esmaspäev, 21. oktoober 2013

Kogukonnast ja selle arendajatest


 Turul on praegu tomatihooaeg.
Kocta kontor turul.

Lapsed poseerivad alati meeleldi.
Kohaliku kogukonna (Kocta) arendamine  (community development) – see paistab olevat populaarne nii Keenias (lugesin enne tulekut Janika Tamme raamatut „Minu Keenia“) kui siin, Ghanas. Ka Kongo külas tegutseb koostöös Mondoga  kogukonna arendajate 8-liikmeline grupp. Neil on tähtsal kohal otse Kongo turul oma kontor, kus koos käia ja küla asju edendada.  Üks on juht, teised liikmed valitud mitmelt erinevalt alalt. On üliõpilane, koolijuht, õpetaja, finantsteemades orienteeruv mees, kokk,  jt Rohkem on mehi, kuid on ka naisi. Üks Kocta liige on kirjutanud magistritöö kullaekevandusest selles piirkonnas ja lapstööjõu kasutamisest seal. Lehitsesin seda – väga põhjalik ja hea töö.
Millega nad siis tegelevad? Pean natuke kaugemalt alustama. Siia tulles tegin siiski lisaks geograafilise rännaku ka rännaku ajas. Sattusin ajaliselt vaat et kaks põlvkonda tagasi, kui saaks võrrelda eesti oludega. Üksikud  suurte aukudega asfaltteed, vanad bussid, ajast-arust tro-trod ning mootorattad  ei anna kuidagi märku, et olen õiges sajandis. Telefonid ja telekad siiski reedavad. Kuigi telefoniühendused on väga viletsad. Seetõttu on asfaltteed, elekter, vesi (kaevud), haridus, lesknaiste toimetulek need põhilised teemad, millega siinkandis on tegeletud viimased aastakümned. Paistab, et tegutsetakse ka välajspool Kongo küla, sest ca 15-20 kooli on võetud oma hoole alla.
Hierarhiliselt on külas kõige kõrgemal pulgal külavanem (chief). Tema on lugupeetud inimene, kes on kõikide asjadega külas kursis. Tunneb kõiki, teab nende muresid ja olukorda. Räägib kogukonna arendajatega kui vaja. Temale tutvustatakse uusi inimesi külas, nagu vabatahtlikud näiteks. Külavanema valib piirkonna vanem, kes asub Tongos. Kui külavanem ära sureb, asendab teda niikaua keegi kui uus valitud saab. Selleks läheb Tongosse 15-20 meest, kellest siis üks valitakse eluksajaks külavanemaks.  Valitud külavanem lahendab ka peretülisid. Kui on lahkarvamused, saab tema käest nõu. Pealik saadab tülitsejad vajaduse korral politseisse. Seega – enne tuleb käia pealiku juures! Pealik osaleb kõikidel tähtsatel küla üritustel, käib koolides ja kokkusaamistel ja korraldab kord aastas – jõulude ajal – oma kodus vastuvõtu.Terve küla läheb tema juurde – tantsitakse, lauldakse,  trummid põrisevad,  süüakse head ja paremat. Kõik see toimub õues muidugi. Nii et rahvamaja polegi vaja.

Kongo ja selle ümbrus on hajaasustusega. Väga hea traditsioon on külaturg iga kolme päeva järgi. Erinevates külades ei lange turupäevad kokku. Saab valida , kuhu minna oma kaupa pakkuma.  Turud annavad kohalikule elule rütmi. See on koht, kus eelkõige kaubeldakse, müüakse oma talu tooteid. Ka karjaloomi suuremates kohtades. Praegusel aastaajal on tomatiuputus. Peagi lõpeb  hooaeg ja siis on juba hinnad teised. Turg on igas külas tähtis keskus, mis turupäevadel lööb juba varahommikust kihama ja nii hilisõhtuni välja. Kõik suunduvad turu poole.  Suured kausid tomatitega pea peal. Mõni oskab seda isegi jalgrattal liikudes! Elusad pärlkanad jalgratta pakiraamil puuri sees või elusad kanad jalgupidi näppus. Tervet lambakarja olen ka näinud väikebussi katusel. Kui turupäeva ei ole, saab turu ümbert putkadest osta ikka hädapärast süüa ja seepigi näiteks. Eile, turupäeval leidsin esimest korda üles lõkkel küpsetatud kana. Terve kana maksis 15 cedi (kurss eroga on 2,7).  Tro-tro (see on üks igavesti päevinäinud väike ääreni täistopitud bussilogudik) pilet Bolgasse on 1,5 cedi. Sama vahemaa taksoga on 15 cedi. Baaris maksis üks õlu 3 cedi. Natuke siis hindadest kah.

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar