, tomateid, sibulaid maapähkleid, riisi jm. Küla ise on hajus, sel aastaajal väga ilus roheline. Mägedes ja orgudes  loomakarjad vabalt toitu otsimas. Puud on suured, uhked. Ühega sain tuttavaks ka juba  - Shea nut tree, mille viljadest tehakse  šeavõid.  Lehed meenutavad loorberi lehte, natuke  suuremad. Neid puid on siin palju. Kongo küla turul nägin seda šeavõid oma silmaga – kõlbab süüa ja kehalegi määrida. Müüdi tahkelt, rusikasuurustes kamakates. Üks ettevõtlik kohalik vanamees müüs autokummidest meisterdatud plätusid. Väga kenad nägid välja!
Turutuur oli tegelikult ühtlasi ka tähtis õppetund – kuidas kohalikke tervitada ja mida ise vastu ütelda. Nagu arvata võite, jõudsin seda siis kohe päris kõvasti harjutada!
Kui Accra lennujaamas maha tuled on suur silt AKWAABA – see on ašanti keeles teretulemast! Accra piirkonnas on emakeeleks kvaa keeled, kuid  neid räägitakse vaid kindlates piirkondades. Enamuses rääägitakse twii keelt (kirjutan kuulmise järgi), kuulub Akaani keelte rühma. Nabtam’i rajoonis, kus on Kongo küla, räägitakse nabti keelt. Teretulemast öeldakse mulle kogu aeg: Zanne!
Kirjakeelt paljudes kohalikes keeltes ei ole.
Nabti keel on kuulmise järgi kirjutatud:
Toma-toma   - tere (hello) (kui lähed mööda ja keegi töötab näiteks põllul, siis ütled nii)
Vastuseks kuuled: nambaa! või naa!
La a jella? – kuidas läheb?
La a sum(a)! – vastuseks – hästi!
Allee? – how much?
Toon natuke numbreid ka näiteks (loe nii nagu on kirjutatud):
1 –unko
2 – baji
3 – bata
4 – banahi
5 – banu
6 – bajoobi
7 – bajopoi
8 – baniin
9 – bawai
10 - piiga
Emakeelt koolis ei õpetata, siiski - viimased 2-3 aastat on valitsus hakanud seda tähtsustama küll. Miks emakeelt koolis ei õpetata? – sest neid keeli on nii palju, ei tea millist valida. Ja kirjapilti pole.
Tuleb välja, et saabusin nii mõneski mõttes heal ajal : palverändurid olid läinud, ilm on hea, kool pole veel alanud. Algab 10 septembri paiku.

Nädalalõpp
Laupäeva hommikul vara – 6.30 kihutasin motorratta tagaistmel külavanemale külla. Hea kellaaeg, sest õues on mõnus jahe (vahest tunnen puudust kraadiklaasi järele!). Niisiis – külavanem. Uhke rahvusliku ürbi ja mütsiga. Kõik eelmised külavanemad olid olnud kirjaoskamatud, tema erineb teistest. Nime praegu täpselt ei mäleta, aga tõlkes tähendab see rahutoojat. Rääkisime pikalt küla käekäigust, haridusest ja loomapidamisest (õnneks olen isegi loomi pidanud). Naised ei oskavat aga piimatooteid ise valmistada. Nagu võid näiteks. Kahju küll, sest seda oleks neil hädasti vaja, sest roheline vihmaperiood ei kesta igavesti. Lambavillast ka midagi ei tehta – nojah, ega käpikuid vaja ju pole, aga midagi võiks ikka välja nuputada. Ju siis põlvest-põlve kõiki oskusi edasi pole antud nagu Eestis. Kindlasti on nad meistrid savist majategemise peale. Suurperede talutarandikud ehk kraalid näevad sageli välja nagu Rudolph Steineri projekteeritud koolimajad – ilusad sujuva ümara joonega nurgad ja aknad. Loodusliku punaka savi värvi kah veel.
Pühapäeval viis tee mind kirikusse, et siis kõiki küla inimesi lähemalt näha ja et nemad mind ka näeksid.  Kujuta ette – hakkasid täpselt õigel ajal peale – ei saa öelda, et kella ei tunneJ  Pean vahele lisama veel seda, et Kongo küla on püha paik, kus katoliiklased käivad kaks korda aastas palverännakul. Just eelmine nädalavahetus enne kui ma kohale jõudsin oli üks kord, teine on veebruaris. Kirikus oli kõik väga organiseeritud. Lapsi oli palju kaasas, aga mitte keegi ei jooksnud ringi. Kui ära väsis, pandi põrandale räti peale magama. Missa käis tõlkega, seetõttu  venis väga pikaks. Kuid vahele kõlasid väga võimsad ja elavad laulud koos tantsuliigutustega. See oleks ka kindlasti asi, mida müüa võiks. Tundsin, et olengi Aafrikas! Mõtelge sinna juurde ka kirevad kostüümid. Kõik inimesed olid selga pannud oma kõige paremad riided. Mul fotokat kaasas ei olnud, aga teinekord võtan kindlasti. Nii uhkeid kleite ei näe moedemonstratsioonil ka mitte. Kõige paremas tähenduses. Vahepeal tundus, et asi läheb käest ära – laul läks muudkui kuumemaks ja valjemaks ja üldine tants läks lahti. Vägisi tuli meelde üks 31.detsembri laulatus Rõuge kirikus kui väljas oli kraade umbes – 25. Vot seal oleks  pidanud kõvasti tantsu lööma, et sooja saada!
Koju tagasi tulin kahe väikse külatüdruku seltsis. Isbel ja Erica. Õed. Isbel (umbes 8.a.) rääkis väga hästi inglise keelt ja tõlkis sellegi ära, mis Erica (umbes 5) mulle ütles. Ainuke asi, mille peale ta ei osanud midagi vastata oli „Kui vana sa oled?“ Tegelikult ega see vanus ju alati nii oluline ei olegi.
Kuna internetti laialt käes ei ole, siis kõikidele asjadele, mis ülal räägitud, kinnitust ma otsida ei saa. Aga teie ju saate!!
Tahan veel soovida ilusat kooliaasta algust kõikidele endistele kolleegidele ja sõpradele!!
Anu

















4 kommentaari :

  1. Nii põnev on lugeda Su seiklustest. Tore, et kenasti kohale jõudsid, ma juba ootasingi uudiseid. Jääme siis pilte ootama!

    VastaKustuta
  2. Oh kui vahva! Mul on hea meel, et sinu seikluse algus nii kenasti on sujunud. Ja tõepoolest - pilte tahaks küll piiluda. Ole tubli ja terve, kallis Anu!

    VastaKustuta
  3. Armas Anu! Milline kogemus, kadedaks teeb. Imeline, et saad osa sellisest sellisest elust. Sinu elavad kirjeldused panid mind ette kujutama kirikus olemise kogemust :) Ootan põnevusega uusi postitusi!

    VastaKustuta
  4. Nii põnev ja huvitav. Kirjutad nii kaasahaaravalt. Edu sulle ja ootan huviga uusi kirjutisi.

    VastaKustuta