laupäev, 7. november 2015

Uued üllatused ja uus koolitus

Ayamfooyas märkasin ühel päeval, kui hakkasime Zachiosega koristama, et keegi vist on ikka voodeid juba pühkinud. Sain sellest aru tänu sellele, et nägin pruune tolmutriipe madratsitel... Koristaja oli vähemalt püüdnud! Seda tuleb tunnustada. Segasime Zachios'ega omale kloorilahuse ja pesime kõik voodid ikkagi üle. Oma suureks imestuseks saime koristamisega ühele poole vähem kui tunniga ja jõudsime süstide toa ka ära koristada. Mõni hommik tundub nagu süstide toas oleks tornaado üle käinud, totaalne segadus ja kõik asjad on laiali, tühjad karbid ära viskamata ning tarvikud otsa saanud. Kui uurisin, et mis seal juhtus, öeldi lihtsalt, et öövalve pole enda järel ilmselt koristanud, sest neil on nii pikk valve (12 tundi) ja vahel on palju tööd (öösel on enamasti valves vaid üks õde). Igale asjale on vabandus olemas... Seega, kui hommikune valve lasi öövalve töötaja niimoodi koju ära minna, siis tuleb neil endal koristada.

Ayamfooya kliiniku esine. Värskelt kastetud tee, et leevendada teelt tolmu lendamist kliiniku ruumidesse.

Neljapäeval toimus minu teine koolitus Ayamfooya kliinikus. Päeva valikul sai otsustavaks, et see ei langeks kokku turupäevaga, sest siis on kliinikus palju patsiente ja töö lõpetatakse nii hilja, et keegi ei taha enam koolitusele jääda. Koolituse teemaks olid ravimid ja nende ettevalmistamine. Mitmel korral olen pidanud mõnele õele selgitama osade ravimite kõrvaltoimeid, sest nad ei ole neid teadnud (sageli ei teata ka, et ühel ravimil võib olla mitu erinevat toimet). Ja ravimite ettevalmistamine veeni- või lihasesiseseks manustamiseks ei toimu üldiselt isegi mitte puhastes tingimustes (steriilsusest rääkimata). 

Koolitusel käsitlesin kliinikus kasutusel olevate ravimite kõrvaltoimeid ja manustamise eripärasid ning andsin mõningaid soovitusi, kuidas vähendada tüsistuste tekke riske. Näiteks, palaviku alandamiseks võiks diklofenaki süsti asemel kasutada paratsetamooli tablette ja lastel küünlaid. Koolituse käigus sain aru, et sageli kasutatakse süste lihtsalt sellepärast, et nii ollakse harjunud tegema, mitte et muid võimalusi poleks. Nagu nad ise ütlevad: "That's the way we are used to do..." Ja lisasid veel, et millegi muutmine võtab palju aega, sest inimeste harjumusi on raske muuta. Jälle tabasin end mõttelt, et need mured on samasugused ka koduhaiglas. Tundub, et inimestega seotud situatsioonid on ikka väga sarnased ükskõik, kus sa hetkel ka ei viibiks.

Koolituse teises pooles näitasin praktilisi harjutusi ravimite ettevalmistamiseks. Kuidas vältida ravimi, süstla või nõela kontamineerumist ning selgitasin mõnede pisiasjade olulisust. Nagu näiteks, miks peab nõela süstlal vahetama, kui lahustatakse ravimipulbrit viaalis, millel on kummikork ning miks on oluline ravimite ülejääke säilitada kinnises anumas (nt nõela ja korgiga suletud süstlas). Minu suureks rõõmuks tekkis mitme teema puhul elav arutelu ja ühiselt jõuti järeldusele, et suurim takistus on suur töökoormus, mis omakorda ei ole õigustuseks lohakusele. Kui üritasin rääkida nt mustalt tehtud lihasesisese süsti tüsistustest ja põhjendasin seda suurenevate ravikuludega ning patsiendi võimaliku invaliidistumisega, siis kuulsin väga aafrikapärast nn selgitust. Nimelt kõik loodavad, et midagi halba nendega ei juhtu - õde loodab näiteks, et ravimitel ei teki kõrvaltoimeid või et HIV nakkust ei saa kui verd naha peale ei lähe jne... Usaldatakse palju jumalat ning usutakse, et sündmused on ette määratud. 

Kuigi see koolitus oli mõeldud nendele töötajatele, kes on otseselt seotud ravimitega - nt farmatseudid, õed, ämmaemandad ja konsultandid, siis lõpuks osales seal ikkagi ligi 20 inimest. Nimelt on Thomasel käimas noorte töötajate koolitamine, et nad saaksid vajadusel aidata ning asendada näiteks puuduvat püsitöötajat. Mis iseenesest on hea mõte - vererõhu ja temperatuuri mõõtmise saab igaüks ära õppida, aga protseduuride tegemine nõuab siiski erialast ettevalmistust. Ühel päeval nägin midagi sellist, mida ma lihtsalt ei suuda siiamaani uskuda... Nimelt tegi Lydia ühele kuu vanusele lapsele ümberlõikust ja teda assisteeris üks ilma meditsiinilise haridusete kliiniku töötaja (kes üleüldse tahab saada õpetajaks, sest talle meditsiin ei meeldi!). Mingil hetkel märkasin, et Lydia läks protseduuride ruumist minema ja kui läksin vaatama, miks see beebi ikka veel nutab, nägin kuidas see teine töötaja protseduuri lõpetas!!! Vähe sellest, et Lydial endal meditsiiniline haridus puudub, jättis ta protseduuri lõpetamise veel väiksema kogemusega töötaja õlule, et vastata mingile olulisele telefonikõnele...

Aga positiivseid asju juhtub ka. Meie vabatahtlik ämmaemand Evelin on sattunud mitmel ööl sünnitusi vastu võtma Pitanga kliinikusse, kuid Ayamfooyas sünnivad beebid hoopis siis, kui mina teen koolitusi. Täpselt mõlema koolituse ajal on sündinud mõlemal korral üks laps ning ämmaemand Janet pole seetõttu saanud minu koolitustel osaleda. Peale koolitust õnnestus mul saada veidi tagasisidet ja mul oli hea meel kuulda, et mõlema koolitusega on rahule jäädud ning kiideti kõiki Mondo vabatahtlikke (Minni-Triin ja Rita lisaks minule), et meie tegevus on kliinikule kasuks tulnud. Mõni päev on raske näha neid muutusi, kuid mõni päev näen kuidas asjad iseenesest laabuvad. Ja lisaks öeldi mulle veel, et kui näen, et keegi midagi teisiti võiks teha, siis võin julgelt juurde astuda ja seda neile meelde tuletada. Siin on tõesti nii, et inimesed on otsekohesed ja eeldavad sama teistelt.

Peale koolitust jõudsin kodus vaevalt tunnikese hinge tõmmata ja otsustasin liituda teiste vabatahtlikega nende neljapäevase Creative arts'iga. Aafrikale omaselt olid meil erinevad takistused kokkulepitud kohta õigeks ajaks jõudmisel. Kui lõpuks oma maja juurest liikuma hakkasime, märkasime kuidas puude vahelt suure rohumaa taustalt hakkasid tasapisi ilmuma mingid inimeste kogud, mis tulid järjest kiiremini meie poole. Ühtäkki sain aru, et need on needsamad lapsed, kes selles tunnis osalevad ning nüüd joostes meie poole tulid. See oli täiesti sürreaalne vaatepilt, kuidas umbes kakskümend last puude vahelt ja läbi suure rohumaa meie poole jooksid - selline hetk, mis tundub pärinevat kuskilt filmist.
Tund ise oli seekord pühendatud kehalisele aktiivsusele ja osad mängisid jalgpalli ning teised ameerika jalgpalli. Kogu ettevõtmine andis niipalju positiivseid emotsioone ja nägin, kui vähe on nendele lastele rõõmuks vaja. Kui üks neist aimas, et Mai seljakotis on jalgpall, siis järgmine hetk olid kõik lapsed Mai ümber piiranud ja nõudsid kotist palli :-) Jalgpalliväljakuks sobib põhimõtteliselt igasugune piisavalt suur ala, seekord selline, mida poolitas jalgrada, mida mööda sõidavad ka autod ja mootorrattad. Alguses olime veidi mures, et äkki keegi jookseb mõnele sõidukile mänguhoos ette vms, aga mängu käigus lahenes see iseenesest - pall peatati ja sõidukid lasti läbi ning siis võis mäng jätkuda. Suur osa lapsi olid plätudega ja mänguhoos kadusid needki jalast, joosti paljajalu mööda kruusapinnast ja keegi ei teinud teist nägugi.

Mai juhendatav team Ghana.
Reedel võtsime Eveliniga ette Bolga ja viisa pikendamise protseduuri. Olime valmistunud tundide pikkuseks ootamiseks ja ka selleks, et meid ukselt tagasi saadetakse. Hommikul üritasime tro-tro peale saada, kuid see kuidagi ei õnnestunud, üritasime autosid hääletada ja see ka kuidagi ei õnnestunud... Kuni lõpuks üks auto peatus ja lubas meid Bolgasse viia. Vestluse käigus selgus, et juht ja tema kaaslane on mingid terviseametnikud (lisaks oli autos üks naispolitseinik) ja nende kontor asub põhimõtteliselt migratsiooniameti kõrval. Hakkas tunduma, et meie õnn on tagasi (siiamaani Eveliniga kahekesi Bolgas käies on meil suuremaid!!! sekeldusi õnnestunud vältida). Migratsiooniametis kulus üksjagu aega, kuid asjad siiski pidevalt edenesid. Küll tõsteti meie dokumente ühest hunnikust teise ja lõpuks meie ette, et avaldust saaksime täita ning avastasime, et nad on meie dokumendid sassi ajanud. Passe vaatasid uudishimust läbi kõik kohalviibijad. Täitsime avaldused ära ja panime dokumendid uuesti õigetesse hunnikutesse, maksime raha ära ning põhimõtteliselt olidki asjad korda aetud. Järgmisel nädalal võime järgi minna. Umbes viiskümmend meetrit majast ja saime jälle küüti ning otse Melcomi, kust saime palju vajalikke asju hangitud.

Melcomi töötaja laps puhkamas
Kui olime peaaegu kõik asjad korda ajanud, siis hakkasime tagasi Kongosse minema. Kongosse jõudes selgus, et küla oli tabanud tohutu äikesetorm ning elektrit polnud, hiljem selgus, et osade majade katused olid elektriliinidesse lennanud ja seega valmistusime pikemaks katkestuseks. Istusime Mai pimedas kontoris ja arutasime päevasündmusi ning sõime mingeid omapäraseid pähklilaadseid asju, mis me Bolgast tee äärest kaasa ostsime, kui ootamatult Evans läbi astus. Ilma pikema sissejuhatuseta küsis ta naljatades ööbimisvõimaluste kohta meie majas, sest tema toal oli katus osaliselt ära lennanud ja elutuba oli üldse katuseta.

Sellega seoses meenus mulle lugu Ayamfoya kliiniku ajaloost. Umbes kümme aastat tagasi tabas Kongo küla järjekordne äge äikesetorm, kuid seekord võttis see kaasa Ayamfooya kliiniku katuse arhiivi koha pealt. Seega kõikide patsientide kaustad said veekahjustusi. Järgmisel päeval laotati kõik kaustad kliiniku hoovi maha päikese kätte kuivama (sellest on isegi pilt olemas) ning suurem osa neist õnnestus niimoodi ära päästa.


Nädalavahetusel pidime tegema väikese väljasõidu kohaliku järve äärde, kuid ootamatult! selgus, et keegi on kadunud ja keegi tahab jalgpalli vaadata (liialdades võib öelda, et Ghanas vaatavad kõik jalgpalli ja ülejäänud mängivad). Niipalju oleme juba selgeks saanud, et alati võiks mingi alternatiiv varuks olla, seekord otsustasime minna Blue Sky hotelli basseini äärde. Veetsime seal imetoreda pealelõuna. Basseinis olid ka mõned kohalikud tüdrukud, kes soovisid, et neid ujuma õpetaksime. Paar tundi kuluski selleks, et Mai ja Evelin viisid läbi ujumise ABC-d kohalikele tüdrukutele. Selline väike terviseedenduslik projekt kohalike noorte tervise heaks. 

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar