reede, 27. märts 2015

Back to basics!


Puhkus on läbi ja tööl tagasi! Puhkus oli lihtsalt uskumatult mõnus- ma saan täiesti aru, miks just lõuna-Ghanas elada. Iga kell oleksin valmis oma kohvrid pakkima ja püsivalt ookeani kaldale kolima. Kui ainult töö kaasa saaks võtta... Oma elukutsest ei ole ma nõus mitte mingi hinna eest loobuma! Ikka ja jälle kuulen end ütlemas, et mul on maailma kõige ägedam töö üldse!
Igal juhul puhkusest jäävad meelde armsad kalurikülad, vinged äikesetormid öösel, kaunid surfavad hurmurid rannas ning imearmas öko ööbimiskohake ookeani kaldal, Stumbble Inn. Oeh!
Jah, palun!
Tagasi põhja jõudes oli jällegi teistpidi tore- tuttav ja kodune. Tolmune! Kogu mu pisike urgas oli ära antiigistatud. Viskasin koti maha ja lihtsalt muigasin- tere tulemast argipäeva! 
Kongo küla ei maga kunagi- saabusin koju 3 paiku öösel ja kõrval majas oli pidu täies hoos. Matused! Korraks isegi kaalusin diskole minekut, aga otsustasin siiski magama minna. Tahtsin hommikul vara valdustele silma peale panna. Muide, siinsed matused on alati nagu suured avalikud reivid- Kongo versioon Patarei Kultuuritolmust. Ülivali muusika lõugab varahommikuni, inimesed tantsivad,  lademetes tänavatoitu ja napsu (praemuna sai on kohalik "rotikas" to die for). Tõeline festival! Igal juhul kui ma peaksin kunagi "minema", siis eelistaksin minna Kongo küla moodi!
Elu kliinikutes oli muutumatu- kõik sagivad ringi, inimesi voolab sisse ustest ja akendest. Esimese asjana kontrollisin sünnituste logisid- Pitanga 2, Logre 2, Ayamfooya 0. Kõik kirjas kui komplikatsioonideta norm sünnitused. Samas, ilma dokumentatsioonita võib pärast ükskõik mida öelda... Ja enamasti siinne Apgariga 9/10 laps on meie mõistes Apgar 6. Aga see selleks praegu. Järgmisel teisipäeval on meil suur kohtumine kogu piirkonna ämmaemandatega ja selleks ajaks tahan neile kokku panna väikese käsiraamatu. Mitte, et ma oleks maailma kõige targem või pädevam, kuid lihtsalt väikesed tähelepanekud, millest juhinduda. Ja tegelikult on kogu selle käsiraamatu eesmärk mõtlema panek- et miks vähem sekkuda, miks oodata ja millal abi otsida. Sest siiani tundub mulle, et abi ei küsita õigel ajal või pole edasi suunamine korralikult reglementeeritud. Või tihti lihtsalt inimesed ei adu ohtu niimoodi nagu mina harjunud olen. Kogu suunamine on siiani suhteliselt segane minu jaoks ja küsimusi tekitav...
Ideaalne näide on olemas eilsest ööst, kus naine sünnitas oma teise lapse suhteliselt kiiresti ja ei olnud üldse koostööaldis. See oli esimene kord, kus mina tõstsin siin häält. Põhjusega! Naine lihtsalt otsustas peale lapse pea sündimist edasi mitte sünnitada- pani jalad kokku ja üritas minema minna. Lohisesin siis käed lapse küljes järgi läbi vere ja väljaheidete. Laps tundus siinsete beebide kõrval suhteliselt suur ja sekundiga hakkasid peas mängima erinevad patoloogilised sünnitusabialased stsenaariumid. Olukord lõppes sellega, et lihtsalt loksutasime selle lapse sealt välja. 3,8 kg puhast printsessi, kes tõesti oli kilo jagu suurem kui lapsed siin tavaliselt! Lahkliha rebenes vähesel määral ja veritses servadest, kuid naine endiselt vehkis jalgadega, liikus eest ära ja tegi kõik endast oleneva, et mitte endale ligi lasta õmblemiseks. Kohalike sõnul olukord, millal võiks edasi suunata suuremasse haiglasse õmblemiseks. Minu silmis olukord, kus sa istud maha ja räägid naisega. Vaikselt ühe sõlme kaupa liigud- kiidad, selgitad, kiidad uuesti ja üritad olla eriti õrn. Saime õmmeldud- kulus 30 minutit 10 minuti tööle, kuid iga minut oli seda väärt. Suhtumine ja suhtlemine loevad, alati!
Siin on üldse patsienti suhtumine teine- käskiv kõneviis ja valjuhäälne juhendamine. Vajadusel lastakse ka käed käiku- pole harukordne kui täiskasvanud naine saab laksu, et sõna kuulaks... Eile sain ka riielda, et ma olin liiga hea naise vastu. Et ma rikun nad ära ja kui ma minema lähen, siis kes neid sünnitama hakkab igas asendis ja mitte karjudes? Minu ainuke vastus oli: " Teie!". Sellega vestlus lõppes, kuid nägin, et Beatris jäi mõttesse... 
Ootan väga oma teisipäeva. Ootan väga meie ämmaemandate hommikut ja vestlusi. Ootan väga küsimusi ning loodetavasti oskan anda vastuseid. Loodan väga, et annan mõtlemisainet ja uusi teadmisi. Et väikeste sammudena hoiame ja hoolime oma sünnitajatest rohkem...
Pitanga kurikuulus lamp koos ämmaemandate, Suzie ja Christinaga
P.S. Kogukonna õed on usinasti koolitama asunud elanikkonda- eile oli kliinikus lastepäev ja sihtgrupiks imetavad emad. Anna ja Lydia selgitasid rinnaga toitmise kasulikkust, erinevad asendeid ja lisatoiduga alustamist. Oleme neil teemadel ikka ja jälle omavahel rääkinud, olen üritanud võimalikult palju fakti teadmisi edasi anda ning nüüd oli tore onäha, et meie arutelud on olnud produktiivsed. Ma lihtsalt istusin, vaatasin ja tundsin rõõmu. Lydia väntsutas beebit erinevateks asenditeks, Anna selgitas elavalt toimuvat ja naised küsisid ning tulid ette toolide peale katsetama. Elu on ikkagi ilus!

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar