pühapäev, 16. november 2014

Elektrikatkestus

Kongo külas pole 4 päeva elektrit kuna tormiga oli mitu puud elektriliinidesse kukkunud. Kogu küla peale kokku oli sel ajavahemikul ilmselt vaid 3 organisatsiooni elektriga. 2 generaatorit, üks pühadel õdedel, teine küla meelelahutust pakkuvatel organitel ja Gorugi kool Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi poolt kingitud päikesepaneeliga. Käisime Liinaga koolimajas elektroonikat laadimas ja sain tööle isegi oma nutitelefoni, mille arvasin tegelikult katki olevat. Hüppasin rõõmust ja ohkasin seejärel kergendatult: „I was so worried“.  Viimase peale küsis kooli direktor Martin mu käest:“ Why are you worried? Is somebody dying“?

Mõelge, kui tihti me muretseme tühiste asjade pärast või lihtsalt ütleme asju, mida tegelikult päriselt ei mõtlegi. Mind ajab närvi kui internet on aeglane, vihkan lärmakat naabrit, olen õnnetu sest juuksur lõikas mulle vale soengu jne. Kõlab tuttavalt? Võib-olla, kui suudaksime olla positiivsemad ennast väljendades, muutuks ka meie suhtumine tasapisi. Kui sa ei muretseks mingi asja pärast 5 aasta pärast, siis pole see ka hetkel muretsemist väärt. 

Ka Ayamfooya kliinik oli 4 päeva ilma elektrita. Generaator vedeleb juba mitu kuud nurgas katkisena. Teisel hommikul kutsuti kõik töötajad kokku ja paluti olla eriti tähelepanelikud patsientide suhtes, kelle olukord tundub tõsisena kuid ebaselgena ja saata nad Bolgatangasse vereproovi tegema. Väga tore, mõtlesin kergendatult. Tavalisel päeval on laboratoorium kuni pärastlõunani pidevas töös. Malaariat testitakse õnneks kohapeal meie rasedustestiga praktiliselt identse testriga kuhu uriini asemel tilgutatakse paar piiska verd. Kui vastus on negatiivne, tuleb välja 1 triip, positiivse vastuse korral 2 triipu.

Ühel päeval tegime Lydiaga (meditsiiniõde, kes 24 aastat tagasi oli üks kolmest kliiniku loojast ja esimestest töötajatest) 2 poisile eesnaha ümberlõikust. Esimene oli 2-3 kuune väikemees ja teine 16 aastane nooruk. Tegelikult sooritas protseduuri ikkagi tema ja mina kõigest assisteerisin. Olen sama tööd teinud Helsingi haiglas sadu kordi, aga seekord oleksin tahtnud lihtsalt silmad kinni pigistada ja end kusagile mujale ette kujutada. Enne protseduuri küsisin, et kas me kasutame tuimestit ka ja sain vastuseks, et pole vaja. „Imik nutab naguiniigi, pole üldse vahet kas tuimestame või mitte“. Ja seda vaeseke muidugi tegigi. Kuigi, pean tunnistama, et kohalikud lapsed on imetlusväärsed. Kohe kui protseduur oli valmis ja ma beebit natuke rahustasin, lakkas nutt paugupealt.
Vahetasime kindaid. Nooruk võeti ette sama kušeti peale seda eelnevalt natuke vatitupsuga pühkides. Tema õnneks sai 5ml Lidocaini kohalikuks tuimestuseks. Instrumendid, kaasaarvatud nõel niidiga olid samad, mis beebist järele jäid. Lihtne oleks neid hukka mõista, meie mõistes on tegu ju täieliku hoolimatuse, hügieeni seisukohalt ebaõnnestumise ja reeglite rikkumisega. Aga proovige panna ennast nende asemele. Kui sa pead ikkagi haigete eest hoolitsema ja sul on valida, kas aidata 10 inimest kasutades ära kõik saadaval olevad materjalid ning jätta ülejäänud 100 ootama, või aidata kõiki sadat, jagades vahenditest igaühele natukene – mida teeksid? Või kui sul on valida, kas kaitsta ennast, vahest ka teiste arvelt, või üldse mitte nakkuse hirmus tööd teha – siis mida teeksid?

Kohalik laps lepib vähesega
Küsisin nooruki käest, et miks ta soovib ümberlõikust, sest üldjuhul tehakse seda ju ikkagi beebieas. Poisi ema polnud lasknud omal ajal protseduuri teha, aga enamus tema sõpradest on ikkagi ümberlõigatud ning kõik narrivad teda kui nad pesemas käivad. Selleks et mitte erineda, tahtis ta nii väga seda valulikku kogemust läbida. Traditsioon elab ikka veel nii tugevalt Aafrika külades. Tütarlaste ümberlõikusi vähemalt ametlikult teha ei lubata.
Kui sul tervisekindlustust pole, maksab 1 ümberlõikus 35 cedit (8,69 eurot).

Tervisekindlustuse vormistamine maksab 14 cedit (3,47 eurot) aastas ja pärast seda on kõik visiidid, kiirabi transport, enamus ravimeid, haiglaravi jne tasuta. Selline süsteem töötab vähemalt põhja Gaanas, kuna seda piirkonda peetakse eriti vaeseks, andes võimaluse raviks ka neile, kes muidu seda endale lubada ei saa. Kõlab nagu ideaalselt või mis? Tegelikkuses pole taas vaid musta või valget. Olen näinud tänavatel mitmeid kordi vedelemas pooleldi kasutatud antibiootikume ja muid ravimeid. Inimesed söövad tablette tihtipeale nii kaua kui parem hakkab ja ülejäänu visatakse minema. Kui järgmisel korral haigeks jään, siis saan ju haiglast tasuta uued.  Ja pole nii väga vahet, kas joon musta vett või pesen käsi või hoolitsen oma tervise eest – kuna ravi on tasuta, siis pole vahet, kuidas elame. Lähme haiglasse ja nemad tasuta ravivad.  Süsteem on ideaalne tagajärgedega tegelemiseks. Võib-olla kasvõi väikesegi tasu korral, hoolitsetaks oma tervise eest rohkem, sest keegi ei taha ju ravi eest maksta. Ja võib-olla hoitaks ravimeid alles, et vajadusel taas kasutada. Aga võib-olla hoopis ootaks nad veel kauem kodus enne arsti poole pöördumist. Õiget vastust kahjuks pole.

Muide, viimase 6 kuu jooksul pole riik kliinikule kasutatud vahendite eest raha tagasi maksnud. Küsimusele, et mis nüüd siis saab, sain vastuseks: „Küll nad ükskord maksavad. See võib lihtalt aega võtta“.

Õhtuhämaras läbi küla jalutades, kostus keskväljakult kohalikku diskomuusikat. Kõlarid olid generaatoriga ühendatud ja tümps kajas üle kogu küla keskuse. Mõtlesin haigla peale, kus juba kolmandat päeva pole saadud ühtegi vereproovi analüüsida.

4. päev. Tahan hommikul kokku saada haridusameti direktori mr Azure´ga, kes on ilmselt just minu nina eest Bolgatangasse sõitnud. Üritan jutule saada kellegagi, kes võiks mulle anda kõikide Kongo Junior highschoolide nimekirja. Elektrit pole, printida ei saa. Helistan mr Azure´le, aga telefon ei vasta. Jalutan lähima koolini ja üritan kooli direktorit üles otsida. Uurin õpetajate käest, et kes on nende kooli health instructor (tervise ja sellega seonduvate asjade eest vastutav isik), aga nad hakkavad naerdes näpuga üksteisele osutama – sina, tema, ei mitte mina. Lõpuks proovin helistada Kongo Junior High schooli health instructor Janetile, kelle number mul olemas oli. Tuut-tuut-tuut... Elektrikatkestus on ilmselt oma töö teinud.
Mul on veel nii palju Aafrikast õppida. Eriti kannatlikkust ja rahulikku meelt.

Nädalavahetusel käisime Sirigu külas nende traditsiooniliselt maalitud  kodusid imetlemas ning pärastlõunal põikasime Ghana – Burkina Faso piirile. Ebola levimise tõttu mõõdeti kõigil enne piiri ületamist temperatuuri. Õde sirutas käe kraadiklaasiga sulle umb. 20cm kaugusele otsaette ja tulemuse järgi otsustas, kas võime edasi minna. Minul ja Liinal oli lubatust (37,3 °C) kõrgem temperatuur ja meid pandi hetkeks pingile „jahtuma“. Ka pärast kordusmõõtmist jäi minu tulemus liiga kõrgeks. Õde uuris, kas mul on peavalu, paha olla jne. Tõdes siis, et võib malaaria olla. Ütlesin, et tunnen end suurepäraselt, aga tema muudkui noogutas: „You must have malaria then“. Ka pärast kolmandat mittesobivat mõõtmist ütles ta, et neil on siin kõrval haigla, kus tavaliselt kõrge palavikuga inimesi ravitakse, aga kuna olen meditsiiniõde, võin käia üle piiri ära ja pärast oma malaariat kodus ise ravida. 

Traditsioonilise maalinguga kodu Sirigu külas

Nelja päeva jooksul ei saadetud vähemalt minu vahetuste ajal Ayamfooya kliinikust ühtegi patsienti Bolgatanga haiglasse vereproove tegema. 

Päikeseloojang Kongos

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar