neljapäev, 18. september 2014

Lillede asemel luud, jalutamine kui trenn

"Education is the most powerful weapon which you can use to change the world". Nii on öelnud Lõuna-Aafrika endine president Nelson Mandela. Kirjutasin selle tsitaadi enda märkmiku tagakaanele bussis Ghana pealinnast Accrast Kongo külla sõites. Ja nüüd olen küpsetanud seda endas. Ma olen siin, Kongo külas, et anda oma panus kohalikku haridusse. Seega, ma tahan maailma muuta? Milliseks? Paremaks? Mille alusel seda "paremat" klassifitseerida? "Parem" on äärmiselt suhteline märksõna, andes sama palju tõlgendusi ja määratlusi kui  palju on tõlgendajaid ja määrajaid. Kui aga näen inimeste silmades rõõmu, kasvõi hetkeks, ja tunnetan selles enda osalust, on maailm minu jaoks veel parem paik kui enne.

Kool algas Kongo külas tugeva vihmasajuga. Täpselt kell 8.00 hommikul algas lausvihm ja kestis mitu tundi järjest. Teed olid muda tõttu valdavalt läbimatud. Vihm tõi endaga kaasa külma. Aga lapsed läksid kooli.

 Kui ma Kongo algkooli juurde jõudsin, oli koolipäev juba alanud. Aktusega? Pidulikus koolivormis? Uueks õppeaastaks igati valmis koolimajaga? Sedant nüüd küll mitte! Õpetajale mõeldud lillede asemel nägin laste käes hoopis luuda. Koolimaja on ju vaja korda seada. Lapsed kraamisid, pühkisid ja mööbeldasid; õpetajad aga istusid kooli ees ja värisesid. Külmast. Kohalikel võis seljas näha paksemaid, pikkade varrukatega riideid. Ühel algkoolipoisil nägin seljas lausa SULEJOPET. Minu jaoks oli Celsiuse pügalaid täiesti parajalt, õhukeste suveriietega mõnusalt nauditav ilm, mil higi lahinal ei voola.

Kongo algkooli õppealajuhataja Agnes, taustal Mondo poolt toetatud kapid. Agnese kampsun on tunnistus külmast ilmast.


Esimestel koolipäevadel oli väga tähtis roll. Eeskätt oli õpieesmärgiks sotsialiseerumine ja suulise eneseväljenduse arendamine. Mängiti, joosti, räägiti juttu, tehti nalja, tantsiti gruppides - elavalt, rõõmsalt, oli ju taaskohtumine meeleolukas. Alles kolmandal päeval trehvasin esimest korda näha meie mõistes õppetundi - õpetaja klassi ees ja õpilased õppimas. On ju meilgi Eestis esimene koolinädal alati väga elav ja õppetöö täietõsidusega võtmisest ei tule midagi välja. Ehk oleks ka hea mõte paar päeva lasta õpilastel suveaur välja ja loovale spontaansele rühmatööle pühendada? Tean vähemalt mõnda õpetajat, kes mulle selle jutu peale kõrri kargaks ja ajaraiskamiseks tegevust nimetaks. Ja vähemalt mõnda, kes heaks kiidaks ja efektiivset õpijõudlust järgnevates koolipäevades näeks.

Zua algkooli lapsed tahtsid kõik pildile jääda. Kõigil veel koolivormi pole.

Kolme päeva jooksul olen külastanud kokku 16 kooli, mis on ilmselgelt liiga palju. Et aga saaks järgmisel nädalal sõpruskoolide toiduteemaliste projektidega  alustada, peab sel nädalal kõik sõpruskoolid läbi käima ja projektiideed tutvustama.

Dagliga kooli direkori ja koordineeriva õpetajaga elavas arutelus sõpruskoolide teemal.


Ühes katolikukoolis õnnestus näha koolipäeva lõpetamist. Selleks kogunesid kõik lapsed klasside kaupa ridadesse kooliõuele kokku, seejärel lugesid üheskoos valjuhäälselt palve, anti infot järgmise päeva kohta ja .... siis järgnes tohutu kiljumine ja jooksmine erisuundades kodude poole.

Presentation Primary School - koolipäeva lõpetamine
Ainsa europiidina kogu mitmekümne kooliga külas ja külalisena kogukonnas tutvusin piirkonna haridusameti ja valitsusega. Mõlemas ametkonnas oli vastuvõtt soe ja meeldiv. Keeruliseks teeb aga sajaprotsendiliselt kõigest arusaamine see, et kuigi riigikeeleks on inglise keel, räägivad inimesed omavahel kohalikus nabti keeles; minu juuresolekul üldjuhul alustatakse inglise keelega ja siis vaikselt ilmuvad vestlusesse täiesti tundmatud sõnad, kuni taipan, et see vist enam inglise keel pole.... Tore on näha, kui inimesed peavad koosolekuid, arutavad midagi, teevad tööd. Peaaegu iga puu alt aga võib leida pundi inimesi, kes, mulle tundub, et midagi ei tee - ehk vaimne töö? Või on esiväärtuseks üllas sotsialiseerumine ja kommunikatsioon? Kui kõrvutada puu all pundis istumist ja Facebookis "istumist", võib paralleele leida küll.

Evans Mondo toetuslapsi pildistamas

Yakoti lasteaialapsed saavad lisaks tähestiku selgekssaamisele täna riikliku kaitsesüsti. Lapsed on Mondo poolse toetusega ehitatud varjualuses.

Yakoti Junior High School'i noored aga ootavad väga endale Eestist sõpruskooli!



Haridusameti direktoriga vesteldes sain teada, et kõige populaarsem eriala siinses Nabdami piirkonnas on just õpetaja oma. Valdav osa õpetajatest on mehed. Noored mehed. Miks? Meil tundub olevat vastupidi - naised.  Miks? Palk on mõlemas ühiskonnas pigem madal. Erinevus on aga selles, et kui meil Eestis on mehe jaoks õpetajapalk võrreldes mõningate teiste (aga mitte kõigi) ametikohtade palkadega pigem väike, siis siin, Kongo külas, on õpetajaamet võib-olla ainus kindel töökoht üldse!


Lõpetuseks aga üks dialoog ühelt õhtuselt jalutuskäigult:

Flavia: "Liina! Toma-toma!
Liina: "Naa-baa"
Flavia: "Mis sa teed?"
Liina: "Niisama jalutan pärast pikka tööpäeva. Hingan värsket õhku ja naudin loodust."
Flaviaga liitunud Bright: "Kuidas sa jaksad siis veel trenni teha?"
Liina: "Trenni? Ei, ma niisama jalutan!"
Charity: "Kui sa trenni tahad teha, miks sa siis juba ei jookse? Saaksid varem koju!"
Ja Liina sai aru, et siinkandis niisama ei jalutata....liikumine on trenn!




Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar