laupäev, 28. veebruar 2015

Kuu kaks!


Uskumatu aga olengi ära olnud juba üle kuu. Aeg lihtsalt lendab ootamatult kiiresti. Tunnen, et minu planeeritavast ajast olla siin peaaegu 3 kuud jääb koledasti väheks. Et tegelikult oleks hea olla korraga vähemalt 6 kuud. Või siis käia paar aastat järjest 3 kuu kaupa. Tegemist ja tööd jätkub kuhjaga.
Olen selle nädala veetnud peamiselt Logre sünnitusosakonnas ning plaanin praktiliselt terve järgmise ka seal olla. Lisaks pisteliselt päevaks või paariks Bolgatanga haiglasse kui siinses külas on assembly mehe valimised ja isegi kärbes ei lenda. Ja samuti olen end lubanud Pitanga sünnitusosakonda mingiks ajaks. 
Sel nädalal on olnud rekordiliselt sünnitusi. Vabariigi aastapäeval oli isegi 3 sünnitajat korraga! Üks neist sünnitustest oli mu siinse aja kõike kaunim. Viies sünnitus, kus naine tundis end oma kehas suurepäraselt ning ei peljanud protsessi. 40 kilogrammine nääpsuke kasvas sünnituslaual seistes ürgnaiseks! Jah, alludes kohalikele korraldustele, ajasin naise küll sünnituslauale, kuid mitte selili, vaid lasin tal ise asendi valida. Kõlkus lae all tantsida alateadlikult pigistades oma rindu ning ümises. Imekaunis! Siiani tuleb kananahk peale kui mõtlen sellele...
10 minuti vanune hurmur
Teised nii kaunid ei olnud. Kurbus ei käinud kaarega ka sel nädalal mööda ning nii mõnigi pere läks koju väikese ingliga. Suuremalt jaolt ma leian, et nii mõnigi selline olukord oleks välditav kui sünnituse kulgu ja loote seisundit korrektselt ja adekvaatselt jälgida. Selleks ei ole iseenesest vaja mitte ühtegi kõrgtehnoloogilist seadet, vaid kannatlikust, aega ja eelkõige tahtmist. Partogramme (sünnitusekulgu kirjeldavat dokumenti) hetkel ei täideta, sest need on saanud otsa. Paljundamine kallis ja printereid haiglal pole ( üleüldse pole ma kindel ka dokumendi olemasolus digitaalsel kujul). Ja puhas paber tegelikult ju midagi ei muudaks. Olen vestelnud palju sünnituse kui protsessi jälgimise vajalikkusest, näidanud isikliku eeskuju ning vastanud küsimustele. Äkki me oleme väikese läbimurde eel ja see hakkab ka praktiliselt toimima kui ma olen siit läinud?!
Sünnitusosakond
Progress on toimunud lahkliha pilustuslõigete tegemise osas- Logre ämmaemandad on hakanud mind piisavalt usaldama ja järgivad eeskuju ning ei lõika enam ilma eluliselt vajaliku põhjuseta lahklihasid vältimaks rebendeid. Minu väike-suur töövõit! Ja see, et nad tunnistasid, et mul oli tõepoolest õigus tegi mu päeva! 
Sünnitusjärgse õmblemise tingimused on väga halvad- puudub valgustus. Tumedal nahal pimedas tumepunaseks värvunud niidiga õmblemine on kunst omaette. Olen leidnud lahenduse pealambi kasutamisel- kükloop ämmaemand. 
Avastanud olen ka tõsiasja, et pereplaneerimise koolitusi eraldiseisvalt kliinikute juures teha ei ole mõtet- inimestel on spetsiaalselt kohale tulemine raskendatud ja olen jõudnud lahenduseni, et teen nõustamist rasedate päeval ehk kolmapäeviti. Nõustamine algab loengustiilis kõigile saalis olijatele ning hiljem saavad kõik personaalselt tulla oma küsimusi esitama.

Praeguseks hetkeks olen arusaanud, et suureks probleemiks on siinses piirkonnas alla 5 aastaste laste tõsine alatoitumus. Kohaliku terviseameti ametliku uurimuse kohaselt ca 20% lastest kannatab tugeva alatoitumuse all. Lisaks on emad vähesel määral teadlikud oma laste toitmisest. Teatakse palju AINULT rinnaga (exclusive breastfeeding) toitmisest, kuid keegi ei ole selgitanud ega mõista, millal on see piisav ja millal mitte. Iga neljapäev on "laste-beebide päev" kliinikutes ning sarnaselt rasedatele informatsiooni jagamisele, olen aega ära kasutanud, et neile rääkida lapse toitmisest esimesel eluaastal. Oma kurbuseks olen igal beebide päeval kohanud lapsi, kes on vanuselt 2 aastased, kuid kaalult 6 kuuse imikuga võrdsed (7kg).
Kaalumine beebide päeval :)
Ameeriklased tõid kaasa ka ühe monitori patsientide paremaks jälgimiseks, aga kuna neil pole kaasas ühtegi meedikut, siis oleme jõudnud rahvusvahelise koostööni. Ameeriklaste monitori käsitlemise õpetab ghaanalastele selgeks eestlane! Esimene treeningtsükkel hakkab esmaspäeval. Kui elektrit on, loomulikult!
--------------------
Muus osas kohtleb elu meid hellalt- ilmad on jahedamad (ca 37 kraadi), mangod hakkavad valmima, internet on endiselt aeglane ja elekter ei kuulu enam meie põhivajaduste hulka. Peale Mole rahvuspargis veedetud nädalavahetust oli Bolgasse saabudes kojujõudmise tunne- ootamatu ja armas ühtaegu!

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar