pühapäev, 23. oktoober 2016

Kuues nädal Kongos

Kahjuks on nii, et mida tuttavamaks üks koht saab, seda kiiremini aeg seal mööduma hakkab. Üks nädal Kongo külas on jälle läbi ja sellega koos ka pool minu Ghanas töötamise ajast. Nädalas oli palju-palju positiivset ja tasakaaluks ka mõned väikesed pettumused.
Elektrikatkestused muutuvad üha sagedasemaks ja kestavad aina kauem. Sel nädalal olime ilma vooluta laupäeva õhtust kolmapäeva õhtuni. Pimedas taskulambi valgel raamatut lugeda on päris mõnus, aga kui sülearvuti aku tühjaks saab ja selle pärast töö seisma jääb, on lood halvad. Elektrikatkestuse teiseks päevaks saavad paljudel inimestel telefonide akud tühjaks ja seetõttu on keeruline ka tööasju korraldada ja kokkuleppeid sõlmida. Õnneks on tänu Mondo toetusele mitmetes koolides päikesepatareid ja näiteks Zuas tööl käies saavad õpetajad sealset taastuvenergiat kasutada.
Kunstitunde tegin sel nädalal Zua algkoolis 4., 5. ja 6. klassiga. Joonistasime, kirjutasime, tegime lehetrükki jms. 5. klassi õpilased voolisid kolmapäeval savist skulptuure: näitasin algul lihtsamaid tehnikaid nagu taimetrükk savile ja hiljem tegid õpilased vabalt valitud teemal töid. Nagu ikka kipuvad õpilased üksteiselt ideid laenama: sel korral olid põhilisteks teemadeks helikopterid, mootorrattad ja köögiinventar (potid, pannid, lauad, toolid). Tehti ka loomade kujusid: väga ilusaid ja detailseid krokodille ning terve härjarakend (kahe inimfiguuriga). Alustasime tööd kooli veranda peal ainult 5. klassiga, aga mõne aja pärast tundus küll, et pooled kooli lapsed olid põllu peal savi järel käinud ja igaüks nokitses omaette midagi teha. Teisipäeval viisin läbi ka minikoolituse kõigile kooli õpetajatele: tegime pimesi kontuurijoonistusi. Portree joonistamine on väga keeruline ülesanne ning tekitas õpetajates algul hirmu, aga hiljem tehnikat tundma õppides palju elevust.
Neljapäeval oli lastega jälle loovustund. Unustasin eelmisel nädalal tunnist siia kirjutada, õppisime tookord õpilastega ühte tantsu. Arvasin, et lastel on võib-olla joonistamisest maalimisest villand ja nad tahaksid midagi muud teha, aga tegelikult olid lapsed pettunud, et joonistada ei saanud. Sel nädalal tegime siis grupitöödena söejoonistusi varjudest. Õpilased võtsid kordamööda naljakaid poose ja teised lapsed joonistasid nende varjude kontuurid paberile. Hiljem täitsime varjud erinevate mustrite ja tekstuuridega. Osalejaid oli tunnis kokku 82.
Selleks nädalaks mõeldud sõpruskoolide projekte ei õnnestunud kahjuks täies mahus teostada. Ühe kooli õpetajad andsid kokkulepitud päevale eelneval õhtul teada, et peavad hoopis haridusametis koolitusel olema. Teise kooli kokkulepitud päevaks kohale minnes selgus, et õpilased on küll õpetaja juhendamisel tööd alustanud, kuid joonistused pole veel valmis ja üldse tahaksid nad õpilastega ekskursiooni ka teha ja peaksime ikkagi teise päeva leidma. Mis siis ikka, leidsimegi. Ja mina sain õppetunni, et edaspidi pean enne projekti teostamist soovitavalt iga päev helistama ja uurima, et kas ikka töö juba käib ja kas saame kokkulepitud ajal kohtuda.
Nendele tagasilöökidele vastukaaluks viisime Zua koolidega neljapäeval ja reedel mitmeid toredaid projektitegevusi läbi. Neljapäeval käisime õpilastega (Primary ja Junior High Schooli klassidest) eksursioonil kooli lähedal asuva mäe otsas. Tegevus oli kaks nädalat varem kindlaks määratud, aga muidugi tuli eelmisel õhtul välja, et kõik projektis osalevate klasside õpetajad on sel päeval koolitusel. Mõtlesin siis, et tere-tore: nüüd lähen mina üksinda 150 lapsega kuhugi võssa ragistama ja see saab küll „huvitav” olema (hea kui lõvid või krokodillid kedagi ära ei söö :D). Õnneks leiti ekskursioonipäeva hommikul ikkagi koolide pealt kolm teist õpetajat ka kaasa ja üks armas onu külast juhatas meile giidina teed. Krokodille ega lõvisid polnud kuskil näha, ainult lehmad ja lambad. Matka käigus näitasid lapsed oma teadmisi kohalikest taimedest: tegime fotosid ja videoid erinevatest söödavatest marjadest ja puuviljadest.
Kohalikel siin on valgetest inimestest päris naljakad arusaamad. Õpilased ja õpetajad olid siiralt üllatunud, et ma suudan mõnda aega päikese käes kõndida või üle oja hüpata või väikese künka otsa ronida. 
Iga natukese aja tagant uuriti ikka, et kas ma olen nüüd juba väsinud.
-Ei ole.
-Aga nüüd?
-Ei.
-Nüüd vist tahad küll juba puhata? 
Jne jne :)
Reedel korraldasid õpetajad ja õpilased Zua Primarys projekti jaoks kultuuripäeva. Poisid esitasid kooli ees sõjatantsu ja tüdrukud tantsisid ja laulsid baobabi all. Hiljem näitas üks 5. klassi poiss, Godwin, kuidas kõrvitsakoorest, kitsenahast, puidust ja jõhvist kitarri meenutavat kohalikku keelpilli meisterdada. Kui pill valmis sai, laulsime ja tantsisime klassiruumis. Lapsed proovisid ka eesti parmupilli mängimist. 
Reedel pidin siis ka Zua õpilaste ja õpetajatega hüvasti jätma. Kindlasti lähen sinna veel korra tagasi, et õpetajate koolituse ja sõpruskoolide diplomid üle anda ning õpilastega nende videoid vaadata. Ikkagi on väga kurb meel, et just tuttavaks saama hakanud lapsed tuleb maha jätta. Reedesel nädalalõpu kogunemisel kui kõik õpilased mulle plaksutasid oli ikka väga eriline ja uhke tunne.
Loodan väga, et millagi õnnestub ka filmitud materjal netti vaatamiseks välja panna.
Kui viimati üritasin videot üles laadida, siis ootasin internetipunktis 3-minutilise video laadimist umbes 50 minutit. 5 minutit enne video lõplikku üles saamist algas torm ja kogu linnas läks elekter ära. 
Proovin lähiajal uuesti ja siis saab ehk liikuva pildi vahendusel kõigest paremini aimu.

Zua õpetajate koolitus

Laste skulptuurid

Mootorratturi skulptuur

Laste skulptuurid

Krokodill

Lastega matkal

Lastega matkal

Lastega matkal

Lapsed ja meie giid

Zua JHS ja PS õpetajad

Zua JHS õpilased

Neljapäevane loovustund

Neljapäevane loovustund

Neljapäevane loovustund

4. klassi õpetaja Marcus kohaliku kitarriga

Poisid sõjatantsuks valmistumas

Zua õpetajad- alati stiilsed :)

5. klassi õpilane Godwin kohaliku kitarriga




Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar