neljapäev, 24. september 2015

Uudised Ayamfooya kliinikust

Täna oli heade uudiste päev. Lõpuks sain pooljuhuslikult maha istuda kliiniku juhataja Thomasega ja arutada kliiniku käekäigu üle. Mul on siiralt hea meel, et mõned eelnevate Mondo vabatahtlike (Rita ja Minni-Triin) poolt antud soovitused on lõpuks ellu rakendatud ja nende toodud vahendid on aktiivses kasutuses (Lydia on väga õnnelik nõelahoidja üle). Muudatustest - ravimite ja tarvikute lao hoidjaks on määratud üks inimene, kes vastutab ravimite olemasolu ja väljastamise eest. Ilma temata ei pääse mitte ükski töötaja sinna lattu, seega on tal kogu aeg ülevaade olemas. Lisaks peab ta ravimite vihikut, kust on näha ravimite sissetulek ja väljaminek, ühesõnaga kui ravimeid kaduma hakkab, saab vaadata kellele neid väljastati. Väike tõrvatilk meepotis on ikka - täna selgus, et laost ja kliinikust on otsas kogu glükoosilahuse varu, mida kasutatakse väga kehvas seisundis (eriti kõhulahtisuse ja malaaria puhul) inimeste turgutamiseks kliinikus. Ja praegu on just nende haiguste kõrgaeg... Õnneks suudetakse laovarusid täiendada jooksva tööpäeva ajal, kuigi jah, selleks kulub tunde. Siiski kohalikke olusid arvestades on see üsna hea saavutus (tee Bolgasse on lihtsalt nii halb, et selle lühikese maa kõige kiiremaks läbimiseks kulub vähemalt pool tundi siis kui ei saja vihma).

Õde Richmond tarvikuid toomas ja laohoidja Felicia koostamas nimekirja vajaminevatest asjadest


Veel häid uudised - kliinikul on nüüd täiskohaga koristaja, keda küll aeg-ajalt tagant peab utsitama, aga vähemalt kui ta kohal on, siis ta koristab. Sidumis- ja süstide tubasid koristavad töötajad ise, kuid need on endiselt samas seisus. Asjad on laiali, prügi kogumiseks on küll prügikast, kuid palju prahti vedeleb põrandal ja nõelad kogutakse ka eraldi. Instrumente hoitakse kaanega metallkarbis, kuid nüüd tuleb kõige kurvem osa. Kuna gaasipõleti, mida instrumentide keetmiseks kasutati, hakkas lekkima, siis ohutuse mõttes seda enam ei kasutata. Seega uurisin, et kuidas nüüd instrumente desinfitseeritakse (sest steriliseerimiseks tingimused puuduvad, autoklaavi aparaat ei tööta ja seisab õnnetult süstimistoas ning kogub tolmu), siis vastati mulle, et seda ei tehtagi!!! Mu suu kukkus päriselt lahti. Selline tagasilöök oli ootamatu. Instrumendid silmaga nähtavalt saastunud ei olnud, seega tundub, et neid vähemalt pestakse veega puhtaks, aga no päriselt... Infektsioonide levikut on siinsetes kliimatingimustes niigi raske ohjata ja desinfitseerimata instrumentidega protseduuride tegemine on ilmselge hoolimatus. Kuid nagu öeldakse, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Sidumised tehakse nüüd kinnastatud kätega ja ilma instrumentideta, v.a. pisikirurgilised protseduurid, mis vajavad instrumente. Ehk siis päris kõik ei ole kadunud.

Järgmisel päeval uuris seda intrumentide teemat veel lähemalt ja sain teada, et siiski mingit kloorilahust kunagi keegi kasutab, aga keegi peale sidumistoa õe ei tea selle lahuse asukohtagi. Rääkimata, kuidas ja kas seda lahjendada vms. Seda teemat keegi eriti puudutada ei taha ja juhitakse jutt mujale või siis saan teada, et kõik on korras. Jään ikkagi skeptiliseks ja arvan, et tuleb leida mingi kindel ja püsiv lahendus.

Patsientide kaustade arhiiv ja IT-mees andmeid sisestamas Ayamfooya kliinikus

Mul oli kohe algselt idee tutvustada siinsele kliinikule instrumentidele mõeldud desinfitseerivate lahuste kasutamist ja peale tänast näen, et see on lausa väljapääsmatu. Arutasime Thomasega pikalt seda probleemi ja talle minu lahendus meeldis ning lisas ka omalt poolt üsna nutika panuse. Plaanis on võtta kasutusele kaks kaanega väikest konteinerit, kuhu ühte tuleb lahus, kuhu pannakse kasutatud instrumendid, mis eelnevalt on veega ära pestud ning teine puhaste instrumentide hoiustamiseks. Kui lahuse tööaeg on täis, võetakse instrumendid lahusest ja pannakse puhtasse konteinerisse. Täielikku steriilsust instrumentidele siinsetes tingimustes kahjuks ei ole võimalik tagada. Olenevalt tootjast on lahuse kasutusaeg nädal-kaks. Palju kasutatakse siinsetes tingimustes kloorilahuseid, aga kuna need on valgustundlikud, siis selle mõtte laitsin kohe maha. Siin ei saa tagada, et lahus oleks valguse eest kaitstud, et säiliks lahuse desinfitseeriv toime. Seega loodetavasti järgmisel nädalal lähme Thomasega lahuseid ja konteinereid ostma. Siis tuleb mul töötajatele, kes instrumentidega kokku puutuvad, teha väike koolitus lahuse valmistamisest ja konteinerite kasutuspõhimõtetest. Esialgu ma oma lootusi liiga suureks ei aja, kuid nagu tänane päev näitas, siis on teatud asjad Ayamafooya kliinikus edenenud just tänu Mondo vabatahtlike panustamisele ja selle üle on mul nii hea meel.

Mondo põrandamopiga süstide tuba koristamas
Lisaks toimus kliinikus veel veredoonorluse päev, kus paljud kliiniku töötajad ja kohalikud elanikud verd loovutamas käisid. Protseduur viiakse läbi samamoodi nagu Eestis. Doonoritele antakse vere loovutamise eest toidu- ning joogipakike, mis on üsna motiveeriv neile, kes muidu näiteks tööd tehes lõunat üldse ei söö... Verepanka siinses külas ei ole, verepanga töötajad tulid Bolgatanga haiglast siia koos oma varustusega. Ainuke erinevus meie süsteemist oli see, et veri kogutakse ilma loksutajate abita ning kogutud verekotid pannakse külmakonteinerisse. Kokku käis umbes 60 doonorit ja arvestades vähest reklaami, siis see on väga hea tulemus. 

Sain kokkuleppele ühe õega, et osalen esinejana reedel terviseloengul koolis. Health Talk on seotud kliiniku sünnipäeva tähistamisega ja veidi ka kliiniku promomisega. Kuna uue seaduse järgi tuleb inimestel valida, millises kliinikus nad arvel on ja alati sinnasamma tagasi minna, siis on tekkinud üsna tihe konkurents kohalike kliinikute vahel. Meie mõistes asuvad need kliinikud ka üsna lähestikku ning pakuvad täpselt samu teenuseid. Samas on siin üsna palju inimesi ja kliente kliinikutele jätkub. Seoses terviseloenguga lubasin teha ühe loengu kätehügieeni tähtsusest põhikooli õpilastele. See on õnneks üsna universaalne teema ja selle tähtsust on vaja inimestele meelde tuletada ning harjumus tekitada juba lastes. Suur osa haigustest on siin seotud kehvade hügieenitingimustega, seega kätepesu tähtust ei saa alahinnata. Kuna ma pole siinse koolisüsteemi ja õpetamismeetoditega tuttav, lasin Brigitil end kiirelt kurssi viia tavapärase health talk'i ülesehitusega ning lubasin endast parima anda. Eks reedel ole näha, milline vastuvõtt mind ootab...

Ja üks tore lugu ühest päevast, mida Lydia mulle rääkis. Üks väike tüdruk tuli mind tervitama kui ma inimesi kaalusin ja surus mul kätt. Tundus selline tavaline uudishimulik laps nagu nad ikka on. Siin paljud lapsed hüüavad tänaval sulle solimee (nabti keeles valge) ja näitavad näpuga, nad pole harjunud valget inimest nägema. Kuid too tüdruk oli pärast oma isale suure õhinaga rääkinud kuidas ta katsus white lady kätt. Ajas veits muhelema küll :)


Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar