kolmapäev, 21. oktoober 2015

Ühest kliinikust teise ja tagasi...

Eelmisel nädalal alustasin tasapisi Logre kliiniku tööga tutvumist ja nagu iga uus algus, see läks raskelt. Esimene keerulisem ettevõtmine oli Logre matron'iga suhtlemine. Tahtsin uurida HIV positiivsete grupi kooskäimise aegu, kuid tema kõndis minust lihtsalt mööda nagu postist. Mina jonni ei jätnud ja kõndisin tal sabas ja jätkasin küsimuste küsimist (täpselt nagu kohalikud, küsisin sama asja uuesti ja uuesti) ning lõpuks sain vastused. Iga kuu teine laupäev on nende kokkusaamised ning meiepoolse algatuse suhtes oli see ämmaemand üsna skeptiline. Et kui HIV positiivsed ise tahavad meiepoolseid üritusi vms, ainult siis saame midagi teha. No kohalikud inimesed tunduvad ikka oluliselt sõbralikumad kui see ämmaemand, seega loodan nende heakskiidule...

Sidumistoas nägin samu probleeme, mis Ayamfooyas. Samu instrumente kasutatakse korduvalt, kuid!!! neil on töötav autoklaav, mida igapäevaselt kasutatakse, aga just selle päeva hommikul polnud elektrit ja seega seda ei kasutatud. Uurisin alternatiivide kohta ja sain teada, et nad keedavad oma intrumente, aga keetmisaparaat töötab ka elektriga... Ikkagi sama seis - kui elektrit pole, siis ei steriliseerita midagi. Juba üsna tuttav aafrikapärane suhtumine. Sellega seoses tehti mulle ka ettepanek kliinikule voolugeneraator hankida - pidin jälle hulga selgitustööd tegema Mondo eesmärkide kohta ning veenma neid, et teadmiste ja oskustega aitamine on samuti oluline.

Ühel päeval õnnestus mul Abrahamiga Logre kliinikust Bolgasse minna. Kuigi tegin nö uurimistööd teise (Ayamfooya) kliiniku jaoks (otsisin intrumentidele karpi ja desinfitseerivaid aineid), siis polnud Abrahamil midagi selle vastu, et mind kaasa võtta. Sain käia piirkonna suurimas meditsiinitarvikute laos. Sain teada, et suurt midagi peale kloori intrumentide desinfitseerimiseks nad ei kasuta (instrumente leotatakse kloori lahuses, seejärel keedetakse või autoklaavitakse). Käisime Abrahamiga läbi kõik meditsiinitarvikute poed Bolgas ja sain hea ülevaate, mida siin üldse on võimalik kasutada. Valik on kesine ja meenutab nõukogude aega - on tablette, vedelat kontsentraati, aga ainult kloori. Otsustasin, et pean seda siiski veel täpsustama - ehk ikka Accras või mujal on ning siin tuli mulle appi Thomas, kes hakkas oma tuttavate kaudu uurima Ghanas kasutatavaid lahuseid.

Teisipäeva sisse mahtus lühike tööpäev Ayamfooya kliinikus tavapärases kaootilises rütmis, mille järgselt olin planeerinud teha ettevalmistusi kolmapäevaseks koolituseks, sest eelnevalt olime olnud jälle mitmeid päevi vahelduva elektri varustatusega (siis kui on aega teha office work'i, juhtub elekter ära olema ning kui olen planeerinud pika päeva kliinikus, on terve päeva vool olemas). Koolituse ettevalmistamiseks jäid siiski üsna loetud tunnid ja osaliselt ka öötundide arvelt, sest ootamatult pidime kaasa aitama kohaliku organisatsiooni (KoCDA) puudutavate dokumentide täitmise-saatmise ja välja otsimise protseduurile. See omakorda kujunes päeva pikkuseks ettevõtmiseks (mis osaliselt oli alanud juba eelmisel päeval), osaliselt kehva interneti ühenduse ja ghaanalastele omase aja planeerimise tõttu. Koolituse materjalid koos, printisin need igaks juhuks välja - siin kehtib alati see põhimõte, et ära jäta tänaseid toimetusi homse peale, just seetõttu, et hommikuks võib vool läinud olla ja printimisest võib ainult unistada. Igasugustest muudest huvitavatest ja ootamatutest takistustest rääkimata. Pakkisin öösel veel seljakotti sidumise õpetamiseks vajalikud instrumendid ja mõned sidumismaterjalid, lisaks instrumentide jaoks mõeldud konteineri (kuna ma seda mitte ühestki meditsiinitarvikute poest ei leidnud, siis otsustasin Bolga fikseeritud hindadega kaubamajja minna ning leidsin kõige ideaalsema ja tavalisema klambritega suletava plastmassist säilituskarbi, mille hind oli umbes üks euro...) ja koolituse materjalid. Magama läksin rahuliku südamega.

Enne koolitust sain lühidalt Thomasega rääkida ja tekkis õhkõrn lootus, et sidumis- ja süstide tuppa võib ehk kunagi uued lauad saada. Metallist lauad, ilusad ja uued!!! Seega praeguste laudade värvimise ja vakstu vahetamise projekt jääb ootele. Otsustasin, et kui novembri lõpuks uusi laudu pole, siis värvin need vanad ikkagi üle ja vahetan vakstud ära. See ei tohiks liiga kallis olla... Isegi minu kardinate idee tolmu hulga vähendamiseks sidumis- ja süstide toas ei tundunud Thomasele liiga utoopiline ja loodetavasti ostetakse vähemalt kangas ära. Autoklaavi parandamine ja gaasipõleti kontrollimine sai ka täiskäigu sisse ning äkki näen minagi kuidas neid kasutatakse. Kolmapäev tundus olevat tõeliselt positiivsete algatuste päev.

Koolituse teemadeks olin planeerinud kolm valdkonda - käte hügieen, aseptilised sidumisvõtted ja instrumentide desinfitseerimine. Lõpetuseks kavatsesin tutvustada töötajate kohustuste nimekirja, mille on välja töötanud esimene vabatahtlik Rita, kes Ayamfooya kliinikus töötas. Koolituse algus oli veidi raske, kuid lõpuks suutsin panna inimesed oma mõtteid väljendama ning tekkis üsna elav diskussioon erinevate lähenemiste vahel, kus hetkeks tundus, et olukord väljub kontrolli alt, kuid kohalikud väljendavadki ennast üsna otsekoheselt ja kõva häälega. Saime läbi võtta kõik ettevalmistatud teemad ning praktiliselt harjutada käte hõõrumise tehnikat ning aseptilise sidumise võtteid. Paljud murekohad justkui küsimusi ei tekitanud, samas olen näinud praktilises töös palju vigu. Seega üritasin enda kogutud info põhjal tuua näiteid praktilisest tööst ning tekitada arutelu probleemsete töövõtete üle. Näiteks, osad töötajad arvavad, et haava tuleks puhastada väljastpoolt sissepoole liikudes - selline puhastamine võib haava hoopis infitseerida nahal leiduvate bakteritega. Siin tuli selgitada, et haava eritisega ei ole võimalik tervet ümbritsevat nahka nakatada ning haava suuremaks nii ei aja.

Instrumentide puhastamine oli mind isiklikult huvitav teema ja tegin näidislahuse koos instrumentide kasutamisega lahuses. Tundub, et lahuse kasutamise vastu polnud kellelgi midagi ja kui Lydia kuulis, et lahusekonteiner jääb sidumistuppa, oli ta siiralt õnnelik. Tõesti nagu laps jõulukingiga. Nüüd pean lihtsalt mõningad sidumised ja protseduurid temaga koos läbi tegema ning veenduma, et ta ikkagi puhtaid instrumente kasutab. Töötajate kohustuste tutvustamine läks valutult, kuid nüüd pean käima regulaarselt vaatlemas, kuidas nende juurutamine edeneb.

Rita saadetud žgutt on ühe nädalaga saanud kõikide lemmikuks töövahendiks

Neljapäev Logre kliinikus osutus emotsionaalselt raskeks - eelmise päeva positiivsed emotsioonid seoses õnnestunud koolitusega Ayamfooyas ununesid kohe, kui nägin Logre kliiniku katsumusi. Hetkel on otsa saamas või juba otsas mitmed ühekordsed tarvikud ja ravimid, seega töötajad peavad tegema kompromisse - näiteks kasutama samu kindaid nii kaua kuni need nt verega reaalselt kokku saavad, sest iga patsiendi jaoks neid ei jätku. Varustuse põud on tingitud mingist viivitusest kindlustusrahade ülekandmisel tervisekindlustuse fondist. Üsna raske on sellises olukorras optimistlikuks jääda ning kogumulje kiskus vägisi masendavaks. Üritasin ennast jaotada erinevate ruumide vahel, et saada paremat ülevaadet kogu kliiniku töökorraldusest. Üks väga positiivne hetk oli selles päevas ka, kui üks patsient patsient välja kirjutati ja palatist ära läks, siis nägin juba mõne aja pärast koristajat koristamas voodit ja mitmel korral nägin sama koristajat reaalselt erinevates ruumides koristamas. Ma olin nii rahul selle vaatepildiga.

Reede hommikuks oli Brigitil Ayamfooyas planeeritud koduvisiitide tegemine. Kuna päeva peale pidi ka mitu rasedat vastuvõtule tulema, siis otsustas Brigit, et käime visiitidel üsna kliiniku lähedal ja jalgsi. Juhtumisi oli jälle turupäev ja paljudest majapidamistest olid peaaegu kõik inimesed turule läinud. Kokku käisime viies majapidamises, millest kahes olid vaid vanad inimesed kodus ning nõustamine puudutas enamasti nende tervise hoidmist, puhkamist ning koduste ülesannete jaotamist teiste pereliikmete vahel. Siin on kombeks, et kui inimene läheb põllule tööle, siis ta teeb terve päeva tööd ning naaseb alles õhtul. Seega ei söö inimesed lõunat ning keskpäevase päikese eest pole eriti kuhugi varjule minna.

Ühes majapidamises aga oli päris palju inimesi kodus, nende hulgas ka kaks noort ema lastega. Vaatasime üle nende laste jälgimisraamatud ning ühest selgus, et ema polnud oma lapsega kaalumas käinud ega A-vitamiini saamas. Teise naise aastaste kaksikute kaalukõver aga näitas, et lapsed on viimaste kuudega hoopis kaalust alla võtnud. Mõlemaid naisi julgustati lastega regulaarselt kontrollis käima ning said nõuandeid kuidas lapsi paremini sööma saada. Perepea oli juba üsna eakas ning temal soovitasime oma tervise hoidmiseks hoida tasakaalu töö ja puhkuse vahel. Visiidi lõpetuseks soovis perepea solimee'ga (valge naisega) veidi juttu teha ning otsis lagedale paarikilose hirsipuhma ja küsis mind omale naiseks. Seejärel tutvustas mulle oma praeguseid naisi, kes ei pannud üldse pahaks, et nende kõrvale kolmandat naist otsiti. Nalja kui palju, aga keeldusin viisakalt.

Hirsipuhmas ja tagasihoidlik peigmehe kandidaat

Pühapäeva lõuna paiku tegin üllatusvisiidi Ayamfooya kliinikusse ja sain positiivse üllatuse osaliseks - minu valmistatud instrumentide lahus oli vahetatud täpselt nagu me Lydiaga kokku leppisime - pühapäeval ning kasutatud instrumendid olid ilusti lahuses. Oh mu süda hüppas rõõmust, eriti seetõttu, et keegi ei teadnud minu tulekust, ka ruumid olid peale valve lõppu koristatud ja üldine mulje oli positiivne.

Sidumistoa laud ja sinise kaanega instrumentide konteiner (pühapäevasel visiidil)

Aeg-ajalt kuulen ja näen erinevaid huvitavaid juhtumeid seoses patsientidega. Ükskord tuli kliinikusse vanem mees, kellel oli suur haavand jalal. Kui ma uurisin, et mis jalaga juhtus, siis selgitas ta seda niimoodi, et vigastas säärt katusepleki servaga ja selleks, et haav põletikku ei läheks, otsustas ta haavale (ja peaaegu tervele säärele) peale valada keevat vett!!! Ja kliinikusse otsustas ta tulla veel paar päeva hiljem - selleks ajaks oli kogu põletusala juba põletikuline ja haav ise oli infitseerunud. Logre kliinikusse tuli üks mees koleda mädase peahaavaga. Uurisin temalt, et kaua aega tagasi see haav tekkis ja miks see juba põletikuline on - vastuseks sain, et naine lõi kiviga pähe mehele... 


Kuna ikka veel on vihmasadusid, siis levib ka malaaria. Paljud inimesed tulevad peale malaariaravikuuri mõne aja pärast järelkontrolli kliinikusse ning tuleb välja, et ravi ei ole efektiivne olnud ja malaaria kiirtest on positiivne. Ja kui uurida, kuidas nad ravimeid on võtnud, siis tuleb välja, et ravi jäetakse pooleli, sest ravimite kõrvaltoimed muudavad inimesed uimaseks ja üldse muutub ravi alguses enesetunne kehvemaks. Kliinikusse tullakse tavaliselt siis, kui on turupäev - kõigepealt aetakse turul oma asjad korda või saadetakse teised pereliikmed turule ja muuseas käiakse ennast näitamas - sageli selgub siis, et tervisekindlustus on ootamatult aegunud ja üsna sageli diagnoositakse ikkagi mingi haigus ka. Mõnikord puudub inimestel raha ravimite ostmiseks ja minnakse lihtsalt koju - peale visiiti lähevad inimesed ise ravimeid ostma ja need, kellel raha pole, jätavad need lihtsalt ostmata või ostavad natukene või ainult mõne ravimi...

Nendest pottidest tee ääres tuleb minu lõuna, veel on proovimata suitsukala, mis on varrastel rõngaks surutud

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar