teisipäev, 11. november 2014

Projektori ja printeri saaga

Tänahommikusest Schopenhaueri tsitaadist "Mõtleme harva selle üle, mis meil on, kuid oleme peaaegu alati mures selle pärast, mida meil pole" inspireerituna asun kirjutama neid ridu. Jah, väärtustada, hinnata seda, mis meil juba olemas on, olla õnnelik nende inimeste, nähtuste, asjade üle, mis hetkel meie ellu kuuluvad.....ilus mõte, aga mitte väga inimesele omane...eriti asjade-inimesele, eurooplasele. Mingis mõttes tingib mõningane rahulolematus ju arengu, edasiliikumise. Asjadest selles postituses juttu tulebki. Ja sellest, kuidas harjutud asjade puudus rahulolematust (loe: edasipürgimist) võib tekitada, samas kannatlikkust arendades ja suhtumist muutes.
Ghanasse  osaliselt adapteerunud eestlasest vabatahtlik Liina

Lapsed on igal pool ühtmoodi armsad...ja kerivad häbelikkusest pluusi üles, paljastades naba :)
Nähes, tundes, tajudes siinolevat mõtlen imetlusega, kuivõrd mitmekülgselt on meie maailmas erinevad rahvad ja kutluurid sätitud, kui külluslik on inimring, kui erinevad on maailmapildid igas ühes eraldi. Ei taha üldse mitte võrrelda ega vastandada kahte kultuuriruumi, tahan vaid suhestuda siia, hinnanguid andmata, nii palju kui võimalik. "Meil on nii, aga teil on naa"- suhtumisega kuigi kaugele ei jõua ega kõrgemaid tippe ei valluta.

Sestap on alljärgnev lihtsalt minupoolne siinsete asjade kajastus. Hinnangu annad lugejana sina ise. Ja ega siinset organiseeri(ma)tust mõtlemisega, et "Eestis oleks mul see asi tehtud viie minutiga" reaaalset olukorda liivateragi võrra ei muuda.

Lugu sellest, kuidas ma õpetajatele koolitusi ettevalmistades olen sattunud printeri ja projektori kaasahaaravatesse probleemikeeristesse. Eesmärk oli üllas ja naiivne: vajan projektorit, et õpetajakoolitustel seinale slaidiprogramm kuvada, ning printerit, et õpetajatele kutsed, jaotmaterjalid, tunnistused ja tagasisidelehed printida. Mis see siis ära ei ole? Armas lugeja, palun keri silmad eelnevasse teksti tagasi ja leia sõna "naiivne", asenda  selles väiketähed CAPSLOCKiga...

Alustame projektorist. See "muinasjutt" sai alguse juba pea kuu aega tagasi. Teadsin enne siiatulekut eelmiste vabatahtlike kaudu, et Mondo toetatud projektor täitsa siinses kontoris olemas. Aga kõikuva voolu tõttu kõige paremini ei töötavat. Nii. Kuskil kapis pidi olema. Mõned päevad pärast küsimist sain projektori enda kätte, mida aga kotis ei olnud, oli voolujuhe. Kus see siis on? Keegi ei tea. Keegi pole ammu näinud. Ma kahtlustan, et see juhtmeke rändas sinnasamma Kodust Lahkunud Asjade Maale, kuhu siin, Aafrikas kipuvad paljud vahvad eksima. Ja seal teisel maal on teised omanikud. Või siis oli sel voolujuhtmel lihtsalt selline anuv nägu peas, et keegi pidas paremaks ta adopteerida. Ühesõnaga tuli asuda uue juhtme jahile. Lähimas linnas Bolgas seda leida polnud (rõhutan, tegemist on  meie mõistes kõige tavalisema voolujuhtmega, mis on nt printeril, kohvimasinal jne). 

Projekori viisin kontorisse kappi hoiule seniks, kuni juhtme leiab, ei lukustanud kapiust (Mõtle, miks ma küll seda mainin...?).

Kirjutasin kadunud juhtme murest Eestisse endistele vabatahtlikele, et uurida, kus juhtmeke sai või ehk saab uue saata, projektorit mul ju  mitmeks nädalaks vaja ja teiste (üksikute) masinate tööd segada ei taha. Eelmisel nädalal tulnud medõde Rita tõigi eelmise vabatahtliku Mardi saadetud juhtme endaga kaasa (Suur tänu Mardile veelkord). Voilaaa! Õnn suur, rõõm lühike...Juhe olemas, nüüd siis projektor. Ühel õhtul pärast päevatööd otsustasin siis juhtmekese emamasinaga kokku viia, et testida, kas nad ikka omavahel läbi saavad. Selgus, et kontoris ei ole elektrit, et seda proovida. Olgu, ehk homme. Hea uudis on see, et alati tuleb homme....elektrit ei ole kontoris muideks siiani, juba mitu nädalat, arved maksmata.  Uus päev, uus entusiasmipuhang. Võtan siis projektori endale koju, testin seal. Milline hiilgav mõte! Mis mõttest edasi ei kasvanudki.... sest! Kapp, kuhu projektori hoiule panin, oli nüüd lukus, keegi oli pidanud tarvilikuks selle lukku panna. Kes? Kus võti on? Ei tea....võti on ehk KoCDA esimehe käes, kes praegu linnas ära on. Ok, ehk siis homme (!). Jälle. Homme.

Koostöökäed

Palusin KoCDA esimehe pojal  Evansil kohe mulle teada anda, kui võti leitud ja projektor võimalusel mulle toimetada. Möödus paar päeva. Võtmest ei kippu ega kõppu ega kipukõpukestki. Ühel pärastlõunal võtsin siis Evansi endaga  ühes, suunaga kontorisse ja ütlesin, et maksku mis maksab, täna pean ma selle projektori sealt kapist, mis üleüldse mitte mingit šeifi endast ei kujuta, pigem lukuga nökatsit, kätte saama. Võti. KoCDA esimees, kes haiglasena kodus oli, asus pojaga võtit otsima oma kodust, mina kontorist. Helistati mitmele inimesele, kes kontorit lähiajal kasutanud. Ei miskit. Mul juba tekkis seda kappi vaadates mitmeid mõtteid, mõned ka kriminaalsusele kalduvad....Kas seal kapis on ikka projektor alles? Miks pidi keegi selle kapi lukku panema? Kes seda tegi siiski? Ja kus on salapärane Mr Võti ise? Optimism minus vaigistas eelnevad mõtted: "Projektor on kapis olemas. Keegi  hea inimene lukustas kapi turvalisuse kaalutlustel. Võtme asukoht veel teadmata, aga kohe-kohe enam mitte. Võtit siiski ei ilmunud kusagilt. Eesmärk oli vaja täita, kapiuks avada. Enne kui maast leitud traadijupp või minu juustest tõmmatud juuksenõel käiku lähevad, prooviks teisi võtmeid, tüüpkapp ikkagi. Evansi koduukse võti (lihtsa tabaluku võti) sobiski. Imedeime! Ja sekund hiljem ulatas ta mulle projektori - tundsin hetke pidulikkust lausa ja rõõm oli musta prügikotti nähes suur. Ent taaskord üürike.

Koju jõudes proovisin siis projektorit tööle panna. Voolu võttis kenasti sisse. Aga vat pilti ette ei tulnud, selle asemel sai imetleda kümneid jutte ja sibru-säbru, millest arusaamiseks tuleks unepealt maatrikseid välja lugeda. Öö oli juba. Ei saanud oma emotsiooni valjult väljendada... ja tekkisid uued küsimused ühe õla peal patseeruvalt mehikeselt: kes ja miks pidi panema katkise projektori lukustatud kappi? Teise õla pealt rünnati aga vastu: küll kõigel on loogiline seletus...

Tuli asuda uut projektorit otsima. Siin külas nüüd väga palju variante pole....kuulsin, et ühel koolil pidi olema....sai sõit kohe hommikul sinna (ühildasin päevaplaaniga). Ja oligi. Kooli IT-mees ütles, et projektor neil täitsa olemas, proovisime tööle panna.....ja töötaski.....paar minutit, siis suri ära, ja nii hingas ta mitu korda..... Ühel erakoolil pidi ka olema. Sammud siis sinna. Selgus, et neil on küll, aga kuna direktorit kohal pole, siis keegi midagi anda ei tohi. Lubasin pärastlõunal tagasi tulla.

Päeva kõige palavamal tunnil hüppasin ratta selga ja väntasin lubatud kooli tagasi. Direktor oli kohal. Ütlesid, et nad ei laenuta seda välja. Projektor on Iirimaalt toodud, uus ja hästi hoitud. Aga mulle siiski lõpuks anti. Pärast kutsunäo ette manamist (Mille õpetas mulle muide minu klassi Mia Marie, tänud siinkohal!) ja veenmisoskuse proovilepanekut, asusin ratta seljas koduteele, õnnelikud kodutee minutid, võite ette kujutada.


Aga, täna pole terve päev olnud elektrit, seega, kas see projektor ka töötab, minu arvutiga läbi saab jne ma öelda ei oska. Üle 12 tunni on vooluta olnud juba... Jätan mehikesed minu õlgadel üksteisega vaidlema ja asun hoopis printeri juurde.


Kuna kontoris elektrit pole juba pikemat aega, on printer kolinud Evansi tuppa mudaonnis. Jah, tabaluku taga savimajas on uus ajutine kontor, kus nii mitmedki käivad toimetamas, printimas. 

Kõige pakilisema asjana oli vaja mul õpetajakoolituste kutsed välja printida. Selgus, et mälupulgale on kuskilt nakatunud miski viirus, mis kõigist Wordi dokumentidest tühikud on ära jätnud, seega kogu tekst kutsel oli ühes pikas jorus. Proovisin siis teist mälupulka - sama lugu - seega, nakatab minu oma arvuti. Kuna aga kutseid oli vaja kohe lähima paari tunni jooksul (et saaks haridusametis koolituvatele direktoritele ühe korraga kõik ära anda), siis tuli pea tööle panna. Käsitsi tühikuid sisestama (kutsed on piirkonniti, kooliti erinevad) ja ka kopipeistima. Ainult kolm tundi pusimist ja viimane kutse nägi ilmavalgust. Lõigutud, jaotatud ja haridusameti koolitusjuhile viimasel minutil üle antud (sellest võiks ka veel pikalt kirjutada, kuidas ma sassis juustega, jooksusammudest hingeldades haridusametis mitmekümne koolidirektori ees enda vastuvõtmist nõudsin...aga asi sai tehtud).
Kutsed koolitusele olid alguses tühikuteta.

Suurem mure oli aga nüüd siis minu arvutiga. Sest mälupulgalt ei saanud ka viimase toiduprojekti pilte ega videot kätte. Viimase seitsme aastaga on mu peas jõudnud juurduda teadmine, et minu kooli arvutiadminn ikka aitab....kirjutatud, vastatud - seekord aga puhtalt sellest ei piisanud. Tavaliselt piisab sellest, kui mu arvuti teda juba kaugelt näeb... Teadupoolest on medõed väga abivalmid, nii ka Rita, kes kohe oma suurepäraste it-alaste teadmistega vennast rääkis. 

Rita vennaga  asusime tööle, internet on siin kehv, seega et leida parimat levi, tiirutasin arvutiga ümber maja, ronisin katusele jne. Kaks päeva jändasime järjest viirustega, mida medõe vend tappis...

Ja mälupulgalt sai kooli toiduprojekti video ja pildid päästetud. Juhhuuu! Asusin kohe laupäeval toiduprojekti postituse kallale....

Uurisin vahepeal ka paljundamise võimalusi. On täitsa külas olemas, aga vägagi kallis. Arvuti korras, viirused killitud - printimaaa! Koolituse jaotmaterjale. Esimesed lehed prinditud, emotsioonid ronisid jälle rõõmuredelil klõnks-klõnks taevapoole....kuniks käis mats ja maaühendus. Tooner otsas! Viimased lehed hele-heledad. Tooner välja, loksutamine, mõni leht sai prinditud. Aga kauaks? Õpetajaid on koolitustel kokku 23 erinevast koolist ja igast  upper primary klassist! Seega, tuli võtta teekond Bolgatangasse toonerit ostma.

Kaks tundi hiljem seisan tehnikapoes jahutava ventilaatori all ja hoian hämmastust tagasi. Kuidas saab nii palju üks tooner maksta??? Raske südamega paotasin oma kõhna rahakoti suu ja maksin tooneri eest. Ega vist muid võimalusi hetkel pole...

Tagasi külasse, savionni printima! Õpetajakoolituste materjalid said hilisõhtuks prinditud. Veel mõne takistusega, ent siiski.

Täna siis tegin koolituse tagasisidelehti ja läksin reipal sammul jälle printima....arvuti korras ju, tooner olemas....aga elektrit vat just täna pole. Aga hea uudis on see, et alati tuleb homme... Seega, ka see saaga pole möödas.
Õpetajate koolituste tarbeks  koostatud materjalid.

Õnnelikud koolituse jaotmaterjalid, mis omavad minu jaoks palju enamat väärtust.

Tuues saba peaga kokku: mina väärtustan nüüd trükitud lehti palju rohkem :) Mitmenädala töö Aafrikas.

Pimedas on kõik teisiti, trükid kiiremini, sest arvutiaku iga minut on arvel, kuuled valjemini nahkhiire elektroonilist piiksumist, mõtled hiirele söögisaali kapis ja gekodele-sisalikele ukse taga võrel magamas, näed, kuidas küünal sööb viimaseid ampse vahast....ja naudid Aafrikat! Siin on ikka fantastiline! Aitäh lugemast!

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar