teisipäev, 6. mai 2014

Maarjamaalt tagasi Marylandi






4. mail täitus lootus veelkord Aafrika looduslikku sauna minna. Amsterdamist Accrasse lennates üllatas tõsiselt lennukis puhuv külm tuul. Tuli padi pähe ja tekk kõhu peale panna, et tuuletõmbusest  mitte külmetada. Aga ma polnud ka kunagi suure lennuki viimases reas istunud, täpsemalt kohal 45D. Stjuuardess pakkus võimalust mujale istuda, aga kellegi sülle polnud tahtmist potsatada. Pealegi tegelesid ka mu naabrid sama probleemiga. 15-tunnine bussisõit Bolgatangasse pakkus see-eest naudingut. Nimelt on vahepeal  Ghana teedele ilmunud tuttuued punased KIA bussid, mille külgedele maalitud  V.I.P. Mõnel isegi VVIP. Igal oma õhupuhuja nupp kasutada. Kui kogemata valgel ajal kohtvalgusti nuppu vajutada, kuuled valjukast häälekat noomitust – mis sa seda nuppu puutud, kas sa ei näe,  et Päike paistab.  Tegelikult olin mina peale bussijuhi üks vähestest, ainus, kes seda nägi, sest enamik oli kardinad akende ette tõmmanud. Kumassist läbi sõites elavnesid mu naabrid märgatavalt. Vaatasin ka aknast välja –keset  linna suures lehtrikujulises orus askeldas täiesti paljas mees. Teist korda muutusid mehed häälekaks, kui mu ees istunud mees hakkas inglise keelt rääkima,  ja poliitikast. Veidi aja pärast ütles mu ees istunud mees viisakalt, et loobub. Kohe lõppes ka lärm. Mõistlikud inimesed.
Esimese  öö maikuuses Kongo külas veetsin vabas õhus. Kell 3 öösel jõudsin oma Marylandi uude elupaika (sinna, kus elas novembris –detsembris sinist trombooni mänginud David), võtsin  tooli ja nautisin hommikuni sooja kevadist vihma. Lootusega, et sama Eestimaalgi võimalikuks saab  
Mart Kuurme   

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar