reede, 16. mai 2014

Jälle täitus üks unistus



Täna, oma kaheetapilise Ghana-missiooni  75-ndal päeval õnnestus  üheaegselt kasutada arvutit ja videoprojektorit. Tõsi, hommikune katse selgitada põhikooli 8-ndale klassile pn – siirde tekkimist  ühe suurepärase hispaania  päritoluga ingliskeelse õppefilmi abil kukkus läbi. Sest selgus, et klassis, kus selles koolis füüsikat õpetatakse, pole ühtegi pistikupesa. Kuna valgusdioode ehk LED-e saab valgust tekitama panna pisikeste 3-voldiste patareidega, saime läbi  suuremate kaotusteta õppeeesmärgi saavutamisel. Pealegi  kadusid kõik õpilased niikuinii poole tunni pealt ära, sest kogu kool asus teele katoliku kirikusse,  uue semestri   avamissale. Vedasin oma kodinad õpetajate tuppa, kust leidsin vajakud  pesad ja asusin õppefilmi veelkord läbi vaatama. Ja ootamatult selgus, et ma polnud toas  üksi. Nimelt tõusis endale toolidest valmistatud  pesast istukile üks kena piiga, keda seina peal jooksnud film väga huvitas. Minu vabanduste peale kuulsin , et nimi on Grace ja ta on õpetaja-praktikant  matemaatika ja Science’i  alal, kuhu teatavasti ka füüsika kuulub. Selgus, et tegemist on igati ontliku tütarlapsega, kes  pärit sellestsamast Kongo külast. Ühegi mõõteriista  näitu ta küll õigesti lugeda ei osanud, sest ka ülikoolis, kus ta õpib, ei ole ühtegi katsevahendit. Sellele vaatamata sobis meil temaga jutt hästi, pealegi pakkus ta mulle süüa. Toit, mille nimeks porridge (puder), oli väga maitsev. Tegelikult oli see väga hea kissell. Et tema unistuseks on saada mu ärasõidul enda käsutusse Eestist kaasavõetud katsevahendeid, loodan, et aitab mu kohvrites leiduva kenasti  sorteerida ja koolide vahel ära jagada. Kaupa jätkub siiski vaid neile, kus õpetajad neid ka kasutama hakkavad. Seda on tundides kerge välja selgitada. Kuna olin lubanud edasi  minna kõrvalasuvasse algkooli, sest juba 6-ndas klassis õpitakse elektroonika aluseid, liikusingi sinna ja avastasin klassist pistikupesa. Vaat mis juhtub, kui direktoriks on naine ja pealegi nunn.  Seadsin ruttu oma aparaadid töökorda ja panin seinale jooksma Vahuri filmi.  Sest ka selle kooli lapsed tulid kirikust. Seniajani, kui kõik kohale jõudsid,  jätkus paljudele äratundmisrõõmu ja imestamist. Pärast tundi  pidin masinad siiski uuesti tööle panema. Aga siis vaatasime lühemat, 10-minutilist versiooni.
Lõpp hea, kõik hea.                                       Jällekuulmiseni  Mart   
   

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar