pühapäev, 15. september 2013

Õpetajad Kongo külas

Sel nädalal käisin koolides kooskõlastamas toetustsaavate ja abivajajate laste nimekirju. Koolid asuvad üksteisest küllaltki kaugel. Esimestel päevadel koristati kõikjal.  Algkoolis olid suuremad juhendamas väiksemaid. Tehti tolmust ja prahist puhtaks nii klassiruumid kui kooliõu. Uksetagused pühiti kitsekakast puhtaks. Põhikooli poistele oli kätte antud matšeetad, millega nad kooli ümber võsa raiusid. Päris hirmuäratav vaatepilt - eks ikka mõni vehkis nalja pärast ka. Õpetajad koristasid ka, mõnes koolis lihtsalt istusid laua ümber – mine tea, äkki arutasid aastaplaani. Kuulsin segagi, et vanemad tahavad oma lapsi panna just katoliku kooli, kuigi teised koolid on kodule lähemal.  Just nagu Eestiski – hea mainega kool on populaarne. Nii tuligi Presentation JHS direktoril teha lihtsad katsed sisseastujatele, sest kõiki vastu võtta ei saa.  Klassi suurused on erinevad. Algklassiõpetaja Grace ütles, et tema klassis oli eelmine aasta 60, sel aastal on 38 õpilast. Mõnes klassis on 40 ja väiksemas koolis ka 20 ringis.
Kindlasti tahate teada mis õpetaja ka palka saab? Küsisingi järele. Vastuseks sain, et keskmine õpetaja kuutasu on 800 GH cedi (vahekord euroga keskmiselt 2,5). Tööpäev algab 7.30. Kella  11 ja 12 vahel on  paus. Kell 14.00 on lapsed koolist läinud ja uksed keeratakse lukku. Kui Eestis õpetaja otsib endale ise kooli kus töötada, siis siin määrab kooli haridusamet. Erinev on seegi, et õpetaja on ühes koolis tavaliselt paar aastat, siis lähetatakse ta järgmisse kooli. Sama rotatsioon paneb liikuma ka koolijuhid. Praegu olen rohkem näinud meesõpetajaid kui naisi.  
Õpetajad elavad kooli ajal ühikas või kodus. Need, kes ühikas elavad, on seal harilikult kuni koolivaheajani, ehk detsembri teise nädalani. Majanduslik tase on erinev – mõnel pole toas suurt midagi, teisel on suur sügavkülmik;  telekas on paljudel, kellel ei ole, käib teiste juures vaatamas. Üldiselt elatakse kokkuhoidlikult.  Madam Grace (nii kutsuvad lapsed õpetajat) jahvatas ise pärast kooli kartulikoti-suuruse maishunniku jahuks, siis kuivatas seda mõni tund hoovi peal päikese käes ja pani salve.
Esialgu tundub, et õpetajal on vaid kriit ja tahvel. Raamatud, mida laudadel nägin, tundusid küll väga vanad. Minu vastas koolis, Presentation Primary  raamatukogus, nägin  inglise keele lugemikke, mis olid küll vanad, aga minu arvates väga head. Õpikuid  uuendatakse teatud aastate möödudes. Käisingi koolijuhiga Nabtami piirkonna hariduskeskuses  raamatute järgi. Autokastitäie raamatuid tõime. Õpetajad saavad tunde sisse kanda paksu raamatusse, kus iga tunni kohta on eraldi rida tunni teema, eesmärgi, materjalide ja märkuste kohta. Kahes koolis nägin valitsuselt saadud 24 sülearvutit. Tuttuued, karpidesse pakitud. Hea on, kui koolimajas elekter sees on. Kongo Algkoolis möödusid elektriliinid vähem kui poole kilomeetri kauguselt koolimajast. Loodetavasti saavad elektri varsti sisse. Koolid unistavad siin päikesepaneelidest, mis ilmselt sobivad siia kliimasse hästi ja lahendavad nii mõnegi probleemi. Tänu Rapla Vesiroosi Gümnaasiumile ongi ühes koolis see teoks saanud.  Ja töötab väga hästi. Õpilased tulevad ka õhtuti kooli juurde õppima, sest seal on valgus. Tore oli see, et õpetajad rääkisid uhkusega sellest, mis on juba tehtud ja teadsid ka seda, mis suunas edasi liikuda. Kes pidas oluliseks elektri vedamist koolimajja, kes unistas sellest, et koolimajja viib lai kindel kruusatee, mille ääres kasvavad mangopuud, kellel aga kõik see juba olemas vajas klassiruumi kappe-riiuleid raamatute jaoks ja uusi koolipinke. Arvutitest veel niipalju, et Harmattani  tuulte saabudes detsembris peaks arvutitel kindlasti tolmukindlad kaitsed ümber olema.

Kuna arvan, et lugejateks on õpetajad, õpilased ja muidugi ka lapsevanemad, siis katsun rohkem kohalikku koolielu tundma õppida, et teile sellest paremat pilti anda. Seniks – kirjutamiseni!

1 kommentaar :

  1. Aitäh Anu huvitavate postituste eest. Maailm avardub:) Jõudu sulle kaugel maal hariduspõllu kündmisel.

    VastaKustuta