kolmapäev, 18. märts 2015

Another day in paradise


Iga nädalaga läheb paremaks, ausõna! Iga nädalaga tunnen end osakesena kogukonnast ja tundub, et ka nemad harjuvad vaikselt minuga. "White woman" karjutakse harvem, rohkem kuuled nime järgi hüüdmist ja küsimist käekäigu kohta. Järelikult vaikselt sulandume!
See nädal jääb tööalaselt lühemaks- nimelt hakkab neljapäeva pärastlõunast puhkus! Ookean, surf, päikesetõusud ja -loojangud. Ootan küll! Samas, natuke sees kripeldab töö pärast... Aga see vast kaob esimese lainesse sukeldumisega ja meenub taas järgmisel nädalal tööle naastes.
Kuigi nädal on olnud lühike, on siia mahtunud palju head. Esmaspäeval külastasin ülevaatlikult Bolga haiglat- täielik "loomaaed". Kaos! Elavad järjekorrad, sajad patsiendid, kogukonna õed kisamas megafonidesse rahvatervise teavitusi. Istusin vaikselt pingil ja jälgisin pool tundi enne kui end tutvustama läksin. 
Bolga haigla ooteruum/triaaz
Bolga haiglast peaks paari aasta jooksul saama piirkonna parim- uute hoonete ehitamine on täies hoos ja plaanid suurejoonelised. Kuna on tegemist õpetava haiglaga, siis kõik noored residendid olid üsna elevil ja lootusrikkad juurdetekkivate töökohtade osas.
Haigla ise on suhteliselt puhas, personali piisavalt (kui mitte öelda, et liigselt), patsiente hordides. Hordide tõestuseks olid palatites iga paarikümne sentimeetri tagant paigutatud voodid ja koridoride põrandatel madratsid. Täiesti teistsugune vaatepilt võrreldes Eestiga. Meeldiva vahepalana avastasin, et siin ei ole virisemist haigla toidu üle- seda lihtsalt ei pakuta! Külastusajad on napid- hommikul viiest kuueni ja õhtul samuti tunnikese jagu.
Külastamine on ainuke asi, mis haiglas kiiresti käib!
Inimesed on üldiselt väga aupaklikud meedikute ja haigla osas. Nurisemist on vähem ning usku rohkem. 
Rõõm saabus sel nädalal meie hoovile, õigemini Piitanga kliiniku hoovile- operatsioonitoa lamp sai lõpuks oma statiivile ja õigesse kohta paigutatud. Väga, väga äge! Statiivi tarnimine ja valmistamine oli muidugi omaette ooper, aga tehtud sai! Ainult 8 higist meest pidid seda ühest küla otsast teise vedama valju kisa saatel. Nüüd ootame pidulikult esimest võimalust otstarbekaks kasutamiseks. (Siiani ainult väljakutsed rasedusaegsete probleemidega ja ühe pea lappimine peale kaklust. Vanem ja noorem vend ei saanud ühele nõule, peale mida otsustas vanem vend noorema mõtlemist avardada puuhaluga pealaele avaust rajades).
Piitanga mehed rassimas
Sünnituste osas on hetkel vaiksem periood- rasedaid on hästi palju, aga kuu algusega oleks nagu saanud kõik naised korraga ära sünnitatud. Nüüdseks on mõni üksik üllataja vaid olnud. Aga see eest on need üllatused olnud väga, väga ilusad. Vaikselt liigume sinna poole, et keegi sünnitusel enam häält ei tõsta, naised liiguvad vabalt  ja selili lamama ei pea. Babysteps! Ja vaadates raseduse suurusi, on lootust, et kuu lõpus peaks olema töörõõmu küllaldaselt (mitmed kaksikud on "ootel")!
Õnn on väikestes pakendites :)
Logre kliinik kasutab oma monitori osavalt ja usinalt. Olen väga meeldivalt üllatunud, et see nii kiiresti sai omaks võetud ja igapäevaseks on saanud. Ayamfooyas koristatakse regulaarselt hommikuti osakonda ning protseduuride tuba. Sidumistoas tahaks ikka veel nutta... Samas, vähemalt on suures osas muutunud töötajate arusaam puhtusest protseduuridel- puhastatakse hoolikamalt, tekkinud on dialoog erinevate tehnikate ning anti-ja apsetika osas. See ju ongi tegelikult eesmärk- et inimesed mõtleksid, räägiksid omavahel. Vahepeal tundus täitsa lootusetu, kuid nüüd nagu vaikselt hakkab lubama...
Ilmad on hästi kummalised ja muutlikud. Kummaline kuumus on päeval, mis ka õhtuga ei taandu. Õhus on palju sudu, päike on peidus ning hingata pole peale tolmu praktiliselt midagi. Kohalikud lubasid märtsiks koledat kuumust, mis veel pole siiani kohale jõudnud.   Täna hommikuse 30 kraadise ilmaga panin mina ka kohaliku elaniku kombel kampsuni kleidile peale, et tööle sõita! 
Ilm mõjub ka loodusele- sõbrad, ussid, on usinalt liikvel. Tungivad segaduses inimeste ligi ning hammustavad. Sel nädalal on olnud mitmeid ussihammustusega patsiente ning kui ma polnud varem näinud ussimürgi mõju, siis nüüdseks võin kinnitada, et see on päris trööstitu vaatepilt. Inimene lihtsalt hääbub, keha võitleb ja üritab igati väljutada igast otsast kõike, mis sees on... Ja enamasti on patsientideks lapsed. Täielik agoonia!
Lapsehammustaja lõppvaatus
Ühesõnaga, tegemist jätkub, kuid puhkus ootab! Uute rõõmudeni, eks!

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar