laupäev, 14. veebruar 2015

No worries ehk korda läinud koolitus

Kolmapäeval kl 12.00 saab toimuma minu viimane suurem projekt - Nabdami piirkonna põhikoolide terviseõpetajate esmaabi koolitus. Sündmus, mille materjali olen mitu päeva põhjalikult ette valmistanud, esmaabipakke komplekteerinud, projektorit küla peal jahtinud, õhtuti mõtetes koolitust läbi viinud, haridusameti vahet jooksnud, kutseid teinud. Eile käisin veel koolitusruume üle vaatamas ja tegin plaane, kuidas poolpimedast laoruumi meenutavast toast sobivat klassi vormida. Olen nigel esineja ning üritan seetõttu alati enne selliseid sündmusi oma programmi võimalikult hästi läbi mõelda. Tavaliselt muretsen ikkagi ja nii läks seegi kord – lihvisin poole ööni Karolini poolt tehtud powerpoint esitlust, kaalusin erinevaid meetodeid nii suure kui ka väiksema grupi kohaletuleku puhuks, planeerisin alternatiive juhuks kui elekter peaks ära kaduma, kui kirjutamiseks tahvlit ei peaks saama ja niiöelda harjutamise eesmärgil elustasin mõtetes kohalikku haridusameti direktorit.

Kl 11.00. piisavalt vara ruumi koristamiseks, jõudsime Evansi, kotitäie esmaabipakkide, küpsiste, joogipooliseks pakutava vee ning projektoriga õpetajate koolitushoone ette, aga üllatus, üllatus – uksed olid lukus. Kihutasime haridusametisse. Saime teada, et isik, kes võtmetega tegeleb, on just täna Bolgatangasse läinud ja valvur, kes varuvõtmeid hoiab, nagu tina tuhka kadunud. Sobivasti on Kongos turupäev ja suure tõenäosusega oli ta läinud keset tööpäeva sõpradega aega veetma. Telefon välja lülitatud. Mul palutakse oodata – küll ta varsti ikka välja ilmub. Aeg muudkui tiksub, aga valvurist pole kippu ega kõppu. Kohalikud ametnikud teevad asja üle pikemalt muretsemata rahulikult oma tööd edasi, aga üks valge tüüp kõnnib ikka närvilisemalt ja ikka hoogsama sammuga haridusameti ees edasi tagasi, iga 5 minuti tagant kella põrnitsedes. Siiani olen kohalike hilinemist maapõhja kirunud, nüüd aga loodan, et nad oma kombeid just täna muutma ei ole plaaninud hakata. Kl 12.15. astun uuesti haridusameti direktori kabineti uksest sisse ja teen meeleheitliku grimassi  – valvurit ega võtmeid pole ikka veel.

Ning siis juhtub midagi erakordset. Mr Azure sammub ametnike kontorisse ja teavitab, et kõik, kes veel tööl juhtuvad olema, peavad tühjendama oma lauad ja võimaldama ruumi mulle koolituseks. Aafrika, eriti väikese Kongo küla jaoks oli see erakordselt kiire tegutsemine ning väga üllatav ja suuremeelne liigutus. Haridusameti töötajad on kohalikus mõistes ikkagi tähtsad tegelased ja niisama lihtsalt neid juba oma õigustest välja ei tõsteta. Sellest hoolimata oli ruum mõne hetkega minu päralt ja saime hakata projektorit paigaldama ning asju lahti pakkima. Õnneks olid õpetajad, nagu Aafrikale ikkagi kombekohane, hilinemas ning esimene osaleja hüppas mootorrattalt maha alles kl 12.30. Pool tundi veel oodates tekkis aga kahtlus, et haridusameti koolituste inspektor polnud minu kuulutusi üleüldse koolidesse jaganudki – kohale tulid 5 põhikooli õpetajad, need kuhu mina ise või Karolin olime jõudnud isiklikult kuulutuse viia või helistada. Mis seal ikka, õpime siis nendega, kes ise sellest huvitatud on. Kuna nüüd oli ruumi ka, pakkusin hetkel veel tööl olevatele haridusametnikele võimaluse koolitusel osaleda ja sedaviisi saime kokku päris arvestatava grupi.
Kuidas T-särgist vajadusel kandesidet meisterdada
Teooria osas arutasime läbi kõikvõimalikud kohalikku ellu sobivad situatsioonid. Haavad, luumurrud, ussi, skorpioni ja koerte hammustused, minestamine, kõhu-ja peavalud, erinevad verejooksud jne jne. Esitasin situatsioone ja võimalikku esmaabi. Arutasime läbi ka käitumisi vahendite puudumisel nagu näiteks, lahase valmistamine pappkastist, teise jala või rindkeha kasutamine murdunud liigese fikseerimiseks, sideme asendamine pearätiku või särgiribaga ja käe kandesideme tegemise T-särgist.  Pärast teooriat jagasime inimesed gruppideks, andsin igale grupile juhtumi ja palusin lavastada situatsioon kasutades loengul õpitut ning esitletud materjali. Kõigil oli lõbus ning õpilased/õpetajad said ka praktikas päris kenasti hakkama. Panin osalejatele südamele, et tähtis on reageerimine. Parem on teha midagi kasvõi mitte nii täiuslikult kui üldse tegemata jätta.
Recovery position
Päeva lõpuks jagasin osalejatele esmaabipakid plaastrite, sidemerullide, võrksidemete ja muude abivahenditega. Tänud taaskord Foransi Eesti AS-le ja Magnum Medical OÜ-le nende poolt annetatud vahendite eest.
Kõik läks lõppude lõpuks täpselt nii nagu minema pidigi. Osalejad olid aktiivsed ja huvi teema vastu tõsine. Aafrika õpetas mulle teistkordselt seda, et liiga vara muretsemine on liiga palju muretsemine. 
Loodus Kongo külas kuival perioodil.
Ning Evans, kelle abi ja seltsita oleks kõik palju raskem olnud.

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar