pühapäev, 27. september 2015

Tegemist kui palju

Minu neljas töönädal, kuid kolmas nädal ja teine mitte haigena veedetud nädal õppetööd oli omamoodi kentsakas: kaks riigipüha, esmaspäeval Nkrumah sünnipäev ja neljapäeval moslemite usupüha järgne vaba päev,  Ayamfooya kliinik tähistas juubelit, millest sain mitte-med-töötajana osa ka mina. Kolm tööpäeva nädalas olid aga võrreldavad töö produktiivsuse ja rohkusega Eestis.

22.septembril startisime Victoriga kell 8:00. Kuna ta oli oma kiivri maha unustanud, andsin talle tol päeval kasutada ka Mondo oma. Alustasime kohtumisest selle direktoriga, kes mu oma koolist nädal tagasi välja viskas. Olukorra lahendamiseks oli hädavajalik KoCDA esimehe kohaleolek ning Victor täitis oma rolli äärmise osavusega: oli diplomaatiline ja probleemse isiku jaoks piisavalt lipitsev, samas näitas mõistmist ning püüdis minu kogu arusaamatusest välja tõsta. Näiliselt olukord lahenes, nägin pea kõiki huvipakkuvaid õpilasi, kelle leidmisel dirketor mind muidugi ei abistanud (nagu teised siiani on teinud), tegin pildid ja suundusime edasi. Järgmistel päevadel sama meest tänaval nähes püüdis ta teha nägu, nagu ei märkaks mind. Pööras pilku ja vältis, kehahoiust võis välja lugeda ilmselgelt ebameeldivust. Vähemalt ei kannata olukorra all lapsed. Direktori põhiprobleemiks oli see, et vastupidiselt nädal tagasi väidetule, ei saanud nend ekool üldse teadagi, et mingid rahad on olemas projektideks ning siis helistati, et vabandust, teie kool ei saanud. See kõne tuli GESilt, haridusametilt, kusjuures Sapaatilt, kes asus ametisse jaanuaris ning kes sai töösse juba valmis niekiri edukatest koolidest ning otsustas viisakusest kõigisse teistesse Mondo koolidesse helistada ja öelda, et nemad toetust ei saanud. Ühesõnaga segadust, süüdistamst ja solvumist kui palju.

Dagliga direktriss Mary
Seejärel läksime Victoriga Dagliga allkooli, mille direktor on ärmiselt meeldiv naisterahvas. Logres  olin käinud ka nädala tagasi, enne haigust ning jalgrattaga üle mudaväljadega. Seekord sumpasime mudas mootorrattaga, pesime sama moodi jalgu kaevuveega, et viisakamad olla, kuid ära jäi higistamise faktor. Mulle iseenesest meeldib väga ratta peal olla, mootoriga või ilma. Kaks ratast on ikka kaks ratast.

Lõunast käisime Victoriga läbi kõik koolid Bolgatangas, vahepeatusega Asonges, kuhu eelmine vabatahtlik Liina oli direktrissile paki saatnud.
Paki üleandmine Oliviale
Bolga puhul on tegu on küll teise piirkonnaga, kuid nendes koolides käivad Kongo-küla lapsed, kelle vanem või hooldaja on otsutanud nad mujale viia. Mondo on huvitatud siiski lapse heolu tagamisest ning võimalusel järgib lapse kasvataja liikumist ning ei hülga last kui pere otsustab kolida. Mulle see põhimõte meeldib, järjepidevus. Nende laste puhul on tegu eranditult suurepärast õpilastega, nad on ambritsioonikad ja töökad, koolid valdavalt erakoolid, kuid seda tänulikumad on lapsed võimaluse eest ning oskavad hinnata seda, mis neile osaks saab.
Benim Academy sisehoov

Eriti meeldis mulle Benim Academy õhustik, see oli värviküllane, palju visuaaliat ning õpilased vaiksed-korralikud, tundides valitses suurem rahu.
Kongo algkooli lapsed Mondo laudade taga
Kolmapäeval külastasin Kongo algkooli, vaatasin üle Mondo rahastatud lauad, panime kleepsud peale ning direktor osutas põrandal istuvatele lastele ning nentis, et neil on laudu juurde vaja... Enne lõunat sain vaadelda kahte tundi, matemaatikat 6. klassis ja inglise keelt 5. klassis.

Just nii palju lapsi istub ikka veel põrandal, koolil napib laudadeks raha
Neljapäeva, 24. septembri pärastlõunal toimus ka esimene Creative Arts Workshop. Meie tegelus kestis kaks tundi, tegime ühispilte. Osales 10 õpilast, igal õpilasle oli üks värvipliiats (minu Eestist kaasa ostetud, siin neil värvipliiatseid enamasti ei ole), etteantud aja jooksul ta joonistas esimest elementi (maastik) ning siis kella osuti suunas liigutasime pilte edasi ning igaüks jätkas juba teise õpilase alustatud pilti sama elemendiga, kolmandale tuli uus asi (loom(ad)) ja neljandal korral jätkas, viiendal tuli maja ning kuuendal jätkas ning seitsmendal jõudis esialghne pilt nö koju tagasi uute, teiste tehtud joonistustega, igalt õpilaselt ise värvi. Pildid valmis, kirjutasid lapsed sinna juurde on nime ja vanuse ning edasiarenduseks pidi igaüks oma pildi panama laua keskele ning etteantud aja jooksul selle põhjal loo jutustama. Once upon a time

Raskused. Kui ütelda lastele sõna landscape, siis nad ei saanud sellest aru. Kui ma tõin näiteid: järv, mäed, lilled, puud, siis joonistasid nad täpsed neid asju, mis ma näiteks olin toonud. Kui ütlesin, et joonistage taevast, joonistasid nad alati neid asju, mis ma ütlesin, keegi ei tulnud selle peale, et teha kuud-tähti-lindusid taevasse. Lisaks meeldis neile vaadata, mida ja kuidas mina joonistasin ning kukkusid mind kopeerima. Samas oi kui hea meel oli lastel, et madam tegi nendega samu asju kaasa!! Edaspidi ma piirdun ainult juhendamisega, sest lapsi tõotab tulla rohkem,


Kuulutus turuplatsi seinal,
kinnitasime Eliasega nii, nagu siin ikka kombeks

Loo välja mõtlemine tuli samuti raskelt, nad kippusid elemente lihtsalt loetlema, kui ei saanud teise joonistusest aru, siis jätsid selle loose integreerimata ehk nad ei suutnud välja mõelda, millega võiks tema loos tegu olla. Ühel neiul tuli jutustamine seevastu väga hästi välja, ta esitas ka dialooge ja kasutas kenasti ajamäärusi! Aeg läks kiiresti, arutasime lastega läbi ka, mis nende jaoks ja miks raske oli, andsin soovitusi. Osadele oli raske inglise keeles sõnu leida, osadel joonistamine, osadel teiste joonistustest aru saamine jne. Leppisime kokku uue kohtumise järgmisel nädalal. Ehk olen saanud ühe ringi kahest tööle.

Teine ring, French club ootab eniselt loomist. Kõige ajamist on vaja alustada peast ehk Haridusameti direktorist. Paar prantsuse keele õpetajat, Joseph ja James olid direktoriga arutanud kohtumist eelmisel laupäeval, kuid minu malaria tõttu lükkasime kohtumise edasi. Uue kohtumise initsiatiivi näitasin mina, direktor ühendus Jamesiga ja tema pidi kõik õpetajad reedel, 25. septembril kella 10ks kohale kutsuma.

Mina olin kohal reedel kell 9:50, et tervitada ja viisakusväljendeid vahetada ametnikega. Kell 10:15 tuli kohale esimene õpetaja, Steven Nangodi JHSist. Pisike valgete hammastega mees, õpetajana töötanud ühe õppeaasta, tal on diplom, kui mitte kraad. Alustasime koosolekut kahekesi, rääksin endast, oma soovidest ja eesmärkidest. Kui Steveniga olime poole peale jõudnud oma koosolekuga ilmus välja Abraham Presentation JHSist. Alustasime otsast peale, mina tutvustasin, tema tutvustas (töökogemust 3 aastat, ülikooli lõpetanud ei ole) ning rääkisime siis koos STeveniga tekkinud mõtetest. Kui nendega olime lõpetanud, tuli Patrick Logre JHSist. Mul hakkas  kahest eelmisest kahju ning lubasin neil minna, sest Steven kordas mitu korda, et timing is everything. Patrickuga kahekesi alustasime otsast peale, temal samuti õpetamiskogemust 3 aastat, kuid tema suurem ambitisioon on minna poliitikasse. James välja ei ilmunud, telefonile ei vastanud ning Joseph välja ei ilmunud ning direktor temaga ühendust võtta ei tohtinud, sest tema kool asub sellest districtist väljaspool ning kuulub teise direktori haldusalasse, kellega mina tema arvates ei peaks üldse koostööd tegema.

Tulemus on see, et leppisin kokku õpetajatega prantsuse keele vaatlustunnid, et nähtu põhjal oma koolitus kokku panna. Kui olen kõigi tunde näinud, saan direktoriga kokku leppida aja ja koha ning paluda selle edastada ning edastada ka ise (teisiti lihtsalt ei tule keegi kohale) kõigile õpetajatele. Esialgu on plaanis üks kolmetunnine koolitus, sest rahasid on meil vaid veeks-snäkiks, mitte lõunaks ning kütuseks, mida siin peab koolitaja pakkuma kui võtab ette täispika päeva.

Kongo Põhikooli lapsed kirjutamas eesti sponsoritele
Reede pärastlõunal käisin kohtumas Kongo JHSi uue direktori Emmanuel Ditamenaga, kes vahetas välja minuga koostööst keeldunud ellkäia, kel on Mondoga mõningasi sekeldusi. Emmanuel esitati 2015. aasta parima õpetaja kandidaadiks Upper-East regioonist ning käis nädala alguses pealinnas Accras  vestlusel. Esmasmuljed on äärmiselt positiivsed, tegu on üsna noore mehega – umbes 35 – ta on kõvasti pikem kui keskmine ghanalane, üks väheseid inimesi siin, kellele ma vaatan otsa alt üles (ma olen kõigest 1m72). Juba on noormees üle vaadanud õpilaste nimekirja, teinud parandusi oma eelkäijalt saadud info osas, kogunud mulle klassitäie Mondo toetuslapsi kõigist oma klassidest ning lubab lahkesti kasutada üht klassiruumi laste pildistamiseks ning toetajatele kirjade kirjutamiseks. Reede tulemuseks on paarkümmend kirja Eestisse, Kongo JHSilt ja PSilt! Võin töönädala lugeda lõppenuks alles kell 17 kui lõpetan algkoolilastega paaritunnise spellimise-kirjutamise-joonistamisekiriku raamatukogus. Laste kõne on hea, kuid kirjutada ei oska kohe sugugi – frend, lav,gad jne. Meil on pigem vastupidi: kirjas head, kõnes arad.

Hea tunne, et selle nädala tulemus on midagi, mida julgen Eestisse raporteerida ning seljataga on kolm täispikka tööpäeva ning töist riigipüha ning haigus täielikult seljatatud!




Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar