reede, 3. oktoober 2014

Olen teel... ehk etapp nr.1 Tallinn- Kongo


29. september- 3.okoober 2014.

Neid ridu kirja pannes istun ma tegelikult juba oma uue kodu laias voodis,  kitsed määgivad akna taga ja õhutustiivik laes teeb laiskasid ringe...

Aga alustagem algusest. Ühe kena maikuu pühapäeva hommikul Facebooki uudiseid sirvides jäi silma  põnev töökuulutus, mis rippus MTÜ Mondo kodulehel- otsiti kahte vabatahtlikku tooearenduskogemusega disainerit sügis-talviseks perioodiks Aafrika erinevatesse riikidesse- Ugandasse/ Keeniase ning Ghanasse. Ma lugesin kuulutust igaks juhuks mitu korda, sest vabatahtlikke disainereid ei otsita iga päevJ. Paar päeva hiljem olin ma Mondo kontoris vestlusel ja sellest mõned nädalad edasi läbisin juba ettevalmistavaid koolitusi Ghana kohta. Suur tänu Mondo töötajatele ja endistele vabatahtlikele asjalike, põnevate ja reaalset elu kajastavate vestluste eest.
Üsna eredalt meenub mulle psühholoogiliselt koolituselt teel olemise teema- kas valida punkist A punkti B tõttamine või nautida teelolekut!? Ma tunnen, et olen teel juba pikemat aega- septembri alguses Kongosse jõudnud õpetaja Liina võttis minust osa juba endaga kaasaJ! Ootasin alati suure huviga tema postitusi blogisse ja värsket infot näoraamatusse. 29. septembril koos projektijuht Dianaga Tallinna lennujaamas mäesuurusi kotte kaalule vedades sai alguse ka meie füüsiline rännak. Väike peatus Istanbulis vana sõpra külastades ja Ghana pealinnas Accras linnaga tutvust tehes oli elevus juba asendunud kindla veendumusega, et ees ootab põnev ja piire avardav retk. 16 tunnine bussisõit pikliku Ghana lõunast põhja oli piisav aeg selleks, et harjutada kulgemistJ!

Külastasime Accras ka Joanna õmblusateljeed. Tema hea kvaliteediga seljakottidest saavad ehk innustust Kongo küla naised, et valmistada oma lastele koolikotid.

Eilne päev kulus sisse kolimiseks. Tegime vajalikud asjatoimetused lähimas linnas Bolgatangas ja  jalutuskäigu kohaliku elu-oluga tutvumiseks. Pakkisin lahti oma majasuuruse seljakoti, riputasin üles moskiitovõrgu ja oligi aeg õhtusöögi nautimiseks, mis toimus küünlavalguses. Sest elekter käib siinkandis ikka ära. Ja tuleb lühema või pikema pausi järel jälle tagasi kaJ.
Öösel müristas, välgutas ja sadas. Kuigi vihmaperiood peaks juba olema lõppenud, saab kohalik kuiv pinnas sel aastal õnneks pikemat kosutust.
Miks ma siin üldse olen? Mondo laiem eesmärk ja minu projekt vabatahtlikuna hõlmab lesknaiste ettevõtlust- selle toetamist ja arendamist. Plaanis on luua kohalikest kaunitest korvidest terviklik punutud toodete kollektsioon ning lisada hoogu juurde ka sheavõi tootmisele ning selle kasutusele erinevates kosmeetikatoodetes. Pikemas perspektiivis saab ka eestlane kohalike toodangut ostes ja õiglast hinda makstes toetada Kongo küla elanikke.
Täna oli minu esimene tööpäev Kongo külas. Kohtusime kohalike naisgruppide eestvedajatega, tutvusime üksteise ja külaeluga. Iga kolmas päev on turupäev,  mis andis väga hea ülevaate  sellest, millise (käsi)tööga külas igapäevaselt tegeletakse. 

Smocki ehk kohaliku pluusi valmistamise ateljee
Kella kolmene kokkusaamine Kongo küla edendamise organisatsiooni esimehe Victori ja ettevõtlike küla naistega sai toimuma kohaliku kombe kohaselt küll mõned tunnid kokkulepitust hiljemJ, aga ületas kõik ootused. Meid võeti vastu säravate silmade, palve ja soojade sõnadega. Lisati ka väikesed õpetussõnad, kuidas kohalike käitumist tõlgendada ja samas olla ise arusaadav ning aksepteeritud.

Õhtune tervituskoosolek
Läbi sooja õhtu mootorrattaga (esialgu küll tagaistmel) koju tuhisedes olin väga tänulik. Endale ja külale ning inimestele siin ja koduses Eestis. Tundub, et ma jõudsin täna kohale!
Edu ja särvaid silmi!

Triin

1 kommentaar :

  1. Tore, et oled end sisse seadnud!
    Edu Sulle ja Kongo küla naistele.
    Ootan uusi huvitavaid postitusi :-)

    Marika

    VastaKustuta