laupäev, 14. märts 2015

Teadust, tantsu ja tralli

Sellel nädalal keskendusin põhiliselt tundide andmisele-käisin Yakotis, Zuas, Kontintaabigis ning Dagliga koolis teadusainete tunde andmas. Iga kool oli eelnevalt oma teemad ning soovid edastanud ning selle põhjal olin valmistanud ette tunnid, mis oleks võimalikult loomingulised, koos mängude ja uurimustega. Kontintaabigi direktoril oli lausa kolm teemat, mis tema enda teadusõpetajale muresid valmistavad-päikesesüsteem, pärilikkus ja organismide keemiline koostis.  See kool on suhteliselt perifeerias ning minu ootused õpilaste osas olid madalad, aga seda suurem oli mu üllatus, kui nägin kui mõnusalt 9 klassi õpilased kaasa rääkisid  ja analüüsisid. Need tegevused ei ole just kõige levinumad praktikad siin Ghanas. Meil tuli juttu elu võimalikkusest teistel planeetidel ning Marsi koloniseerimise ideest, evolutsiooniteooriast ning inimese põlvnemisest ning lapse soo valimisest. Evolutsiooniteooria on siin küll riiklikus õppekavas aga samas on alates alusharidusest rõhutatud, et meie kristlased oleme siia ilma sattunud jumaliku loomise tulemusena...olgugi, et Vatikan on ka lõpuks evolutsiooni mõistma hakanud. Kontitaabigi üheksandikud, kes pooled tundusid küll kõvasti vanemad olevat, olid esimesed kes suure naerupahvakuga Darwini ideid vastu ei võtnud. Lapse sooga on  jälle seotud palju traditsionistide eksiarvamusi-kuu faasid ja õige eostamishetk, igasugused vägijoogid, mis aitavad vajaliku soo moodustumisele kaasa ning muidugi kohalike külatarkade külastamine. Kui me aga koos vaatlesime kuidas spermatosoid saab kanda endas kas X või Y kromosoomi ning rääkisime, et kuu faasidel ei ole sellega mingit pistmist ning ükski vägijook ega tark saa mõjutada seda juhuslikku protsessi said ka loodetavasti kõik tulevased isad aru, et ei tasu naist süüdistada kui ta vale soo on ilmale kandnud, sest mees on see kelle rakud lapse soo üle otsustavad. Tegin sama tunni seal koolis ka kaheksandikele ning nemad olid juba klassikalist Nabdami õpilase mõõtu-küsimusi pidi tikutulega taga ajama. Yakotis ning Dagligas aga tegime õpilastega katseid ning proovisime kätt, kuidas oleks töötada pisemas teaduskollektiivis. Iga õpilasgrupp pidi uurima ühte faktorit, mis mõjutab meie pulssi. Vaadeldi magamist, jooksmist, hüppamist, tantsimist, kiirkõndi ning nalja oli palju. Algus võttis päris palju aega, sest ei olnud harjutud, et peab ise midagi disainima, aga kui lõpuks ideest aru saadi läks juba ludinalt ning ega see teaduse tegemine ka niivõrd raske ole. Dagliga koolis oli huvitav erinevaid klasse jälgida, sest seal oli kaks õpetajat ning tuli selgelt välja klassidevahelised erinevused-üks klass oli väga loominguline ning tööle suunatud, teine aga tahtis et kõik ette antaks ning analüütiline mõtlemine väga kõrgelt arenenud ei olnud. Ei tea kas see korrelleeruks ka kuidagi vitsa kasutamisega, sest edukas õpetaja vitsa või pointerit, nagu nad siin seda nimetavad, ei kasutanud, aga mitte nii edukas oli pidevalt vitsaga ametis. Jõudsin sinna kooli veidi varem ning sain pikalt temaga ka klassiruumi manageerimise teemadel vestelda ja kui lõpuks palusin, et kas saaksin korraks ta pointerit endale, tahaksin talle midagi näidata siis ta keeldus. Minu idee oli vaid näidata kuidas see psühholoogiliselt inimesele mõjub, tekitades ebamugava võimusuhte, aga eks ta kartis et panen talle korraliku laksu kirja. Tuleb tõdeda, et tõpoolest laksude andmiseks kasutatakse neid riistapuid vähem kui osutamiseks ning loodetavasti läheb veel vaid tsipa ega enne kui kõik õpetajad taipavad, et vits on vilets tegelane ning arm aitab enam kui hirm (jah aegajalt ikka laulan endale seda laulu kui väga vihaseks mõne õpetaja ja ta pointeri peale saan). Igaks juhuks mainin siia juurde, et ega ma koolidesse seda vitsa teemat eraldi kuulutama ei ole läinud, sest see ei ole viisakas niimoodi oma kultuuri peale suruda, lihtsalt aegajalt mõne õpetajaga sõbralikult lõõbin pedagoogiliste erinevuste üle. Zua koolis rääkisin taaskasutusest ja sõpruskooli projektist. Õpilased kirjutasid oma värskele partnerile Loo koolile kirju ning kui saabun Eestisse saan toredaid tervisi jagada Loo lastele.

Minu absoluutne lemmikosa nädalast on aga loovustunnid, kus jätkus tants ja trall. Meie hiphop kavale sai taha Teddybearsi asemel kohalik Shatta Wayle ning lapsed nautisid täiega. Nende toredate neiude ja mõne poisi pärast mul on kõige suurem kahju siit lahkuda.  Oleme ilusasti tunnid käima saanud ja lapsed juba minuga harjunud ning tulevad mulle koju vastu, et aidata trummi ja asju kanda. Meelsasti annaks mõnele kohalikule edasi selle grupi juhendamise, aga siin tantsutunde või joonistamistunde eriti ei leidu ja pole inimesi kes oleks valmis neid tasuta juhendama. Kirikus on õpilastele piiblikool ning Kongo kooli tulevad lapsed mõnel korral nädalas kokku et lugeda. Seega kes iganes siia peale mind tuleb peaks kindlasti kunstitarbed, mõne muusikariista ja kõlari kaasa võtma ja lastega üheskoos loomiskunsti avastamist jätkama. Õnneks on üks tund jäänud veel, kus saame kava lõpetada ning äkki leida kedagi türukute seast kes jätkaks ühistantsimist.

Lisaks õpilastele tegin viimase koolituse ka õpetajatega, keda sel korral tuli kohale vaid kaks. Teadusainete õpetajaid on Zanlerigus 5 ning 3 kooli õpetajad olid kas matustel või hõivatud. Matused on siin tähtsad ning kui vaja minna siis õpilased lihtsalt chillivad sinu tunni ajal klassis. Puhkust ametlikult selleks võtma ei pea, sest igaüks saab aru kui oluline on oma tuge lahkunu perekonnale näidata. Minu kahe õpetajaga koolitus kujunues täitsa huvitavaks ning kulmineerus igasuguste kultuuriliste erinevuste analüüsimisega. Kui ametlik osa läbi sai siis uuriti, et kui palju minu mees mu eest dowryt maksis (eestikeeles vist sellist sõna ei olegi, tähendab see kui palju kitsi, ja muid tegelasi pruudi perekonnale anti). Et mitte oma tuttavaid shokeerida lisan, et olen ennast siin abielunaiseks tembeldanud, sest nii on elu lihtsam ja on vähem jagelemist erinevate vallaliste õpetajate ja ametnikega, kes kõik kangesti euroopat avastada soovivad.  Üks meesõpetaja kurtis, et tema pidi 5 härga, 13 kana ning 4 kitse oma tulevase naise perele andma ning kui ta kuulis, et meil vaja vaid naisele teemantsõrmus kinkida oli ta väga üllatunud. Järgnev lastejutt aga ajas neid veel enam segadusse- siin nimelt ollakse harjutud, et kui juba abielus siis peab hakkama kohe lapsi tegema ja ühel õigel perel peaks neid olema vähemalt kolm.  Minu jutu peale reisimistest ning, et aega on küll sattusid nad täitsa muresse ja hakkasid pikalt selgitama miks ma ikka peaksin selle lapsevõtu kiirelt ette võtma. Igatahes mu vanaema oleks selle peale kahte kätt rõõmust kokku löönud ja tantsinud aga iga noorem euroopa naine lihtsalt muianud ja tõdenud et elud on erinevad. Jah naise roll ühiskonnas on tõepoolest väga erinev siin Ghanas ning ma väga loodan, et üsna pea hakkavad mehed veidi enam abistama vee tassimises, raha jagama toidu ostmiseks, naised ju siin eriti ei teeni, aga pere peavad toitma nemad.
Mondo sõpruskoolide võrgustikku on lisandunud uued parnerid Loo-Zua JHS 

Kuidas loodi inimene

Zua õpilased tantsimas Kaerajani

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar