pühapäev, 11. oktoober 2015

Suur doos naudingt

Ma alustan tänast postitust sealt, kus mu töönädal lõppes ehk üks ilusamaid hetki õpetaja ja tema õpilaste vahel: reede õhtune viimane tund, täiuslik harmoonia õpilaste ja õpetaja vahel, häälestus viimaseks pingutuseks, kõik armastavad laupäeva õhtut. Kui seda videot vaatan, tulevad mulle ikka veel pisarad silma.



------

Miskipärast on ikka nii, et kus ei ole, võtekase ka viimane ära ning kus on, sinna tuleb juurde. Olen ajanud tundidekülastusi tikutulega taga, kui lõpuks nõus, on mitmes koolis samal ajal. Mõni kord pean valima, kuhu lähen, see võib minna kas õnneks või ka mitte ja ma jääda tühjade pihudega. C’est l’Afrique, hein ! Kõigest päeva kaupa.

Neljapäeva õhtune kunstitund oli ülimenukas. Kuna suurt osavõttu aimasime ette, juhendasime Anne-Liisi, GLENi vabathatlikuga õpilasi üheskoos. Registreerus veidi alla 30 õpilase, aga töd sai kokku 36, seega mõned unustasid enda nime kirja panna. Töö teemaks oli “Kodu”. Õpilaste kasutuses olid vesivävid, pintslid (meie enda rahade eest ostetud) ning tõime suurte pudelitega vett seljakotis kaasa. Enne tööleasumist küsisime õpilastelt, mis on nende jaoks kodu, vastuseks loomad-puud-tuba-inimesed-söök jne. Mõne kodu pildil oli ka auto, mõnel mootorratas, üks joonistas lihtsalt kuubi. Raske oli lastel aru saada käsklusest kata värviga kogu paberi pind. Nad on harjunud joonistama, pliiatsitega jooni tõmbama, aga mitte värvima, maalima. Aega läks, aga asja sai, pildid olid fantastilised ning veetsime kaks fantastilist tundi kiriku kõrval puu all. Lapsed sagisid, päike kuumas, teelt tulev tolm helkis taamal tumekollase päikese kiirtes. Teise puu all laulis punt täiskasvanud gospelit. Sellise hetke pärast ma siin olengi, tahaks hetkeks  vajutada elu pausile.




 Neljapäeval pidin lõpuks James Tenga (Yakoti põhikooli juht) prantsuse keelde minema, mille olin kahel korral tühistanud, sest kahel korral lõi malaaria välja. Andsin Victorile käsu kätte transport korraldada kella 9:30. Helistasin talle üle kolmapäeva lõuna ajal, õhtul ja neljapäeva hommikul. Iga kord kinnitas, et söiduk juhiga tuleb. Tund pidi algama kell 10:00. Kell 9:45 ikka veel oodates ja asja uurides oli Victori telefon loomulikult välja lülitatud. Siis helistasin Jamesile ja ütlesin, et vist ei jõua ja ta, ilma imestuseta selgitas, et oli mulle vale aja ütlenud, et neljapäevane tund oli hommikul kell 8 ja 6:30 oli ta mulle kellegi järgi saatnud ja siis tuli alles meelde, et ütles mulle vale aja. Kiirelt plaanide muutus: James saadab kellegi mulle ikkagi järgi, arutan tema õpetajatega Toidublogi ja tunnikülastus jääb reedesse. Kui olin veel veidi juba uut transporti oodanud ilmus minu juurde üks noormees. Kell oli 10:15 ja tegu oli Vicotri pojaga, kes tahtis mind viia prantsuse keele tundi. Saatsin noormehe minema, sest uus tüüp oli juba poolel teel koolist Kongo poole ning ei saanud James’I kätte et ta oma õpetajaga ühendust võtaks ja tagasi kutsuks. Ootasin ikka omajagu veel kui lõpuks Yakoti religiooni ja moraaliõpetuseõpetaja Desmond järgi jõudis ja mu lõpuks kooli viis.

Prantsuse keele vaatlemist ei toimunud, aga Toidublogi sai täistuurid sisse. Esialgne plaan on suurejooneline ainetevaheline lõiming, mis päädib millegi konverentsi sarnasega. Teine kool, Gorugi algkool ootab ka mind toidupäeva jäädvustama, nende õpetajate koosolekul ma osaleda ei saanud, vestlesin direktori ja eelmisel aastal vastutanud õpetajaga ning nemad organiseerisid kenasti koosoleku lastega, direktor saatis mulle veel meeleolukaid pilte näitamaks laste suurt entusiasmi.



Reedeks olin Victori korralikult läbi võtnud ning 9:30 transport kohal. Vaatlesin Yakotis kahte tundi, esimene oli täielik piin. Seni ei olnud seda juhtunud, et õpilased minu kohalolekust täielikult krampi satuksid. James nägi nii palju vaeva, et neid kuidagigi rääkima saada, aga ehmatus oli nad halvanud. Mul oli õpetajast väga kahju, sest ta tundis endal tõusvat survet ja kohati tundis end läbikukkununa. Pärast vestlesime ja ega tema ka aru ei saanud, mis selle põhjuseks oli. Võib-olla reedene väsimus.

Lõunapausil olin koolijuhile nö töövarjuks ja jälgisin suure huviga, millega üks direktor veel tegeleb. Üks kõne oli politseisse, kus ta raporteeris juhtunut, mille tunnistajaks üks õpetajatest oli. Nimelt mingi külamees käib tülitamas üht põhikooliõpilast, ajab ligi ja kutsub kaasa, tüdruku sõnul on seda toimunud juba mitu korda ning direktor palub mehe vahistada. Teine kõne oli ühele isale, kelle tütar paar nädalalt sepembris koolis käis, kuid siis ära kadus. DIrektori uurimise peale selgus külajuttudest, et neiu kolis oma peigmegega kokku ja enam kooli ei tule. James kutsub vanemad vaibale (varsti ilmus isa), selgitab teo amoraalsust, hariduse olulisust ja seda, et tüdrukul ju terve elu veel ees, enne haridus, siis abielu, siis kooselu. Isa (no mees tundub vanuses 60+) vaatab kogu aeg maha, autoriteet ta oma tütrele küll ei ole. Kolmas kõne on ühele arstile. Nimelt organiseeris James oma loodusainete õpetaja motikaga järgi järjekordsele neiule, kes on kodus väga haige, kuid vanematel puudub transport. Arstile selgitab ta tüdruku seisundit ja küsib, millal arst saab ta üle vaadata. Kõnede vahel käivad õpilased direktorile tervisekindlustuskaarte toomas. Nimelt tahab olla James kindel, kellel kindlustus on, kellel vaja pikendada ja kellel puudub. Kui järjekordne õpilane haigeks jääb, siis ta teab, kas kindlustsus saab abistada ravi organiseerimisel või peab ta jälle omast taskust mõne õpilase ravi kinni maksma. Korraks tuleb kabinetti ka algkoolilaps Kennedy, kes ei ole mitu päeva kooli jõudnud. Kuna tema õde käis Yakoti põhikoolis, siis tegeleb James selle perega juba mõnda aega. Ta küsib, miks Kennedy koolis ei käi – tal ei ole vihikuid. Miks Kennedil lõhkine särk seljas on – ta koolivorm on katki. Miks Kennedy must on – ta hooldajad ei ole teda pesnud (mõlemad vanemad surnud). Kas Kennedy on söönud? – Ei, ka mitte eelmisel õhtul. James kutsub järjekordse õpetaja, annab taller aha ja saadab koos poisiga süüa ostma. Poiss on Mondo toetuslaps ning abi kiiresti vajalik – õnneks on toetusrahad üle kantud ning saab hakata koolivormide ja kotide-vahenditega toimetama. Kennedy vanem õde lõpetas põhikooli kooli ühtede parimate tulemustega, seega on lootust, et Kennedy kurb olukord leiab positiivse lahenduse. Koolijuht on sotsiaaltöötaja, psühholoog, politseinik, isa, rahapada, aineõpetaja ja nagu Eestiski, teeb tööd suurest kohusetundest.



Pärast lõunapausi on uus prantsuse keele tund midagi fantastilist! Õpilaste häälestusest nägite videot, tund jätkus dialoogidega ning ka mina sain naerda pisarateni, nii hästi mängiti dialooge. Prantsuse keele tunni lõppedes kogunes kogu koolipere suure puu alla, kus James pidas kõne töönädala lõpetamiseks. “Ärge minge nädalavahetusel turule müüma, see ei ole õpilaste töö. Ärge minge nädalavahetusel õhtuti sõpradega välja hulkuma, see ei ole sobilik meelelahutus. Õppige, korrake, lugege, et kui õpetajad uuel nädalal küsivad, mis te sel nädalal õppisite, oskaksite neile midagi ka vastata.”

2 kommentaari :

  1. Mul see video ei mängi... Ei tea, kas minu viga ainult? Vajutan peale, siis avaneb nagu pilt, play nupp ei reageeri üldse...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Proovin homme uuesti üles laadida, video väärt vaatamist!!!

      Kustuta