pühapäev, 8. veebruar 2015

Kalam kalam


Vot see oli alles üks tõsine töönädal- kui eelnevad nädalad on kulgenud  mõnusas tempos siis viimane oli juba midagi mu Eesti töönädala laadset, kus hommikul vara tööle ja ka hilistel tundidel leian ennast läpaka ees tööasju tegemas. Iga päev olid teadustunnid erinevates koolides ning nädala lõpus toimus koolijuhtide koolitus. Enne tundide andmist sain sirvida ka siinset Integrated Science ainekava, mis oma ülesehituselt ja ideedelt on väga üllas, aga reaalsusest suhteliselt kaugel. Tõenäoliselt peallinnas Accras on see ainekava ka mingit moodi rakendatav, aga siin põhjas, kus koolidel ei ole piisavalt õppematerjale, ei saa seal kirjeldatud laboritest unistadagi. Nimelt näeb ainekava ette et nädalas oleks kokku 6 tundi teadusaineid, millest 4 modustaks teooria ja 2 praktika. Praktiliste tundide eesmärgiks on seatud uute teadmiste avastamine katselisel teel, kusjuures 7-9 klassi õpilased peavad siinkohal näitama üles loovust ja avatud meelt, tulemaks välja uute ideedega  ja aksepteerimaks neid, kui tõendusmaterjali on piisavalt. Tegelik pedagoogiline praktika aga raamistab õpilased väga tugevalt ning pärsib loovust. Enamasti on vaid üks õige definitsioon ja arvamus, see mis on õpikus kirjas ja kõik peab olema sõna sõnalt pähe õpitud. Õpilased on nagu pisikesed tuupur-robotid, kellele on isegi selgeks õpetatud kuidas solimeesid (valge inimene) tervitada. Kui uude klassi sisenen ja mõne küsimuse  küsin siis vastatakse yes we are fine (meil läheb hästi), vahet pole, et minu küsimus ei sisaldanud sõnagi nende käekäigu kohta.  Vastati nii, sest see oli pähe õpitud stenaarium ja tavaliselt ju ikka uued inimesed küsivad kuidas läheb. Ühe klassiga sattusime arutama ka evolutsiooniteemasid, rääkisime bioloogilisest klassifikatsioonist ja kui mainisin et ka meie kõik kuulume loomariiki ning kirjutasin tahvlile meie bioloogilise nime Homo sapiens sapiens oli näha ohumärke õpetaja silmades. Minu küsiva pilgu peale tuli selgitus, et nemad usuvad jumalikku loomisteooriat. Eks ma siis tõmbasingi paar tooni tagasi ja rääkisime nii loomisteeooriast kui evolutsiooniteooriast, sealjuures rõhutades, et igaühel on õigus oma arvamusele ning jagades tõendusmaterjali, mis toetab evolutsiooni. Olin juba peaaegu klassi oma poolele saanud, aga kui mainisin, et primaadid arenesid siinsamas savanni laadses keskkonnas tuli suur naerupahvak ja seda ka õpetaja poolt. Idee, et meie kõik võiksime olla pärinenud inimahvidest lihtsalt ei mahtunud kuidagi siinsete laste ajudesse, sest juba pisikesest peale oldi harjutud lugudega Aadamast ja Eevast. Teine äärmiselt huvitav tund oli mul muldadest kus analüüsisime ka veidi kõrbestumise teemasid ja panin südamele,  et kui nemad jätkavad samal kursil, siis nende lapselaste elukeskoonast on savanni asemel kõrb. Selgus, et õpilased ei olnud kunagi mõelnud selle üle kust Harmattani liivased tuuled tulevad ja mida see kõik endaga kaasa toob. Näitasin ka neile meie eelnevate vabatahtlike Liina ja Rita ideel algatatud säästliku arengu prügiprojekti, kus veekottidest heegeldatakse pinaleid ja muid toredaid asju see neile meeldis ja tahtsid ka õppida, leppisime kokku et nad hakkavad neid kotte koguma ja kui piisav kogus käes tulen neile uuesti külla. Kui tund oli läbi, siis ikka mõned õpilased viskasid oma kilekotid maha, mis siis, et rääkisime millest plastik tehtud on ja kuidas see muldasid ja põhjavett mõjutab.  Jah keskkonna austamisest ja armastusest ollakse veidi teistmoodi aru saadud ning ka see üllas eesmärk ainekavast on tegelikkuses rakendamata. Loodetavasti aga elukvaliteedi paranemisega tuleb kaasa ka looduskeskkonna väärtustamine ja Ghanast siiski ei saa suurt kõrbestunud prügivälja. Selleks aga on vaja rõhuda jätkusuutlikule haridusmudelile ning ka riik peab prügi teemad kõvasti ette võtma. Mõnel Let`s Do It aktivistil igatahes oleks siin tööväli suur.

Traditsiooniline klassiruum

Mullatund 8 klassile

Katsetame Presentationi õpilastega
Nädala tippsündmus oli aga koolijuhtide koolitus, mitte et ma lapsi ei armastaks aga tore on aegajalt ka analüüsida reaalseid probleeme ja seda kahjuks siinsete lastega väga praktiseerida ei saa. Koolijuhid on aga teisest puust ning enamik neist omab suhteliselt head pilti piirkonna väljakutsetest ja tulevikutsenaariumist. Olles kaardistanud nende ootused koolitusele ja rääkinud veidi teaduspõhja loovusele läksimegi tulevikuvisioonide juurde. Direktorid töötasid pisemates gruppides ja analüüsisid missugune võiks välja näha Ghana aastal 2025 ning ühtlasi mida me peaksime muutma koolisüsteemis, et neid muutusi saaks ka ellu viia. Imeravimiks, mis Ghana tuleviku helgeks loob peeti Itd ning leiti, et 10 aasta pärast peaks iga õpilane omandama IT hariduse mitte teoreetiliselt vaid praktikas ja igal koolil peaks olema oma töötav IT klass. Ühtlasi leiti, et peame harima ettevõttlikkust ning kasvatama õpilasi, kes suudavad ise endale töökohti luua ning tundub, et siinkohal tunnetasid kõik loovhariduse võtmerolli. Peale visandamise tegime ka muidu grupitöid ja mängisime. Minu kutsele mängida küll algselt naerdi, aga olles mängu keskel saadi aru küll, et mõnikord võib see metoodika olla äärmiselt tulutoov. Minu lemmikmäng, mida Eestis oma õpilastega tavaliselt läbi teen rääkimaks hea grupitöö olulisusest eesmärkide saavutamisel tekitas koolijuhtidele raskusi. Idee on selles, et moodustame ringi , kus iga osaleja hoiab kinni lõngast ning kinnisilmi peab sellest ringist tehtama ruut. Tõenäoliselt tekitas raskusi asjalolu, et kõik soovisid võtta juhirolli ning sellest ka suur segadus ja lõpptulemas saavutati pisikese pettusega ning silmd lahti. Aga seda enam moraali lool, et kõik ei saagi juhid olla ja alati on vaja kollektiivil tugevat, kuid toetavat juhti. Mäng andis hea sissejuhatuse analüüsida kooli keskkonda ja hea koolijuhi rolli muutuste elluviimisel. Kasutasime püramiiidi skeemi kooli keskkonna analüüsimisel, mille alustalaks on visioon ja missioon. Osadel koolidel siin piirkonnas on oma juhtlause ja tulevikuvisioon aga enamikul see puudub, sellele on aga kõik muu ülesehitatud ning kui koolil puudub visioon siis on raske kvaliteetset haridust pakkuda. Iga õpetaja kasvatab omale sobivaid väärtusi ja sellist ühtset ideed millele kõik järgnev-koostöö vanemate, õpilaste ja kolleegidega; õppimine ja vastutus rajaneb ei ole. Koostöö juures jagasid koolijuhid oma kogemusi, kes teeb lastevanemate koosolekuid, kes ühislõunaid ja muid sündmusi. Ühtlasi kurdeti ka selle üle, et tihtipeale kuna vanemad ise ei ole haritud või on vaid alushariduse saanud siis ei suuda nad ka seda õiglaselt hinnata ning kui kutsuda lastevanemate koosolek kokku siis osalejate arv on suhteliselt kesine. Õppimise juures jagasin erinevaid loovõppe metoodikaid ja lubasin, et järnev koolituspäev mõne nädala pärast ainult neid metoodikaid ning vastutuse või õpetaja rolli muutusi kajastabki. Igatahes oli tore näha, et enamik Nabdami koolijuhte sellest päevast aktiivselt osa võttis ja tundub, et kui alguses olid paar juhti üllatunud ning veidi vihased, kui avastasid et traditsioonist TNT rahasid, mida muidu igalt koolituselt saavad oma bensiini kinnimaksmiseks mina ei jaga, siis lõpuks olid kõik rahulolevad. Loodetavasti läheb tuleval nädalal teadusainete õpetajatega sama hästi. Nüüd aga pean minema, lubasin kirikus Eesti pärastlõuna korraldada, kus räägime kultuurist, mängime hiirelõksu, heeringat ja muid traditsioonilisi lastemänge, tantsime ja vaatame pilte lumest.  Kalam kalam on kohalikus Nabti murrakus kähku kähku ja nii see nädal tõepoolest on läinud

Koolijuhtide tulevikuvisioonid

Loovpedagoogikat praktiseerimas

Koolikultuur


Kõigile kangelastele, kes viitsisid selle pika blogipostituse läbi lugeda üks mõnus poiste tants :)

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar