esmaspäev, 9. märts 2015

Multitasking!


Nädal kuus või seitse. Igal juhul piisavalt, et natukene juba asjadest aru saada ja vaikselt kaasa rääkida. See nädal on olnud erinev võrreldes eelnevatega kuna ei ma ei olnud ühes kindlas kliinikus tervet nädalat, vaid jagasin end Logre ja Piitanga vahel. Plaanisin ka Bolgasse minna, kuid reedene Ghana isesisevuspäev segas selle mõtte ära. Kes ei tahaks pidustustest osa saada, eks?!
Iseseisvuspäeva tähistati 58ndat korda. Lapsi treeniti peale koolitunde marssima juba nädalaid varem ning reede hommik kulmineerus suure paraadi ja tähtsate kõnedega tolmusel Nangodi jalgpalli platsil. Olime ilusti kohal oma kohalikes kleitides ning nautisime showd. Pärast olime kutsutud nii öelda piirkonnavanema, Viviani, juurde istuma, kuid kogu sündmuste virr-varris me sinna ei jõudnud. Jõudsime hoopis kohalikule "pass out"-le, mis on meie mõistes lõpupidu ametikooli lõpetavatele noortele. Suured kõlarid valju muusikaga keset turuplatsi, meeletus hulgas plastiktoolidest istekohti pealtvaatajatele, palju kauneid kleite ja kangaid ning tantsimist poole ööni. 

Tööalaselt on selle nädala suurim rõõmusõnum ühest garaazist leitud vana tolmune operatsioonitoa lamp. Ja asja tegi suurepäraseks tõsiasi, et see päriselt ka töötas. Panin juhtme pistikusse ja vajutasin nuppu- valgus sai! Seisin üksi Piitanga sünnitustoas ja olin rõõmus. Midagi loksus paika, midagi sai tehtud... Nüüdseks on selgunud, et antud lampi ei saa lakke ega seina kinnitada kuna see on liiga raske siinsetele konstruksioonidele.  Nõutuks tegevas olukorras tuli appi sama kogukonna keevitaja, kes lubas korraliku raami keevitada ning betoonist ratastega aluse teha. Töödega on juba alustatud ning järgmisel nädalal peaks lamp juba kasutusvalmis olema. Vahemärkusena tahan öelda, et oma kogukonnast hoolimine ja panustamine on üks neist asjadest, mida ma siinse elu juures armastan. Juurtel on veel kaalu, kodukohal on veel tähtsust!

Kliiniku elu oli täis sagimist- Logre sünnitusosakonna õed on nüüd õpetatud käsitlema patsiendimonitori ning kolmapäevasel rasedate päeval oli tore näha, et monitor on tõesti kasutusel. Järgmisel nädalal on üldmeditsiiniõdede koolitamise kord. Üldmeditsiini osakonda sattusin ka ühel päeval triaazi tegema- nende tavapärane õde hommikul tööle ei tulnud ning turupäevale kohaselt oli maja rahvast täis. Meeleolukas hommikupoolik igal juhul, kuid töö sai tehtud!

Olen ka varasemalt rääkinud alatoitumusest, siis see nädal kogesin seda eriti teravalt. Nimelt saabusid toidupakid Maailma Toidupangast ning neid jagati vastavalt kliinikutele neljapäeval ja reedel inimestele. Neljapäevane Logre sünnitusmaja oli paksult täis inimesi ja kaste. Laste käsivarre ümbermõõdu järgi jagati välja vastavalt kas 2 või 4 pakki mitmevilja helbeid, palmiõli, maisi ja eriti toitaine rikkast pähklite-vitamiinide-rasvade segu, Plumpy Nuti. Plumpy Nut on natuke nagu meie halvaa- pakitud fooliumisse ja sisaldab 100g kohta 500 kcal. Maitsest ei tea ma midagi, kuid kipun arvama, et eriti halb pole. Tõsise alatoitumuse all kannatav laps peaks sööma päevas ca 3 pakki Plumpy Nuti lisaks tavatoidule. Ma väga kindel ei ole, et kas tegelikult inimestel on üldse seda "tavatoitu" lisaks pakkuda... Igal juhul lahkusid inimesed koju kastid helveste ja pähklitega pea kohal. 
Piitanga kliinikus oli toidupäevaks reede, kuid arvestades kogukonna suurust, siis jagavad nad toitu ka igapäevaselt kui keegi puuduses satub kliinikusse. Kolmapäeval kohtasin  Piitangas pisikest tüdrukut bronhiidiga, kes kaalule pannes ja käsivart mõõtes tundus kannatavat nälja all. Kohalikud kogukonna õed teevad tublit tööd ning peale kaalunumbri vaatamist leidis aset pooletunnine nõustamine lapse toitmise osas. Ma ikka ja jälle tahan kiita kogukonnaõdede tööd- tõeliselt pühendunud ja asjalikud armsad inimesed.
Sünnituste osas on selle nädala märksõna "tuharad". Peaaegu iga teise sünnitaja laps oli tuharseisus. Imeline! Ma arvan, et ma pole oma elus kunagi nii kauneid tuharseisus sünnitusi kogenud. Õnnestus ka sünnitada tuharad käpuli asendis, mis peaks järgima kõige enam loote biomehhanisme. Igal juhul usun, et me tegime tublit tööd ja rahulolu võtab muigama veel nüüdki kui uus nädal on kohe algamas.
Nädalavahetusel tegime täis oma ühiskondlikult kasuliku töötunnid- värvisime ühe lasteaia-kooli seinad täis rõõmsaid pilte. Absoluutne mõlemapoolne rõõm! Olen tänu Karolinile sattunud mitmesse kooli ja ühe koolidirektori laual märkasin valituse ettekirjutusi, mis peaks koolides kindlasti olemas olema. Minu rõõmuks oli nimekirjas esmaabi karp! Küsisin kohe innukalt näha, et mis see endast kujutab, kuid välja tuli, et tegelikult neil sellist asja olemas pole. Et peaks ja võiks, aga hetkel pole. Kogusin kokku Eestist kaasavõetud sidumisvahendid, plaastrid, antiseptiku ja tegime valmis ühe näidiskotikese ning viisime endaga kaasa. Loodetavasti on see esimene selline paljude järgnevate seast!
Uus nädal töotab tulla sama tõine- Ayamfooya hügieeniprojekti jätkamine, Bolga haigla külastamine, piirkonna tervisedirektoriga suur koosolek ning minu päevade suurim rõõm- sünnitused Logres, Piitangas ja Ayamfooyas. 
Lõpetuseks katkend vestlusest, mis illustreerib erinevust parimal moel.
" Miks Euroopa naised oma jalakarvu  ära ajavad?"
"Mismõttes?! Nad on ju pikad ja koledad kui seelikut kanda! Esteetilistel kaalutlustel"
"Ei, meie, Aafrka mehed, peame seda uhkuse ja ilu märgiks!"
"Eeehhhh, come again?!"



Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar