laupäev, 31. jaanuar 2015

Kohal!

Kohal! Juba üle nädala on möödas sellest ajast kui teele asusin ja viis päeva sellest kui minust sai Kongo küla elanik.

Reis Accrast Kongosse oli meeleolukas- lärmakas, aeglane ja tolmune. Ma hakkasin isegi aru saama, miks vali muusika võib olla piinamisvahendiks...
Samas, kui ma oleksin oma 16 tunnise bussireisi maha maganud, siis ma oleksin jäänud hingematvalt kaunitest looduspiltidest ilma. Äikesetorm, mille sarnast pole ma kunagi näinud- välgulöök iga sekund selgelt taevasse välja joonistunud. Hämmastav!



Esimene nädal on möödunud sisse elades- tutvusin haiglatega ja inimestega. Kõik on väga sõbralikud ja olen end tundnud väga teretulnuna. Esmaspäeval on plaanis tähtis kohtumine piirkonna suure tervishoiu pealikuga- soovib minuga mu plaane arutada ja oma plaane mulle tutvustada. Sel nädalal juba kohtusin mingi "tundub, et on tähtis" mehega, kellele oma plaane presenteerisin ja pika jutu lõpuks palus esmaspäeval ikka veel tähtsamaga rääkida, et tema üksi ei otsusta midagi. Olingi juba unustanud "TIA" ehk  "This is Africa", mis tõi meie kohtumise lõpus mulle muige näole.

Esimese nädala plaanin töötada väiksemas erahaiglas ja sealt edasi järgmise riiklikus. Ehk et esialgne plaan on nädala kaupa vahetada, teha vahele koolitusi nii töötajatele kui ka patsientidele ning nautida kuuma õhku. 



Kohtusin ka Mondo korvipunujatega- väga tublid naised kuldsete kätega. Ritaga läheb Eesti poole teele ca 10 korvi. Hea on teada, et need on korvid on punutud armastusega ja pideva naeru saatel.

Rääkides Ritast, medõest, kes siin on olnud ca 3 kuud ja esmaspäeval tagasi "sombusesse reaalsusse" läheb, siis lippu tuleb tõeliselt kõrgel hoida. Ta on teinud ära suure töö koolides seksuaalkasvatuse ja isikliku hügieenialaseid loenguid pidades ning haiglas tööl käies. Rita on kogukonnas armastatud ja austatud ehk et latt on kõrgel!

Harmattan on põhimõtteliselt läbi ja ilm hakkab tõeliselt kuumaks minema. Eile sõitsime terve päeva mootorratastega ringi- tutvusime lähedal asuvate Tongo mägede, pühamute ja pealikuga. Imekaunis loodus taaskord- kuivanud küll praegu, aga siiski ilus. Pealik ise meenutas mulle Johnny Deppi mingist filmist, (kus ta jalutas sisaliku saba ja roosade prillidega ringi mingis hotellitoas ). Ja kuna pealikul on 20 naist, siis teadis ta naisteasju nii hästi, et põhimõttelist ütles, et ma ikkagi tunduvat rase ("not show yet" viisaka mehena parandas end) ning minu lapsed võivad olla järgmised presidendid. Sai hästi selgeks, et Eesti talvekilod peavad kaduma!

Ühesõnaga, ma olen kohal! Päikesepõlenud ja rõõmus! Hakkamist täis!



Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar