kolmapäev, 26. november 2014

Tänulik õpetajate koolitaja

Kell on 9.30, on reede hommik. Poole tunni pärast peaks algama järjekordne koolitus õpetajatele loov- ja aktiivõppemeetoditest. Olen  oma mitmete kottide ja kodinatega lõpuks koolis, kus olen nädalaid tagasi direktoriga kokku leppinud koolituse organisatoorsetes küsimustes. Sealhulgas klassiruumis, mis mulle koolituseks pidi eraldatama. Näen, et  antud klassis käib tund, 40 last õpivad, kutsun õpetaja välja ja selgitan, et vajan klassiruumi koolituseks, direktori loal. "Mis koolitus?" (Kutsed on kõikidele koolidele ammu saadetud...) "Minu klassiruum? Kuhu ma siis lastega lähen? Miks ma sellest midagi ei tea?" Küsimusi ja imestust sel õpetajal, kes peaks kohe-kohe klassi vabastama, jagub veel minutiteks. Leian direktori, kes ütleb, et "no worries, Liina, you always look so beautiful." Beautiful or not, it doesn't matter right now, I need the classroom! Annan talle oma mõtteis vastuse, naeratan, tänan välispidiselt, ent sisimas pingepall kerib ahnelt lisa. Kooli ette sõidab raamatukogubuss, kust  1 GHC/tk  (ca 30 eurosenti) eest brošüürraamatuid saab osta ja nii on lapsed, õpetajad ja direktor haaratud sellesse tegevusse seal.

Olen oma uhkes Ghana kostüümis, seisan nõutult, iga sekund tuhiseb ülihelikiirusel.... hetke pärast on plaan paigas: õpetaja jääb oma õpilastega klassi, hõivan raamatukoguruumi ja teen koolituse seal. Järgmise hetke ajal juba mööbeldan, tassin oma kitsas kleidis toole ja nihutan laudu. Orgunnin kaks tüüpi turult joogivett tooma, järgmise naaberkoolist markerit laenama, leian kuskilt harkjalgse tahvli, pühin tolmust toole puhtaks, sätin koolituse materjale jne.

Kell on täpselt 10.00. Ma olen valmis - kuidas see võimalik on? Vat ei tea, ei olnud aega sellele mõelda. Aga kus on siis õpetajad? Ootan ligi 40 upper primary õpetajat täna siia....kas kutsetel oli ikka tänane kuupäev??? Hetk iseendale.

Kell 10.04 leian hulga õpetajaid värava taga puu all seismas ja juttu ajamas. Lähen rõõmsalt ja kutsun nad sisse registreerima. Pakun vett ja taaskasutuse (mäletate Liina elab siin põhimõttel, et prügi alles praktiliselt ei jää: kilekotid heegeldan mattideks, kaussideks jne; olmejäätmed lähevad üleaedsetele põrsastele, paberijäätmed põletan tagaaias) teemalist näitust. Õhkkond on rõõmus ja positiivne, ka kaks naisõpetajat leian meeste seast vastu naeratamas mulle; minu energilisust ja põnevil meelt ei pärsi isegi ühe naisõpetaja kommentaar: "Aga Liina, joogivesi ei ole külm, ma ei saa ju seda juua!" Elektrit pole juba neljandat päeva kogu piirkonnas, kõik teavad seda...ometi mõtleb keegi, et oman võlurivõimeid. Vastan siis väikese  huumorinurga irooniasutsakaga, et täna on teemaks küll loovõpe, kuid elektrita töötava külmikuni ma veel jõudnud pole. Ehk järgmine kord?!


Kell 10.20 hakkan koolitusega pihta, 7-8 õpetajat veel puudu. Aga juba "jäälõhkumis"-harjutuste käigus tulevad ka nemad kohale. Uskumatu, aga 100% on kõik kutsutud õpetajad kohal! Wow!

Jäälõhkumisharjutused
Siin on tavapäraseks iga koolituse osaks  nn "komandeeringuraha" maksmine (transpordiraha). Minu koolitusele tulnud õpetajaid oli eelnevalt teavitatud, et transpordikulu neile ei hüvitata ja lõunat ei pakuta, kuna koolitusel puudub  selleks eelarve. Ostsin neile siiski 60 pakki joogivett. Aga.....kui arvate nüüd, et sellest korduvalt siiski juttu ei tulnud, siis eksite....aga ei lasknud mina oma heal tujul sellest langeda. Ikka on keegi, kes arvab, et ma olen elav pangaautomaat... (Living ATM).
Jagan oma koostatud meetoditekogumikke igale õpetajale.


Oli rõõm näha, et õpetajad oli kaasahaaratud, põnevil ja motiveeritud. Lärmakad ka, aga see tähendab, et aktiivsed vähemasti. Hullem lugu oleks vaikivate passiivsetega. Ilmselgelt on selle piirkonna õpetajaid liiga palju ja oleks tulnud esialgse plaani juurde jääda ja grupp kaheks lüüa - tagantjärgi tarkus.

Õpetaja Liina jagab oma pedagoogilist kogemust Ghana õpetajatega

On uskumatu, millist energiat ja tegutsemisrõõmu pakub mulle õpetamine. Täna sain kinnitust, et tunnen end väga hästi ja vabalt ka õpetajate ees. Nautisin taaskord iga  hetke! Sajaga! Täiega!

 Binokli koht storigamis. "Our traveller looked out from his window..." 

See on see, mis paneb mu silma tõeliselt särama ja südame õnnest õhkama, kui õnnelik ma olen, et otsustasin kunagi ise 7. klassis käis õpetajaks saada...see on minu tee, minu kutsumus. Ka täiskasvanuid koolitades.
"ja paar päeva hiljem leiti rannalt ränduri T-särk."
Üllatus oli nii mõnegi näost lugedes suur! 
Aitäh  MTÜ Mondole, kes mind siia vabatahtlikuks õpetajaks valis ja Eesti Välisministeeriumile, kes rahastab ekspertide lähetusi Aafrikasse ja Aasiasse.

Nöörimuinasjutt Kongo külas elavast jamsikasvatajast.


Isegi pausi ajal tulid mõned õpilased, kes tahtsid nöörimuinasjuttu selgeks saada - mis saaks olla ühe õpetaja  veel suurem rõõm kui õppimishimulised õppijad?

Elektrita mulle täitsa meeldib!






Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar