esmaspäev, 8. september 2014

Lapsed tänavad silmadega


Kohalik möödakäija: La-a yela? (Kuidas läheb?)
Liina: La-a soma! (Hästi!)
Kohalik möödakäija: La-eng biella! (Kõike head!)
Liina: Naa-baa. (vastusena)
Kohalikud lapsed (kaugelt hüüdes): Solimee! Solimee! Solimee! (hääldub: solimii! - Valge inimene!)
Liina: La-a yela? (Kuidas läheb?)
Kohalikud täiskasvanud: La-a soma. Zaan! (Hästi. Tere tulemast!)
Liina: Mpoya zuh zuh! (Tänan väga!)

Antud pidevat dialoogi  erinevate Kongo laste ja  teiste kongolastega saadab mõlemapoolne naeratus, rõõm, sügav silmavaade ning hoogne lehvitamine. Vast ei möödu ükski inimene tervituseta, kellega läheb jutt pikemaks (kes valdab mingilgi määral inglise keelt), kellega lühemalt. Nii võib mõnesaja meetri läbimine kulgeda meeldivalt pikaks sotsiaalseks teraapiaks. Aega siin tundub kõigil olevat...

Reedel käisin lähimas linnas Bolgas toimetamas ja muuhulgas ostsin ka endale käekella turult. Kell töötab, aga oma, Aafrika, ajaühikutes. Kuigi kellast otsest kasu pole (kahe päevaga on aeg läinud kellal edasi ca poolteist tundi), meeldib see mulle VÄGA! See on minu arvates ehe näide ja tõestus sellest, et Aafrikas on oma aeg....omas tempos kulgemine....kiiret kuhugi pole. Kell meeldib, aga siinse tempoga tuleb alles harjuda, päevas kogu aeg millegi tegija ja tööka loomu tõttu võtab see aega. Kui täna kohalikele rääkisin, et meil keskkoolis oli nii, et kui õpetaja teadmata põhjusel akadeemilise 15 minutit tundi hilines, võisime ära minna, hakkasid noored silmi punnitades imestusest naerma: siis ei oleks meil peaaegu üldse tunde! Siinkohal on paslik tuua vast tänane ootamiskogemus: kokkulepe oli hommikul kell 9.00, inimene saabus väga täpselt.... täpselt kell viis õhtul! Loomulikult asusin ise enne tegutsema, ja nii see kella viieks tehtud saigi :)


Laupäeval toimus Kongo kogukonna arenguorganisatsiooni (KoCDA, 15 liiget) kohtumine, mille peamiseks eesmärgiks oli minu ja minu siinsete eesmärkide tutvustamine. Koosolek toimus kakskeelsena (inglise ja kohalikus nabti keeles)  ja hiljem minu pakutud eesti traditsioonilist musta leiba süües. Üks naisliige ütles uhkelt, et tal on hea meel, et kuigi ta pole Euroopas käinud, on ta nüüd Euroopa toitu söönud ja ühtlasi saanud osa Euroopa kultuurist. Terve liikmeskond avaldas suurt tänu neile eestlastele, kes Kongo küla lapsi toetavad. Mpoya zuh suh!
KoCDA esimees Victor

 Tervitused Mondole KoCDA esimehe Victori poolt!

 Suurejoonelise direktorite miitingu tõttu Bolgatangas, lükati Kongo külas koolides õppetööga alustamine nädala võrra edasi, kool algab 16. septembril. Lapsed aga juba ootavad ja söövad koolimaja aknal kõõludes kohalikku "kommi". Ükskõik, kellelt lastest küsin, kas tahavad kooli minna, on vastus olnud siiani eranditult: Yeeees! (Jaaaaa!).
Enne nii rõõmsad lapsed võtsid pildi puhuks tõsisema ilme. Kongo Primary School.

Pühapäeval kogunesin üheskoos külarahvaga kirikusse missale. Kirjeldamatu energia, mida religioosne tants ja laul ja palve tekitavad uhke pühakoja õhku. Keset kakskeelset missat hakkas tihedalt sadama, vihma tagus vastu plekk-katust lärmavalt, kuid mitte kedagi see ei seganud. Missa kestis mitu tundi, seega, nagu pildilt näha, väsis nii mõnigi väike ja ka suurem.
Pisike seljale seotud tüdrukutirts ei lasknud end ümbritsevast tantsust ja laulust missal segada.


Pühapäeval õpetasin ka KoCDA esimehe pojale Evansile, kes organisatsioonis tubli it-mehe rollis, kuidas luua Google kontot ning teha blogi - seda selleks, et tema saaks omakorda edasi õpetada kogu küla õpetajaid,  et ideaalpildis oleks kord igal koolil/klassil oma konto ja blogi - see oleks ka väga suur samm sõpruskoolisidemete arendamisel. Loomulikult siinkohal tuleb arvestada võimaluste ja oludega. Aga algus on tehtud!

Täna tegi ka Evans nö eksami -  pidi looma  ühe Google konto ja blogi (sissekandega) minu väljamõeldud koolile. Arvestades kohalikku võrguühendust ja poisi kannatlikkust, samas ka tähelepanelikult eelnevalt õpitut, on tulemus positiivne: eksam edukalt sooritatud.

Mõned koolid olen enda jaoks edaspidiseks tööks ka juba kaardistanud, kuid seda väga laias plaanis.  Valdav enamus teedest on rajakesed, seega autoga väga ligi ei saagi (Kooli võib vabalt leida  mööda kitsast maisipõlluvahelist rada minnes, pärast kullakaevajaid - neid olen näinud palju! Pilti teen kunagi ehk hiljem -pärast  mõnda eeslit ja teel kakerdavat lehma). Kaarti kui sellist olemas ei ole.

Enamuse tänasest päevast aga veetsin lastega, eesmärk oli eelkõige kohtuda toetusprogrammi lastega, kuid tuli palju teisigi. Viisin kiriku kõrval olevas raamatukogus/õpiruumis läbi iga lapsega individuaalse lugemistesti (Burt Reading Test), et saada aimu, mis tasemel lapsed lugemises on, ning sellest lähtuvalt enda jaoks suurem plaan paika panna, kuidas neid lapsi gruppides kõige efektiivselt lugema õpetada/ nende lugemisoskust arendada. Üldiselt tundub tänase põhjal olevat lugemisoskus pigem madal (Reading age keskm. 6-7), kuid leidub ka säravaid erandeid. Hea uudis on see, et kõik tänased lugejad tundsid enamus tähti, enamus luges  kokku ühesilbilisi sõnu. Kolmesilbiliste ja raskemate sõnadeni jõudsid vähesed - aga siiski! Kui täna olid lapsed valdavalt kiriku lähedalt koolidest, siis homme on kokku kutsutud ka kaugemate koolide õpilased. Ütlemata suur rõõm on lastega tööd teha, nendega nalja visata, nende silmadest sära näha. Arvestades ka nende laste tausta ja olukorda, paljudel puudub ema või isa meie mõistes, imestan nende suure soovi üle õppida, lugeda, midagi uut teha  - innukalt ja rõõmsalt. Nende jaoks on õppimine privileeg, see on kõrgelt hinnatud - siinkohal TÄNAN südamest kõiki eestlasi, kes lapsi koolitoetusega aitavad - nende silmad tänavad, süda ka. Täna jõudsin testida/lugemist kontrollida 47  1.-9. klassi õpilasel, seda küll pika ja palava pausideta 5 tunni vältel, kuid asi oli seda väärt, arvan vähemalt ise nii.

Ja õhtul oli väikestel jaksu veel mulle energiliselt tantsida keset turuväljakut! Imeline!

Solimee! Solimee! Solimee! Tantsisin turuväljakul koos lastega. 



Rõõmu! Headust! Positiivsust!

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar