teisipäev, 2. detsember 2014

Haridus on hea, haridus on jõud....

          Kogu eelmise nädala olen pühendanud Kongo küla 7-9 klasside õpilastele. Seksuaaltervise loengud on ära peetud kolmes koolis kõikides klassides, ühes tüdrukuteklubis ja osaliselt ülejäänud koolides. Nagu Eestis, nii ka siin, on inimeste suhtumised nii erinevad. Mõned õpetajad on ääretult rõõmsad, et nende kooli tullakse, aitavad aja ja ruumi korraldamisega, mõned neist on ka ise tundi kuulanud ja pärast koos õpilastega küsimusi esitanud. Teised ei vaevu sulle isegi kokkulepitud ajal helistama, jätavad loenguid etteteatamata ära või ootavad lihtsalt, et Mondo tuleb, võtab ohjad, teeb kõik ära ja kingib palju nänni ka veel.
Kondoomide küsimisega on vahel tekkinud lausa koomilisi olukordi.
„Ma tahan, et sa mulle ka kondoome tood, ma õpetan pärast lapsi edasi.“
„Ma pole kunagi kondoomi kasutanud, tahan oma naisele näidata.“
„Kas sul on neid rohkem, paneksin mõned kooli esmaabipakki.“
Mhmm, kas see tähendab, et kui õpilane tuleb ja teatab, et ta tahaks nüüd seksida, siis jagaksite selle kondoomi talle välja?

Koolipoiss uurimas OneTouch kondoomi pakendit
Lapsed on enamasti väga tublid. Isegi minul kui algajal koolitajal on täitsa võimalik loengut pidada. Kohalikud õpetajad kasutavad küll igal võimalikul hetkel vitsa, viibutades seda laste silme ees, lajatades vastu sõrmi, jalgu, pead, või lihtsalt lähimat objekti, aga üldiselt vaibub lärm klassis ka lihtsalt vastu lauda koputades või konkreetset häirijat korrale kutsudes. Autoriteeti tõstab kindlasti ka minu valge nahavärv. Mõnikord kamandatakse korda rikkunud laps põlvili põrandale (vahest ka õue kiviklibusele pinnale) käed kukla taha tõstetuna karistust kandma. Näeb välja nagu vanasti koonduslaagris.

Õpilased rivistati põlvili järjekorda ka koduste tööde
kontrolliks

Noortest tütarlastest on vahest ääretult kahju. Nende mured polegi tegelikult mitte alati suured, aga teadmatus, sellest põhjustatud hirm ja olukord, kus pole kelleltki abi ega nõu küsida, muudab asja nende jaoks suureks probleemiks. Sageli kogunesid lapsed pärast loengut mu ümber ja alles siis hakati esitama küsimusi, mida kogu klassi ees häbeneti. Tüdrukute peamised mured olid seotud menstruaaltsükliga ja osa nendest lahenes lihtsalt sellega, et kuulasin nad ära ning seletasin, et kõik on täiesti korras. Me inimesed lihtsalt pole täpselt ühesugused. Sinu pikkus pole sama, mis su emal või õel ja ka sinu tsükkel ei pea olema samasugune nagu su sõbrannal või kooli õpiku näidisel.

                                                  
                                  Dagliga kooli tüdrukuteklubi lapsed laulsid mulle enne tunni alustamist:
                                                    Knowledge is good, knowledge is power.

Ühel õhtul pärast koolides käimist oli mind kutsutud Ayamfooya kliiniku peole. Tegelikult algas üritus kl 12, aga kuna pidin kl 14-ni tunde pidama, jõudsin kohale alles natuke pärast kl 14. Sündmus ise organiseeriti MTN (mobiilse telekommunikatsiooni ettevõte) auks, kes oli aasta tagasi sponsoreerinud kliiniku kahe uue hoone ehitamist. Lisaks MTN liikmetele oli kohale kutsutud trobikond muid tähtsaid tegelasi, 6-7 külavanemat, 3 kogukonna vanemat, meedikuid, haridusameti töötajad, jne jne. Kuigi muretsesin natuke oma hilinemise pärast, polnud minu tuleku hetkeks  pidu veel alanudki ja aukülalised ise jõudsid kohale alles kl 15.45. mis tähendab 3 tundi ja 45 minutit hilinemist. Pidu algas täpselt sel hetkel kui ta algas.

Mina ja Lydia (Ayamfooya haigla esimene meditsiiniõde) haigla peol

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar