esmaspäev, 17. november 2014

Seljakotikoolide oajahukoogid ja hirsijahupuru

Mart selgitas kunagi Sipsikule, kuidas kahte  Kongo külast kaugelasuvat kooli meelde jätta: "Yakoti ja Sekoti külade koolid on kergem meelde jätta ühise nimega  kui Seljakotikoolid." Kohanimede õigekiri pole siinmail esmase prioriteetsusega, seda olen tõdenud mitmes ametiasutuses, ka haridusameti koolitusjuht on öelnud, et vahet pole, kas Sekoti või Sakoti, peaasi, et aru saadakse, mida mõtled. Mardi all mõtlen eelmist vabatahtlikku füüsikaõpetajat Mart Kuurme'd ja Sipsiku all iseennast. Tervitused siinkohal endisele vabatahtlikule Anule, kes ka Sipsiku eest on hoolt kandnud.


Toiduprojektide finiš on eemalt juba (!) virvendamas. Tänases postituses tuleb juttu kahe kooli, Seljakoti kooli, Yakoti ja Sekoti Junior High School'ide toiduprojektidest.


Esmalt, saagem tuttavaks minu kohaliku köögi lemmikuga, mil nabtikeelseks nimeks "koosi" - mõtteline (Victoria) juga voolab kärestikuliselt mööda suunurki allapoole (ja sekundi pärast kohtab juba varbaid), kui mõtlen ohtras šeaõlis praetud oajahukookide peale. Sekoti Junior High School'i projektitoimkond lisas "koosi" sisse seekord ka kümme kanamuna (need siin kallim kraam), mida pannakse vaid eriti pidulikel puhkudel.

"Koosi" taigna valmistamine veest, soolast ja oajahust
Väliköögitoimkond

Sekoti JHS'i esimene kaasalöömine sõpruskoolide projektides, enne seda ei teatud MTÜ Mondost ja koolipartnerlusest miskit.

Peategelased


Yakoti Junior High School'i juurde jõudes olid kogu kooli õpilased mahutanud end ühte suurde klassiruumi ja kikitanud kõrvad  meditsiinitöötajate läbiviidud terviseloengut kuulama. Peateemaks oli teismeliste rasedus. See on siinkandis probleemiks küll. Ühes ümbruskonna junior high schoolis (meie mõistes 7.-9.klass) olla mõni aasta tagasi olnud 8 tüdrukut rasedad. Püüdsin oma positiivset imestust varjata ja suuri silmi ikkagi näost eendumata hoida, kui olin tunnistajaks väga asjalikele ja ohtratele teismeliste küsimustele. Oh seda itsitamist ja punastamist, mida need teemad tüüpilises eesti õpilases (aga ka lektori) tõstatavad. Yakoti õpilaste küsimused olid seevastu tõesti asjakohased (Poisi suust kõlanud küsimus: "Millisel menstruaaltsükli päeval on kõige väiksem oht rasestuda?"), vägagi detailsed ("Mitu päeva elab AIDSI-haige?"), teadlikud  ("Kui kindel on tegelikult preservatiiv?") jne. Ja neid küsimusi oli palju, üle poole õpilastest olid aktiivsed küsijad. Terviseteemadelt asus kogu koolirahvas edasi toiduteemat käsitlema.
Yakoti JHS õpilaste tellitud särkidel on harivaid loosungeid: "Yes to education, no to child labour".


Yakoti koolipere valikuks rahvustoidu seast osutus tavaliselt lõunaks valmistatav "nkanzagma" (kirjapilt erineb isegi külati) - hirsijahust, valgete ubade lehtede rohelisest veest ja maitseainetest valmistatud purutaoline söök.

Tambitud oalehed, millest on toiduks vajalik vedelik välja pigistatud.


Nkanzagma valmistamise kõige tähtsam etapp on šeikimine.

Aurutatud nkanzagma on valmis.

Koolipäev lõpeb Yakoti koolis alati kogunemisega kooliesisele platsile. Koolidirektori puudumisel võtab päeva kokku korrapidajaõpetaja. Alloleval pildil rõhutab kivihunniku otsa upitunud direktor lõpuklassi õpilaste hoolsat süvenemist eksamiainetesse juba nüüd, kooliaasta algul. Samuti kiidab ta aktiivseid õpilasi eduka päeva puhul ja räägib järgmise koolipäeva plaanidest. Ma kuulan puu taga ja imestan, kuivõrd erinevad võivad olla sama küla kaks kooli...
Koolipäeva lõpetamine kogunemisega.


Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar