esmaspäev, 19. oktoober 2015

Evans is back!

Uue nädala esmaspäeval, 12. oktoobri hommikupoolikul pidin minema tundi, aga õpetaja liigutas aega ning mina asendasin tegevused kontoritööga. Sain ligipääsu Mondo printerile, mis pidi olema KoCDA kontoris, kuid kuna kontor ei ole väga turvaliselt suletud, paikneb printer endise assistendi Evansi toas. Vargapesas ei olnud küll piisavalt kohti kuhu kõik seadmed ühendada, aga üsna pea leidis Victor kellegi, kel oli veel üks vargapesa (ilma pistikupeata) ning ühendas selle traate pidi esimesse ning saimegi voolu taha ilma loomuliku kao ja kärsahaisuta. 

Uued nimekirjad käes, tegin kiiresti valmis ka kutsed viisa pikendamiseks endale ja Maarjale-Evelinile, sest meil soovitati viisa pikendamisega pihta hakata kaks nädalalt varem. Kui neljapäeval, 15. oktoobril migratsiooniametisse jõudsin tuli meelde Liina postitus sellest kuidas ta ootamise ajal luuletusi kirjutas ning olin valmis pikemaks ootamiseks, aga suureks üllatuseks oli kontor inimestest tühi, kolm ametnikku valmis nõustama. Pilguheit passi ja selgus, et olen liiga varakult pihta hakanud, ametnik ei soovi üle vaadata ka minu kutset ega anda koju kaasa pikendamise avalduse vorme (kokku neli!), et saaksin järgmiseks nädalaks kõik paberid valmis panna. Ei-ei, enne järgmist neljapäeva ei soovi nad mind seal uuesti näha. Vähemalt sain haridusameti direktori heade amortidega-kliimaga autos sõidu otse migratsiooniameti ette, mitte ei raisanud aega trotrol higistades.

Bolgaskäigu teine eesmärk oli toetuslaste piltide üleslaadimine, sest olin vahepeal kõvasti pilte juurde saanud, kuid voolu puudumisel ei olnud võimalik neid Kongos Eestisse saata. Kõndisin siis hea 20 minutit internetikohvikusse, seal on nett peaaegu nagu Eestis (kannatab isegi mitut akent korraga lahti hoida!), aga kohvik oli kinni. Selgituseks öeldi “liin on maas” ehk loomulikult ei ole tol päeval Bolgas netti kui mina plaanin minna… Oleksin juba pidanud aimama, sest üleelmine kord internetikohvikusse minnes jäime Maarjaga pimedani kliinikusse (pidi olema esimene vahepeatus ja haiguse asemel lõpema rohalise tulega); eelmine kord sain toimetada tund ning siis tabas ka Bolgat voolukatkestus. Ei ole ka see Bolgas käimine lahendus meie murele kuidas olla Eestiga ühenduses…

Oktoobri teise täispika nädala tipphetk oli see, kui teisipäeva hommikul saabus Evans, Victori poeg ja KoCDA päris assistent (nagu kirjutatud nägin tema asemik Justice’it põigusalt korra septembris)! Lõpuks ehk hakkavad minu tegemised lihtsamalt laabuma?! Paraku ei ole Evansil telefoni ning teda saab kätte kas marketile ukse taha minnes või Victorile helistades ja temaga sõna sates, mis ei pruugi kohale jõuda… Aga vähemalt on Evans kohal!

Ja õigepea on temast juba kuhjaga kasu! Mondost teatatakse, et ühe ELi projekti tähtaeg on järgmisel hommikul, kuid juba 6 kuud tagasi küsitud dokumendid on KoCDAl esitamata. Üldmobilisatsioon toimus õhtul kella 19 ajal. Jaotame tööülesandeid: Evelin pildistas juba portsu erinevaid ja talle tundmatud ning ehk ka mittevajalike dokumente ära. Evans on printeriga juba ukse taga, Maarja proovib saada meili lahti ja mina juba prindin mida vähegi saab. Kord on kontor Maarja juures, kord minu toas. Kõigil meil on meeles hoiatus eelmistelt vabatahtlikelt, et ärge kohalikke oma tuppa laske! Tühja kah, ega meil nagunii midagi ei ole, paar aafrika kleiti, mille jaoks Evans on liiga valest soost.

Dokumendid prinditud, on vaja need allkirjastada ja templid peale lüüa. Esimene samm kõne GLENi Anne-Liisile, kelle käes peaks paiknema KoCDA tempel, aga Anne-Liis on parasjagu marketil. Hüppan Evansi motikale ja liigume baari (unustage oma ettekujutus, ei ole midagi sellega seotud, mis te arvate!), Maarja jääb oma järgmise päeva koolitust ette valmistama ja Evelin on oma 8h tööd ära teinud öösel võttes sünnitust vastu. Baaris teeme vahetuse, mina võtan järjekordse koka ning Anne-Liis liigub Evansiga enda juurde, aga hoiatab, et temal tinti ei ole, peab Ayamfooya kliinikust küsima. 20minuti pärast on nad Evansiga tagasi, dokumentidel templi koha peal tühjus. Templitint olevat luku taga ja võti kliiniku omaniku käes. Loov, nagu meie GLENikas on, otsib välja oma akvarellpliiatsid ja värvib templi sellega kokku ning nii saab üks kümmekond paberit templi baari lauapeal.

Järgmise sammuna, liigume Evansiga Victori juurde. Ta on viimased pool nädalalt malaaria ja tüüfusega maadelnud ning rohtudest oma elemendist väljas. Väljas on pime, liigume tuppa, aga ega enamikel siin laelampe ju ei ole. Victor on toas, põhimõtteliselt paljas, lina üle istmiku, vaatab mulle suure naeratusega otsa ja lausub “The drugs make me dizzy.” Mis siis ikka! African way! Saavad dokumendid ka esimehe allkirjad ning esimehe ID-kaardist ka taskulambi valguses koopia (foto) tehtud! Ühesõnaga oleme Evansi esimesest päevast peale tüdrukutega rakkesse pannud ning mitmeid kuid tegemata ülesanded laabuvad maagiliselt!

Evansiga väljasõidul
Tunniväliseid tegevusi on mul ka kogunenud hulgaliselt: sai tehtud piirkonnaülene prantsuse keele klubi põhikoolilastele ning üks väiksemale grupile gümnaasiumis. Mõlemad tunnid kestsid poolteist tundi. Põhikooli omadega oli raskem, sest nad on ikka väga algajad, mõni küll õppinud juba 3 aastat, aga kuna õpingud ei ole süsteemsed, on teadmised organiseerimata ning nad jäävad hätta ka enda tutvustamisel. Teeme kuulamisharjutusi kaasavõetud tableti ja kõlari abil ning lapsed on ahastuses! Nad ei ole kunagi kuulamisi teinud ning prantslaste aktsent prantsuse keeles on neile äärmiselt võõras, harjunud ainult oma õpetajaga… Lohutan õpilasi, et ka Eestis kuulame 3-4 korda, et see võtabki aega ning küll nad mingi hetk hakkavad ka edusamme tundma. Õnneks laste tuju tunni edenedes tõuseb, proovin ennast ka nendega rohkem mugandada, palun käsi plaksutada ja kasutan erinevaid kõnetehnikaid, mida siin vaatlustundides olen täheldanud. Mina muidugi naudin südamest, laste puhul ei tea täpselt, loodan saada õpetajatelt tagasisidet. Kaks Presentationi õpetajat, Moses ja Abraham on ka kohal. Alguses tulid niisama kaema, kas lapsed ikka tulevad kohale, aga minu üllatuseks jäävad kuni lõpuni ning terve aeg kirjutavad midagi üles. Ma täpselt ei saa aru, kas lahendavad ülesandeid koos lastega või kirjutavad üles minu hääldustekste, aga ega nad ei taha minuga oma muljeid ka jagada.

Kohalikuks maskeerunud -
lehvik Zuarungu SHS direktrissilt,
seelik-pluus Georgianalt,
kott Monikalt -
muidu made in Estonia
Gümnasistidega laulsime “Champs-Elyséed”. See on üks esimesi laule, mille pähe õppisin, mu esimene emotsioon Pariisist ning igal aastal laulan vähemalt ühe rühmaga ka Härmas. Mured on samad, õpilastel on raske ära tunda sõnu kui neid lausub emakeelekõneleja. Pundi peale hakkab aga edenema ning jõuame läbi vaadata ühe salmi ja refrääni, koos lugeda-hääldada ja isegi laulda. Jälle vaatlevad mind ka kaks õpetajat, mõlemad teevad märkmeid ning Joseph isegi laulab kaasa. Nii lahe! Emotsioonid laes! Lastest ma ei tea midagi, aga mina ise naudin, mida teen! Ja direktriss kingib suurest heameelest mulle lehviku, et solimee kergemini kliimas toime tuleks. Olen veelgi rohkem liigutatud!

Neljapäevane ringitund algklassiõpilastega oli sel korral suunatud kehalisele aktiivsusele. Tegime erinevaid harjutusi, võistlusi, õpilased õppisid käega palli viskama ja püüdma (jalgadega Ghanalased osavamad), tegime rütmi- ja hingamisharjutusi. Viimase tegevusena pikkisin sisse ka ühe mindfulness võtte, mida kasutatakse eesti koolides ka vaikuseminutite raames, kuidas mõtteid koondada ja keskenduda hingamisele. Üritus oli õnnestunud, mina olin nii hoos, et unustasin neile registreerimislehe anda, lapsed olid nii hoos, et ei tahtnud isegi joogipausi kuigi selle pärast tundi aega liigutamist välja pakkusin. “Jätkame, jätkame!!!”. Pean igaks juhuks mainima, et keegi ei nutnud ja luud-kondid terved, lapsed jooksid paljajalu kiviklibus nii et silm ka ei pilkunud.

Kurb on see, et kui ise midagi läbi viin, unustan anda fotoka kellelegi piltide tegemiseks, seega ei saa kõike seda teiega piltides jagada. Igal juhul pakkus mulle eelmine nädal nii palju endorfiine-dopamiini-adrenaliini, et neljapäeva öösel ei suutnud ma kuidagi maha rahuneda, peas käisid mõtted järgmisest prantsuse keele tunnist ja loovusringist, reedel Evansiga koole mööda sõites oli mu näos pidev naeratus (isegi hambad said tolmuseks). Kui kõik see melu reedel vaibuma hakkas, vajusin ma sügavasse unne enne kaheksat, kõik need emotsioonid olid mu keha ära kurnanud.
Daborin JHSi toetuslapsed eestlaste saadetud kirjadega


Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar