kolmapäev, 4. veebruar 2015

Empohia Estonia



Aega võttis aga asja sai-Eesti toetajate poolt korraldatud kitseralli sai lõpus Kongo külas teostatud. Esialgne idee oli küll kitsed lesknaistele jõulukingina välja jagada, aga kuna jõulude ajal ning uusaastal olid kitsede hinnad laes, siis ost jäi teostamata. Eelmise nädala lõpus aga sai 35 kitse Kongo küla lesknaistele soetatud ning veterinaari poolt ülevaadatud. Seega täna hommikul olid lesknaiste grupid juba varakult Kongo külakeskuses, et saada õnnelikeks kitsekasvatajateks. Kitsesid jagati kolmestele lesknaiste gruppidele ning idee on, et kui tulevad pojad, siis järglased jagatakse esmalt grupisiseselt. Enamikul kitsel oli ka annetaja poolt pandud nimi ning üsna vahva oli vaadata kuidas Ghanalased meie ääsid ja õõsid hääldavad.. Kuigi piltidelt võib näha küllaltki tõsiseid naisi, siis tegelikkuses oldi väga rõõmsad ja mulle pandi ikka südamele, et ma annetajaid tänaks. Siin on lihtsalt kombeks, et fotosid tehakse tõsise ilmega ning üleüldse on see veidi pühalik tegevus. Naised olid pannud oma parimad pühapäevarõivad selga ja mul tekkis kerge moefotograafi tunne, siinsed materjalid ja rõivad on lihtsalt fantastilised. Kogu tegevus venis pärastlõunani välja, sest naistele oli vaja sõnad peale lugeda kuidas oma kitse eest hoolitseda ning üleüldse veidi külajuttu puhuda. Kuna vaktsiinid ja ussirohud läksid naiste enda rahade eest, siis iga kolmikrakend pidi panustama ka veidi raha, kohalikus mõistes 3 cedit, mis on veidi alla euro. Kuigi meile tundub see ääretult väike ja isegi kahtlustekitav, et kuidas üldse mingeid rohtusi selle eest võimalik saada siis Põhja-Ghana ja lesknaiste mõistes on see vägagi suur summa. Peamine sissetulekuallikas lesknaistele on kas põllumajandus, mille saagikus on suhteliselt väike ja kui võib mõelda, et mis siin viga soe troopika, siis tegelikult siin kuivas savannis ei kasva sugugi mitte erinevad viljad nii hästi. Teine sissetulekuallikas naistele on käsitöö, peamiselt punumine ja ka seegi ei ole parem elatusallikas. Ühe korvi punumine võtab umbes kolm päeva ning toob punujale kohalikul turul müües kasumina maksimaalselt 5 cedit mis on veidi alla 2 euro. Seega naiste panus oli suur ja loodetavasti selle tõttu osatakse ka oma kitse eest paremini hoolt kanda ning neid hinnata. Loomad on siin üldjuhul vabapidamisel ja vaid ööseks saabuvad koduõele magama, kus mõned lahkemad emandad neid ka toidavad ja vett muretsevad. Kui kohe algusest peale seda rutiini loomades ei tekitata on väga lihtne oma tallekesest ilma jääda. Seega selle tõttu ka pisike panus lesknaistelt endilt. Igatahes lesknaiste poolt suured tänud ja rõõmupisarad Eesti poole. Empohia (aitäh)!


Dokumenteerimisjärjekord, allkirjade asemel läksid pöidlajäljed

Õnnelikud kitseomanikud

Kohaliku partnerorganisatsiooni juhid Victor ja Rose

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar