esmaspäev, 7. oktoober 2013

Sopruskoolidest

Kui toetustsaajad lapsed on laiali kuskil 20 koolis, siis ega see sõpruskoolide arvgi väike ei ole – sain kokku 15 kooli. Võtsin kõigepealt ette need koolid, mis lähemal ja kuhu ka pärast vihmasadu ligi pääseb. Kõike koole ei ole veel jõudnud läbi käia, sest sageli käin igas koolis kaks päeva järjest. Igaks juhuks sihin kahte-kolme kooli, sest kord ei ole asjaga tegelevat õpetajat või on koolijuht mingil põhjusel ära. Aeg kulgeb siin rahulikult, sellega tuleb arvestada. Inimesed ise ka rahulikumad kui meil.
 Kolmepäevasel Mondo suvekoolis Võsul sain teada, mida eesti koolid on ette võtnud ja mis teemad õpilastele huvi pakkunud. Ühisprojekti teemadeks on olnud keskkond, vesi, prügi, ja taaskasutus. Uute teemadena on siinsed õpetajad välja pakkunud haridust, sooline võrdõiguslikkus, põllumajandus, tervislik eluviis ja igapäevaeluga seonduv. Koolid on vahetanud kirju ja õppematerjale. Eestis on valminud veeteemaline film. Eesti vabatahtlikud on tutvustanud  siinsetele lastele nii Eestit kui ka eesti sõpruskoole, Turba ja Kambja kooli. Siinsed koolid on ühisprojektidest ja tegevustest huvitatud, kuid sageli jääb asi pidama aeglase kirjavahetuse taha. Praegu peab selleks, et sõpruskoolile kirja saata, minema Bolgatangasse. Pool päeva läheb ära! Skype’st võib praegu ainult unistada. Ei ole minagi oma Skype’i siin tööle saanud. Kirju saab saata ka vabatahtlikuga, aga seegi võtab palju aega. Mugav pole ka see, et õpetajad saadetakse iga paari aasta tagant uude kooli. Tuleb luua uus kontakt uue õpetajaga.  Vaatamata raskustele on need tegevused olnud mõlemale poolele kasulikud ja huvitavad.
Nagu olen juba kirjutanud teile, on eesti koolid siinsetele koolidele ka materiaalset abi andnud. Mäletate päikesepaneele? Püüan siin siiski nende oma initsiatiivi ärgitada. Näiteks üks kool vajas raha, et kooli ümber kaitsta noori mangopuid tuulte ja koduloomade eest. Teises koolis oldi agaramad – lapsed  koos lastevanemate ja õpetajatega olid noorte puude ümber ehitanud ilusad õhuaukudega savist kaitsed. Pealehakkamist on vaja! Saangi tihtipeale naaberkoolidelt häid mõtteid, kuidas toimida ja soovitan siis edasi.
Kui raamatuid ja õppevahendeid saata, siis nägin ka seda, et enamus koolidel on tolmused õpikud – vihikud  põrandal hunnikus  või heal juhul kastides. Riiuleid-kappe on vähe. Osa lastest kasutab klassis oma vanema-venna-õe kasutatud vihikut. Pliiatsite puudusel ei ole võimalik kaasa töötada. Eks see ole nagu meilgi ju õpetajas kinni! Tuleb läbi mõelda, kuidas sa oma eesmärgi saavutad.
Viimastel kuudel olen kogenud palju positiivset nii eesti kooliõpetajate entusiasmi nähes kui ka siinsete õpetajate koostöövalmidust ja huvi kaugete maade ja kommete vastu. Nendel ühistegevustel on kindlasti kaugeleulatuvad tagajärjed. 







Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar