reede, 8. november 2013

Mis maa ja inimesed need on?

Kui siit mäe pealt nüüd novembris alla vaadata, siis on pilt teine kui oktoobris. Hiigelsuure avara „pargi“ puud on küll rohelised, kuid taust on nüüd  värvunud kolletanud-helepruuniks. Selga rõõmustab värske tuulepuhang,  kuid nahk kaebab kuiva õhu üle. See on märk harmattani saabumisest savannidele. Küll on tore, et saame siin kõike seda erakordset omal nahal kogeda! Ja mitte ainult autoaknast, vaid pikalt ja põhjalikult, kahe jalaga maa peal olles. See Maa küll pöörleb ja paneb Mardi  pidevalt teleskoopi ümber sättima, aga kogetu on ehe ja võimas.
Eriti käib öeldu kohalike ürgsete traditsioonide kohta. Siinsete inimeste laulud-tantsud  väljendavad mingeid kaugete esivanemate lugusid ja kombeid , mida on aastasadu ümber jutustatud-mängitud. See ei ole siin turistidele näitamiseks mõeldud etendus. Siin on see elu ise, mida võetakse täie tõsidusega ja kohalolekutundega.  Kohalike (ma mõtlen selle all just paganaid, nagu siin öeldakse, mitte katoliiklasi) matusetseremooniat vaadates pidi hing kinni jääma – kas me tõesti sellest osa saame? kas me natukenegi mõistame ürgsete rituaalide keelt? meie, kes me oleme regilaulu oskuse juba minetanud?  Meid kisti tantsu- ringi ja muusika sisse, mis kõneles nii elavalt ja teravalt. Nägime, kuidas mägiteid  pidi tulid erinevatest ümberkaudsetest küladest matusele uhkelt riietatud vibude ja nooltega „sõdalased“. Nad ei astunud mitte niisama mööda teed, vaid tulles jutustasid oma loo väga elavate liigutuste, valju pillimängu ja laulude saatel.  Tean, et see oli vaid killuke suurest pildist, mida endaga kaasa võtame. Enne olime osa saanud veel lesknaiste tantsust-laulust ning koolilaste esinemisest, kelle pilgus ei puudunud samasugune ürgne vägi.
Või näiteks jalgpall.  Ghaanalased on jalgpalli  teinud oma rahvuslikuks mänguks, millel oli oma osa ka poliitlises vabadusvõitluses eelmise sajandi keskel.  Ja ka siin on väga selgelt tunda ürgset kokkuhoidmise, ühes rütmis elamise-hingamise väge.
Aga ka igapäevaelus torkab silma asju, mis alguses tunduvad imelikud. Näiteks kodu-väravast väljudes  (meie puhul siis õpetajate ühisest majagrupist) ütlevad nii suured kui väikesed kuhu nad lähevad.  Algul imestasin. Kuid koos ühes suures perepundis elades võis see sadu aastaid vana komme olla sageli ka ellujäämise võti. Aga nad teevad seda tänini, mis siis, et telefon taskus on. Õhtuti kuulen  sageli naabertoast laulu. Mitte telekast, ega raadiost, vaid lauldakse koos. Kas meie oleme tõesti selle kõik juba ammu ära unustanud? Kas regilaul on sügaval minu sees peidus? Vot niisugused mõtted tulevad siin Ghanas pähe!
Väga ilus oli Mardi ja Mosese kohtumine enne päikeseoojangut Gorug’i kooli lähedal.  Moses on poiss, kelle kooliteed oli Mart otsustanud toetada juba Eestis olles. Poiss oli algul vaikne ja häbelik. Ega siis iga päev  ei juhtu , et valge mees  (meie teised ka muidugi) saabub su õuele sind tervitama kingitused näpus. Aga poiss sai ujedusest üle - nagu te teate juba, oligi ta koos oma õega järgmisel päeval meie maja juures platsis, et koos päikesevarjutust vaadata.

See oli siis tänane jutt – loodan, et soojendab südant ja aitab teil vastu pidada pimedal ja külmal ajal Eestis.

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar