pühapäev, 23. detsember 2018

Ghanasupp


Suvi kestab, pööripäevast sain aimu vaid kalendrisse vaadates, ei mingit jõulutunnet, eriti siin külas olles. Teenistus kirikus käib nagunii igapäevaselt ja seega pole ka kardinaalset religioosset muutust märgata (minu vaatenurgast). Bolgas nädalavahetuseks süüa hankimas käies oli küll korraks tunne, et jõuluhullus on käes, sest supermarket oli rahvast täis, kuld ja kard vedeles maas, kassiirid eksisid ja järjekorras võisid terve igaviku veeta. Siinne supermarketi süsteem võmaldab tööd saada paljudel inimestel. Esmalt lugematul arvul saalitöötajaid, mõnikord on nad hulgakesi koos ja vaatavad televiisorit. Seejärel kassiirid, kes on tublid ja teevad usinasti tööd. Nende tegevust kontrollib kassa kõrval seisev nö järelvaataja, kes ootab tšekki ning  seejärel tõmbab raamatupidajaliku täpsusega tšekilt maha toote ning paneb selle siis kilekotti. Klient väga sekkuda ei tohi. Pärast ootamist ulatatakse sulle kilekott toodetega ja tšekk, mida sa pead kindlasti näitama ukse kõrval istuvale ametnikule, kes tšekile templi lööb.
Ma olen juba mitu korda jõudnud toriseda, et miks selline süsteem, aga ilmselt siinse kultuuri seisukohalt see topeltkontroll isegi õigustab end. Selle jõuluhulluse ajal sisestas kassiir mulle ühe mahla asemel kaks ja veisekonservi jättis üldse skaneerimata. Vigade parandus võttis terve igaviku. Ükskord ma suutsin oma tšeki nii ära panna, et selle leidmine oli tõsine ettevõtmine. Mind ei lastud enne välja, sest tempel peab olema! Muidu tulen ma järgmine kord selle tembeldamata tšekiga tagasi ja hakkan neid kaupu nõudma või mida iganes. Põhjus, miks ma viimasel ajal üldse nii tihti Bolga supermarketis käin, on see, et peale kõhutõbesid ma Ghana toitu eriti süüa ei taha. Vähemalt esialgu veel. Seega jääb üle ainult kokata. Peale esimest õnnestunud oma (eesti) toidu valmistamist kättesaadavatest produktidest jätkan ma seda innukalt.

Kokkamine sai alguse sellest, et kõik kohalikud soovitasid pärast haigust süüa pärlkana (Guinea-fowl) puljongit. Mosese isa pistis mulle elava kana jalgupidi pihku ja ütles, et sellest pead sa nüüd küll ise või kokk James midagi valmistama. Lebel House, kus ma elan, pakub võimaluse kolmeks söögikorraks päevas. James valmistab vastavalt tellimusele toidu. Olen tal vahel palunud hommikusööki valmistada, aga igapäevane toidu tellimine läheb liialt kulukaks. Härra Norberti pihkupistetud kana ulatasin ma talle imekiiresti tagasi, püüdes viisakalt selgitada, et tahan kana küll, aga sellisel kujul, et saan ta otse potti pista ja eelnevast midagi ei tea. Sain oma tahtmise ja tuletasin meelde kõik kodused makaronisupi retseptid ning tulemus oli imemaitsev. Isegi Jasmin, kes on taimetoilane, sõi ja kiitis. Liha ta sealt seest muidugi ei söönud. Seda mekkisid ülejäänud külalised. Tunti ka huvi, kuidas kõlab supi eestikeelne nimi. Vastasin, et kanasupp. Nägin suuri üllatunuid silmi ja kerkivaid kulme... Ghanasupp???!! Peaks Jamesile ka ghanasupi retsepti andma. Usun, et see osutub külaliste seas üsna menukaks, vahelduseks riisi- ja nuudliroogadele.
Traditsioonilised Ghana jahutoidud on tizet (mass, mis on valmistatud kas maisi- või hirsijahust), fufu (cassava või jamsijahust, mõnikord lisatakse ka jahubanaani) ja banku (maisijahust). Valmistamisviis on enam-vähem sama, kuum vesi ja jahu sisse, banku puhul maisi leotatakse eelnevalt ja sellega saavutatakse veidi hapukas maitse. Need on umbes nagu meie klimbid, aga pehmed ja suured pallid (olenevalt kausist või siis kilekotist, kuhu need tahkuma pannakse) ja valdavalt maitsestamata. Süüakse neid kastmega, mida siin kutsutakse supiks ja selle valmistamisel kasutatakse okrat. Krehvtisemat toitu pole ma eales söönud. Isegi mu armsa sugulase Inese Aasia road jäävad Ghana roogadele alla. Sellel toidule lisaks võid omal soovil juurde saada kalatükikesi – valdavalt tilapia. Vahel on ka taldrikul suur tilapia ja lisandiks riis. Süüakse seda kõike parema käega ja söögiriistu ei kasutata. Kui ma iirlasest preestri Leoga Mole rahvuspargi tuurilt tagasi tulime, siis külastasime Walewales (linn Tamale Bolgatanga teel) asuvat Leo tuttavat kirikutegelast Klemetit, kelle naine valmistas just sellise tilapia riisiga, väike salat kõrval. Klemet jälgis hoolega, kuidas ma osavalt parema käega kalaga opereerisin ja isukalt sõin. Siis küsis, kui kaua ma juba Aafrikas olnud olen. Vastasin, et täna saab täpselt kolm nädalat, mille peale ta siiralt imestas, sest jätsin talle mulje kui ehtsast aafriklannast. Ilmselt oli ta lihtsalt üliviiskas.

Vaatamata sellele, et ilm ei soosi jõulutunnet, tekitasid siiski tõelise jõulurõõmu mulle mu lapsed, sõbrad ja kolleegid, kes tegid suure kingituse siinsele IT õpetajale, et anda arvutiõpetust, mida ilma vahenditeta on üsna keeruline teha. Stabiilset arvutit kooli osta ei saa, sest uste ja akende vahelt pressib sisse tolm, mis selle vara koheselt hävitab. Praegu (detsembrist veebruari lõpuni) puhub Saharast kuiv ja jahe imepeenikest tolmu sisaldav tuul – harmattan. See on nuhtluseks kogu piirkonnale. Inimesed liiklevad maskides. Isegi eeslid köhivad. Kogu ümbrus on kuiv, krõbe ja tolmulõhnaline. Päike paistab kui udu tagant. Selle tõttu ostsin kingituseks sülearvuti koos tolmukindla kotiga. 
Mu laps Mannu on maailmaparandaja. Ta otsustas, et nii need asjad ei käi, et arvutitundi õpetatakse ilma arvutita ja otsustas minu teadmata koguda sõpradelt ja tuttavatelt veidi raha arvuti ostmiseks siia Ghanasse. Hiljem lisas ka mind gruppi, sest selgus, et ühe inimese Ghanasse tulek lükkub edasi ja seetõttu pidin mina kohapealt arvuti soetama. Seda tänu on raske sõnadesse panna. Õpetaja, koolidirektori ja õpilaste siiras rõõm arvuti üle on midagi sellist, mis ei unune. Lisaks arvutile sain osta markereid ja seinavärve ning pintsleid. Need on suureks abiks, et klassiruumide seintele erinevaid geograafilisi kaarte maalida.
Jõule tähistavad Ghanas ainult kristlased. Traditsioonilised ehk kohaliku usu järgijad istuvad kodus, samal ajal kui kristlased 24. detsembri õhtul kirikus missatavad. Esimesel jõulupühal tavaliselt valmistatakse roogi, viiakse neid naabritele, pakutakse külalistele – toimub üks suur söömine ja nii terve pühade aja. Teine jõulupüha langeb kokku Kongo turupäevaga ja siis lauldakse ja tantsitakse lisaks söömisele. Selle sündmusega ühinevad ka juba traditsioonilise usu järgijad. Kes siis tantsust ja laulust ära ütleb (peaasi, et see kirikus ei toimuks). Sarnaselt kohaliku usu järgijatega toimivad moslemid. Kolm erinevat religiooni ühes külas sõbralikult koos. Aastavahetust tähistatakse ühiselt rakette paugutades ja trumme põristades. Jõulud kestavad siin kuni 28nda detsembrini. Päkapikke pole ja Santa Clausi olevat nähtud ainult mõnedes rikkamates hotellides või pealinnas. Lapsed saavad jõulude ajal riisi ja küpsiseid süüa. Ka kuuske pole, ühte ehitut jalgratast nägin. See on ju tore, sõidad sellise kuusega paigast paika ja alati kui kuskil peatud, jäetakse kuuse alla pakike :)
Mul on homme hommikul selle aasta viimane töökoosolek iirlastega „Teeme ära“ kampaaniaga seoses ja peale seda suundun ookeani äärde. Mediteerima, pildistama, uudistama ja puhkama. Ma soovin teile kõigile imelisi jõule. Soovin jõulurõõmu oma Tartu kooli, kus on toetavad kolleegid ja ülemused. Silver, sa oled super! Ma muidugi ei tea, kas sa üldse sellest blogist midagi tead, aga need, kes loevad, teavad nüüd sinust. Tiiu, nii äge, et mu piltidest näituse kokku panid! Ma lähen nüüd ekspeditsioonile ja proovin veel paremaid fotosid teha :). Mondokad – häid jõule!! See viimane lõik kõlab nagu õpetaja Laur saadaks „Kevades“ õpilasi suvepuhkusele. Igatahes proovin anda endast parima! Järgmine blogi on Ghanat tutvustav. Vabatahtliku puhkus sihtriigis. Muahh!

pühapäev, 2. detsember 2018

Troopilised puhangud


Kauaoodatud laavaplahvatus jõudis lõpuks kohale. Ja kestis ja kestis... See sundis mind ette võtma jalutuskäigu kliinikusse. Kongos on neid kaks. Üks katoliku kirikule kuuluv ja teine eraettevõte. Kuna ma siin juba preestrite majutuses ööbin, siis otsustasin, et pöördun uhke nimega Catholic Diocesan Health Services´sse. Tahtsin lihtsalt vereproovi anda, et teada saada, kes mul seal kõhus ennast mõnusalt sisse seadnud on. Mulle avati Patient Folder ja mõõdeti-kraaditi-kaaluti. Doktor kuulas üle, sain teada, et labor on kinni ja et homme hommikul tagasi tuleksin, siis saavad nad vereproovi võtta. Kaasa anti veel kaks pakikest pulbrit, mille ma eelnevalt ära manustama peaksin. Kõik tore. Läksin järgmisel päeval tagasi ja nad vabandasid, et laboritöötajat pole ka täna, et ta a la käib piirkonnas ringi mingeid teste tegemas. Selge. Nad soovitasid siis minna Bolgatangasse, et seal saab kindlasti verd anda. Mul polnud mingit lusti pakkuda oma kõhule võimalust vagude vahel ennast lõdvaks lasta.
Teadsin, et Eestis olles oleks ma sellise info peale ilmselgelt mingi vihanoole lendu lasknud, aga kuna siin on teised olud, siis lihtsalt veidi imestasin ja suundusin erakliinikusse. Kõik sama: folder, vererõhk, kaalumine. Ja milline rõõm. Kaaluvahe oli täpselt viis kilo erakliiniku kasuks! Teatasin neile siis rõõmsalt, et kas teate, et teil on siin täpselt selline kaal, mis naisterahvastele heameelt teeb. Nemad arvasid, et mul pole häda midagi kui lõbu laialt, aga saatsid mu ikkagi dr juurde. Jutt sama, aga siin ma sain saatelehe laborisse. Laboriarst pani mulle vooliku ümber randme ja torkas rohkete vabanduste saatel nõela mu käeseljal asuvasse veresoonde. Siis andis topsikese, kuhu peaksin ise proovi oma ekskremendist panema. Avaldasin soovi protseduuri koju tegema minna, sest olin just võtnud tableti, mis ei lase sellel kergesti sündida. Kodus ootasin ja avaldasin survet ja lõpuks jõudime tulemuse osas üksmeelele.

Kihutasin motikaga jälle kliiniku suunas. Pakikest aga ei saanudki üle anda, sest selgus, et mikroskoop on katki, tegelikult juba eilsest, aga tal ei olnud meeles mulle öelda. Ma ei hakanud purgikest neile kinkima ka, loputasin ära ja viskasin minema. Vereproovi põhjal arvas doktor, et mul on typhoid, millest ma polnud varem midagi kuulnud. Sain hunniku rohtusid ja googeldasin kiirelt, mis see on. Vahel on muidugi parem ennast liigsest infost eemal hoida. Seega arvan, et mu organism on küllalt tugev, et toime tulla ja peale sellist hunnikut rohtusid olen kindlasti terve. Järgmistele vabatahtlikele soovituseks, selle typhoidi vastu saab vaktsineerida ka ja see pole sama, mis tüüfus.

Veidi enne seda plahvatust külastas mind malaaria, aga seda põgusalt. Kuna võtan malaaria ärahoidmiseks tablette, siis ilmselt seetõttu põdesin selle kergelt läbi.  Need tabletid ei anna 100% garantiid, haigestuda võib ikka, aga ei pruugi... Palavik kestis pooltest päeva ja kohe kui rohtu hakkasin võtma, olin jalul.  Nendel kahel päeval oli elekter ka nagu nimme ära ja ventilaator ei jahutanud. Siis ma olin seal oma väikeses toas, päike otse sisse paistmas ja keesin vaikselt. Kui mu koduloom oleks üle minu jooksnud, saanuks grillitud gekot proovida. Igatahes otsustasin, et on aeg oma valgusküllasest, aga pisikesest ja kuumast toast ümber kolida suurde, pimedasse ja jahedamasse ruumi. Olen otsusega väga rahul. Muidugi selles ruumis puudub igasugune mürabarjäär. Mõnel õhtul on disko, mõnel kiriku ballaadid. Täna öösel maeti kedagi tantsu ja laulu saatel hommikuni välja.

Me jäime Dianaga samal päeval haigeks ( Diana oli samal ajal nii tüüfuses kui ka malaarias). Enne haigestumist rallisime Dianaga koos kaugemates koolides ringi. Haridusmees Francis Sapaat viis meid koolist kooli ja tutvustas meid personalile, tegime pilte tunniplaanist ja siis koostasime plaani, et ICT ja Science tunnid kattuksid ja edaspidi käisime juba iseseisvalt koos tunde vaatlemas. Siinsed teed on eriti sinka-vonka üles alla ja suhteliselt sarnased, Diana ütles kohe, et tema on lihtsalt kuskil universumis ja kuna ainuke lootus oli minul, siis ma pidin selle trajektoori endale pähe salvestama ja kui rõõmus ma olin...., et ah.. me ei eksinudki teelt. Ja et tegelikult on see kõik üsna lihtne ja loogiline.  Nüüdseks on haigustest nädal möödas, võin öelda, et oleme puhanud ja uued koolid on ootamas. 
Logre koolis tunnivaatlusel.
Novembri keskel käis siin Mondo asutajaliige Johanna Helin koos oma tütre Kaisaga. Johanna soovis näidata videot, mis eelmisel aastal tehti Kongo algkooli poisist Richardist ja tema toetajast Elina Reinoldist. Saime mu Dataprojektorit kasutades selles koolis Richardile ja tema klassile videot näidata. Johanna tõlkis ja lapsed olid vaimustuses. Nad naersid iga kord, kui Richardit kaadris näidati. 
 Filmistaar Richard.
Nägin selle sama klassiruumi seinal käsitsi joonistatud Lääne-Aafrika kaarti ja kohe tärkas idee projektori abiga midagi sarnast teha kaugemates nurkades asuvate koolide seintele. Sest tihtipeale need koolid seal on kehvemates oludes, neil pole piisavalt materjale jne. Igatahes värvi ostsin ära ja homme läheb lahti. Esialgu teen Nabdami piirkonna kaardi, kuna see on kõige lihtsam ja vb ka kõige olulisem, sest mina pole küll kuskil õpkutes kohalikku kaarti näinud, ainult internetist leidsin. Selline jätkusuutlik geograafiatund koos kestva õppematerjaliga.
Tunnivaatluste tulemusel tundub mulle, et õpetajad on siin sama kreatiivsed kui Eestiski. Ampluaa on väga lai, lihtsalt istuvaid ja niisama passivaid õpetajaid on kindlasti igal pool, samuti entusiastlikke ning endale ja õpilastele rõõmu pakkuvaid natuure. Uute ja põnevate õppemeetodite tutvustamine õpetajatele on tähtis, aga eelkõige napib siin vahendeid. Mõnes klassiruumis pole laudu ja toolegi, õpilased istuvad põrandal. Direktor näitab klassiruumi, laiutab õlgu ja suunab nukra pilgu mulle... Ma olen siin pikalt nendele kõhuli maas matemaatikat õppivate laste peale mõelnud. Selge on see, et ma pole tisler ja materjali pole ka...

.. aga miski idee siiski tärkas. Muuhulgas  kavandame me koos preestritest iirlaste Tommy ja Leoga "Teeme ära" sarnast projekti aprillis ning minu osa on sissejuhatava seminari ja töötoa läbiviimine koolides. Seminarideks valmistumiseks olen ma läbi tuustinud kogu netiavaruse, et miskit lahedat leida. Ja siis ma leidsin, kuidas plastikpudelitest saab tumba valmistada. Villa asemel saaks kasutada maas vedelevaid plastikkotte pehmenduseks (neid eelnevalt muidugi pestes) ning ümbriseks mööblitööstuse jääke. Isegi akutrelli ja klambripüstoli saaks laenata, ma arvan....

Õpilaste osaks jääks plastikpudelitega kohale tulla ja siis me meisterdaks koos tumbasid, et neid koos Kongo algkooli viia ja kinkida. Kruvide ja kaane peale ma veel mõtlen... See idee on nii värske, et isegi keegi pole saanud seda ümber lükata ja muidugi ei tea Kongo põhikool sellest veel midagi. Kuna plastikpudelitest tumba on nii kerge, siis saaks küljele ka sanga õmmelda, et kergem transportida. Isegi, kui laudu pole, on vähemalt toolid ja vihiku alla saaks toeks panna mõne tugevama papi, mida siin vedeleb küll ja küll. Selle saaks veel mõnes kunstitunnis ära kaunistada. Kui keegi tahab kodus ka tumbat valmistada, siis õpetus on siin, algab kohe pärast rahakassa õpetust :): https://www.youtube.com/watch?v=YXTtObH0t6w

Lisaks ideede genereerimisele olen ma siiski ka veidi praktikat teinud. Gundurki kooli õpetaja oli väga tänulik ristsõnade eest. Science tunnis oli teemaks päikesesüsteem ja siis ma pakkusin välja, et saan lasta mõned lehed ristsõnadega välja printida. Mul on sama õpik, mille alusel õpilased õpivad ja siis ma ajasin sealt näpuga järge, et ma suures osas õpiku infot kasutaksin. Leidsin sealt ka ühe vea. Kordavas osas oli küsimus Maa tiirlemise kohta ümber Päikese ja vastustevariantides polnudki õiget. Aga ka Eesti õpikutes on selline vigade esinemine tihe. Minumeelest saatis keegi mulle info sellest, kuidas minu redigeeritud õpikus oli pilt, kus mingil graafikul oli ida asemel lääs ja vastupidi. Hirmus piinlik. Kuigi mulle tundub, et trükkimisel võis asi peeglisse minna vms... See selleks.
Science lesson.
Logre koolis oli mul ühel päeval hommikuse ja õhtuse loodusainete tunni vahel auk. Küsisin ühelt naisõpetajalt, keda esimest korda nägin, luba niikaua tema tunnis olla. Varjamatu vastumeelsusega noogutas ta mulle ja palus ühel õpilasel õpikud tuua ja mul kuskile istuda. Sattusin inglise keele kirjandustundi. Ma jõudsin mõelda, et oleks võinud lihtsalt tund aega puu all varbaid sirutada, kui siin segavaks faktoriks osutuda. Kellele meeldiks, kui tema tundi suvaliselt sisse astutakse ja vaatlema jäädakse. Üritasin ennast eriti väikseks teha, aga seda mitte kauaks. Tunnis käsitleti Ghana autori V.B. Aakye luuletust „The color of God“:

Whoever painted God white
He must be black, says the black man

Of course not! He’s got to be green,

quipped the green man

But that cannot be. He must

be red, assured the red one
How wrong you all are
He sure is blue, vows the blue one
How silly man is, laughs the rose
Why should He be black or white
Or green or yellow or even red?
Of course He is all of these and more
can’t you see? He is
Even rose and emerald, yeah,
And damask and aquamarine
If you doubt me ask the rainbow!


Kas seda teemat pidigi käsitlema või oli see minu pärast või veel millegi tõttu, aga ega see polegi oluline. Tund oli võrratu. Õpetaja tõi välja kõik luuletuses esinevad küsimused, nii ridade vahelt, alt, pealt... Religioosne, sotsiaalne ja igasugu lähenemised. Õpilased lugesid ilmekalt luuletust. Mina googeldasin innukalt ja leidsin luuletuse üles, et oleks lihtsam jälgida. Tõesti võrratu. Tänasin õpetajat ja tundsin, et olen jälle millegi poolest rikkam.
English literature.
Eestlastest videotiim Kelli ja Martin käivad filmimas vabatahtlike tegevusi erinevates riikides. Nende esimene video sai tehtud Ukrainas ja seejärel tulid nad oktoobri lõpus Ghanasse Jasmini tegemisi jäädvustama. Muuhulgas sai tehtud üks online tund, kus mina räägin Eesti õpilastele veega seotud probleemidest Ghanas.  Kelli on seotud  „Tagasi kooli“ tegemistega ning neil seal koos Teibi ja Viktoriaga tuli mõte teha tund kuskilt kaugelt ja tundmatust. Ma kirjutasin teksti kokku, aga kuna seal oli rohkem lauseid  kui kolm, siis filmides läks pool juttu meelest ja kokku tuli üks improtund. Kelli oli igatahes väga äge ja filmis vapralt  iPhonega mu veejuttu. Hommikul eriti vara salvestasime igaks juhuks esimese versiooni valmis ja online ülekanne algas kell 8.00, Eesti aja järgi kell 10.00. Internet veidi hakkis, aga muidu läks kõik sujuvalt. Ka Eesti õpilased olid aktiivsed, kommentaariumites tunti huvi minu suhete vastu kohalikega ja seda, et mul on suured hambad ja midagi veel, aga usin redaktor jõudis kiiremini kustutada, kui õpilased kommenteerida... :)
Kongo algkooli õpilased kaevu ääres.
Kelli ja Martini siinviibimise nädal oli sisutihe ka mulle. Peaaegu igal õhtul kutsuti kellegi juurde külla ja igal pool pakuti ohtralt süüa. Ühel õhtul oli Indiast pärit preestri Lipstoni sünnipäev. Kõik istusid muruvaibale asetatud toolide peal ringiratast ja tundsid ennast hästi. Toidud olid eraldi laual ja sealt sai ise võtmas käia. Bufee oli eranditult ainult Ghana roogadega, kuigi sünnipäevalaps pärines Indiast. Indiast on üldse kolm preestrit ja nendele või nende organisatsioonile kuulub ka Lebel House, kus ma elan. Lipston sai 33. Väga paljud Ghana elanikud aga, kes on üle 30ne, ei pruugi oma täpset sünnipäeva teada. Nende vanemad enda sünniaega veel vähem. Paljud vanema generatsiooni inimesed on kirjaoskamatud ning kui laps sündis, siis tõmmati seinale lihtsalt jooni, mis kuupäev ja aasta jne. Sein aga kattub remondi käigus värviga või ehitatakse sootuks uus maja ning vanast on järel ainult varemed.
Millist päeva sünnipäevaks tahaksid:)

Nalevna nanana – kohtume varsti!

Veel pilte:

https://photos.app.goo.gl/RdaYkqwBiAz1VjD59







November blog post: too quick, too soon!



November came and left so quickly. It started with bidding goodbye to the film crew and me subsequently taking my leave for two weeks to attend a friend’s wedding in Cape Town and then going on a road trip through Namibia. After holidays it is always difficult to come back to work, but I was really looking forward to returning to Kongo this time. After a busy two weeks in what didn’t feel like “Africa” at all, but was still on the same continent, I was missing Kongo village, where life is simple, slow and peaceful. This community has really grown on me and day-by-day I feel more and more at home here. I am already dreading the day I have to leave, which is basically just around the corner. I think 6 months is far too short to meet the objectives that I set out to do in the beginning! It is now that I have made good friendships and that community members, especially the cooperative ladies I work with feel comfortable around me and have really welcomed me as their own. Not only personal relationships, but also in terms of work and the sustainable impact that I hope to have. Training women with little to no education on business, communication and marketing is a long process and not exactly straight-forward. There have been so many unexpected bumps along the way that needed attention and training people for lasting impact is not as easy as it sounds. I feel like I need more time.
When I got back from holidays Johanna, former Mondo board member, and her daughter came for a one-week visit from Canada. They were here privately and taking care of Johanna’s new business, Mamaa trade, that she has set up in her family’s new home in Toronto, Canada. This meant that I didn’t have to host them like I did with previous visitors, but made sure that I followed and understood what orders and special arrangements/requests they made with the cooperatives to stay on top of things.



After having attended the conference for SUDHAV phase 2 host organisations, I had more knowledge on what was available in terms of funding by EUAV and the possibilities it meant for KoCDA and the cooperatives. So, we arranged for a black soap and shea butter quality training for Nongtaaba shea butter cooperative paid by EUAV and are planning other trainings to come. We also organized for several promotional materials to be prepared on behalf of KoCDA by the EUAV initiative as well.


This month was also the final month of Mondo’s AFR3 project and meant that funding had to be spent by the end of the month. This included housing works for both cooperative buildings, like the finishing of 3 energy efficient stoves to be built, and trainings, like for instance the Yakoti weaving training, a follow up of the book-keeping training administered by Sister Jacinta and follow-ups for the tree nursery as well. Due to two funerals that took place at the end of November, the Yakoti weaving training and the book keeping training were postponed to early December.


November thus meant a lot of preparing and organizing to complete the AFR3 project by Mondo and to commence EUAV funding and planning for new initiatives. For me also, with the end in sight, I need to make sure that I will be able to finish everything that I had set out to do. There are a few things that I have kept postponing, like making a new basket catalogue that I need to start and finish before the end of December. December will be a very busy month! Crazy to think that back home people are staying cozy indoors and preparing for Christmas, because down here the harmattan season has now really started to kick in, meaning very windy, dusty and dry heat conditions, with cool mornings and evenings and extremely dry and hot working hours. Needless to say, I am not really feeling Christmas down here at all! But diverting my attention to staying properly hydrated, moisturized and trying in vain to stay “clean” and dust-free as much as I can.


October blog post: a surprise visit to France, more orders and filming in Kongo


October started with a surprise. I was asked to replace Kingsley, co-founder of KoCDA (our local partner and host organization), at a conference for host organizations of the EUAV programme under the SUDHAV consortium. Kingsley’s visa to France was unfortunately rejected, despite him having been invited by an EU initiative. So, together with Victor, Kingsley’s father and co-founder of KoCDA, we traveled to Paris and from Paris airport by train to Lille and further to Roubaix, where ADICE, the lead partner of SUDHAV phase 1, hosted both sending and host organizations for a one-week conference on capacity training.

Topics discussed included the importance of the on-arrival training for new volunteers, how to formulate new vacancies to attract volunteers, problems and challenges that came up with volunteers, the progress of ongoing projects and general project administration and finance issues.  It was really interesting to attend the conference as a volunteer and see the other side of my work, namely the planning and organization/mobilization of volunteers. There really is a lot of pre-planning put into the EUAV initiative as well as preparing host and sending organisations on how to receive EU aid volunteers to support them to meet their NGO’s/CSO’s objectives.  


I met a lot of interesting people from around the world, working tirelessly for noble causes, such as child trafficking, desertification, integration of Syrian refugees, peace and reconciliation and community development from three different continents. Although there was a language barrier, the mix of people all dedicated to building resilient communities in their home countries led to interesting discussions over a bottle of red wine at dinner and fun memories.



Upon coming back from France, I supported the weavers cooperative to complete and ship out a big order for a client in Canada. Sometimes we get delayed due to other simultaneous orders, illnesses among the women or funerals in the community, which were all the case for this order, but this one in particular had a problem with the money transfer, which delayed us even further. Nevertheless, we managed in the end and the baskets arrived in Canada just in time for an important market fair, where the client was showcasing Yen Pang’s baskets.




The women are all subsistence farmers and many the sole bread-winner of their families. The salary they earn for the baskets they weave is existential and thus, they cannot afford to wait for a payment or in many cases save up for a larger cause. Weaving is a great opportunity for these women, but it’s still not enough to cover all their needs. The majority that I ask say that the money they earn supplements the food they buy on a day-to-day basis, or pay for the school fees of their children.

At the end of the month I welcomed the film crew of SUDHAV2, Kelli and Martin from Estonia, for a one-week visit. They came to film the volunteers for a promotional video of EUAV to be used by SUDHAV2. I was not too excited upon hearing that they would focus on me, since I do not like to be infront of the camera, but rather behind it. Their visit though turned out to be quite nice and fun actually. The week they were here coincided with a festival and also happened to be a really busy one with many invitations and on two occasions we enjoyed dinner with the fathers and sisters at their homes. It is nice to be invited-it makes you feel like you’re part of the community. Kelli and Martin were extremely kind and made me feel comfortable right away. I was happy to show them my home of four months and the amazing women at Yen Pang and Nongtaaba cooperatives. Showing them around offered me a good opportunity to reflect on my time and work here.    

neljapäev, 29. november 2018

The blackboard is the new desktop




In these two months in Kongo, under the suggestion of Francis Sapaat, the NGO desk officer of GES of the Nabdam District and in agreement with Mondo, I turned to the schools of the district to observe the lessons of ICT.
Currently I was in 13 Junior High School, Kongo, Kong-Daborin, Girls Model, Soliga, Zua, Nangodi, Yakoti, Pelungu, Damol-Tindongo, Gundork, Zanlerigu, Dagliga and Logre, for a total of 19 teachers.

These schools do not have computers to use, so teachers must be very creative! With the exception of two of them who brought their own computer to do some practice with the students (a computer for 10/30 pupils), usually everything is done on the blackboard. From the Excel table to the Word sheet.
Many students don’t have the textbook and they can only follow the teacher and take notes. 
I remember a teacher who showed a page of the book with pictures and asked the students to indicate the keyboard and not all of them knew the answer.
On the other hand, how is it possible to know something that has never been seen?




Two schools organize classes for third year students in the nearby school, Presentation, which has a computer lab. Others, go to Bolgatanga, the nearby city (40 minutes traveling on a rough road) in an ICT center and pay so that they can practice. Usually these trips take place 2, 3 times a year, only for third-year students, to prepare for their final exam.

Me and Grace, ICT Teacher in Soliga JHS. Picture taken by Silja Mall

That’s why the teachers reacted enthusiastically to the news of the opening of an ICT center in Kongo. Great for nearby schools but also for those more distant that will be able to go more than 3 times a year.
Yes, because the center will open… it's just not clear when!
GES has identified the place in Kongo, safe, with the guardian at night. It was clean and KoCDA provided the tables and chairs. To be ready, we’re waiting now for the painting and a better electrical system.
Thanks to the NABCO (Nation Builders Corps) program, a government initiative to address graduate unemployment to solve social problem, there’s also the person who will be in charge of the ICT center. Moses, that we already know as Silja's friend, is currently teaching ICT in Girls Model JHS and, once the center is open he will be in charge of organizing shifts for schools, courses and keeping computers in good condition.

the future ICT center

Computers donated to Mondo have arrived and are ready to be used! We are grateful to everyone who made a donation, especially to Replace Group. There are 13 computers in total, currently with me.
Some of the computers were not in excellent condition and all had different operating systems. The students study entirely Windows 7 and also the exam will concern Windows 7 and the Office 2007 package. For this, thanks to the great help of King Solomon a local ICT expert, who helped to install Windows 7 and the Office package 2007 and now they are all ready to use.
Also, some computers missed battery chargers and mouse. The mouse are also important because "how to use the mouse" is part of the ICT curriculum and is a subject present at the exam. That's why, thanks to a donation from Mondo, I could buy 4 chargers and 9 mouse.
We therefore hope to give the chance to the students to use the computers very soon!




students at Presentation working


On the other hand it is nice to see that at the Presentation school computers donated by Mondo are used and the students work enthusiastically!

As for the children of the Mondo Child Support program, the material for the children, bag, uniform, books, notebooks and pencils is finally ready ... and tomorrow we start the distribution! 
Some of the bag for the kids


To conclude I can say that here in Kongo I'm fine, despite encountering malaria not once but twice... but I'm still here! 😃 Ready to end this 2018 as good as possible!

neljapäev, 8. november 2018

Wedding

Victor (MTÜ Mondo ja Kongo küla ühenduslüli, kes tegeleb vabatahtlikega ja on nagu isa eest) saabus hilinemisega. Esimesele kohtumisele ta ei jõudnud, sest ta lorry was walking not running, nagu ta mulle Whatsapitas. Eile tuli ta mu juurest läbi viieks minutiks, et nägu üle vaadata ja vastupidi. Määrasime kindlaks ametliku kohtumise aja ning sissejuhatuseks lubas ta meile novembris oma riiki tutvustda.  Victori kontor asub keset küla ja on pisike. Ametlik kohtumine toimus vabas vormis sheavõi esileedi Suusi, korvipunujate Roosi ning veel kahe naisega. Suusist olin ma varem pildi teinud ja Roosilt korvi ostnud, seega me tundsime üksteist ja Victoril polnudki midagi lisada. Mina aga olin kohtumiseks põhjalikult valmistunud ja pähe õppinud kaks lauset nabti keeles. Terve pool päeva kordasin paari lauset, milles kummaski kolm sõna. Kirja pole nabti keelt keegi pannud, see on ainult suuliselt levinud kohalik keel. Mina kirjutasin laused kuulmise järgi: „mpur piemi nimambii Kongo Community ka nammoo katum Ghana.“ A la mul on tore siin olla ja annan oma parima.
Oma siinviibimise teisel pühapäeval käisin taas missal. Moses, kes on sügav katoliiklane, tegi mulle ettepaneku tema kogukonna kiriku külastamiseks. Kirik asub Kongo külast ca 6 km eemal Zanlergius, koht ise ja selle ümbrus pidid olema vaatamist ning matkamist väärt. Jumalateenistus algas 6.30 ning me kiirustasime tema venna käest laenatud motikaga, et õigeks ajaks kohale jõuda. Kirik asub künka otsas ning  viimast tõusu võttes hakkas mu seljakotis mobiiliäratus helisema, järjest valjemini ja valjemini. Kirikusse jõudsime õigeks ajaks ja lisaks sellele kõigile märgata-kuulda. Kogu selle tähelepanu keskel ei saanud ma üldse aru, miks helin, mille ma olin justnagu välja lülitanud, vait ei jää. Moses juhtis oma tagasihoidlikul moel mu tähelepanu teisele, rahustamist vajavale telefonile. Mul on siin kaks telefoni, Eesti ja Ghana numbriga. Kuna ma pidin kirikusse jõudmiseks põhimõtteliselt enne kukke tõusma, siis olin kõikvõimalikud helinad mõlemas telefonis igaks juhuks sisse lülitanud. Higistasin terve jumalateenistuse ning kontrollisin iga natukese aja tagant, kas telefonid on ikka vaikuse peal. Mingil juhul ei tahtnud ma tähelepanu pühalt isalt endale suunata.
Zanlergiu kirikus, kus kõik kõiki tunnevad ja tahavad tundma saada, pidin ma pärast missa lõppu minema rahva ette ja ennast tutvustama. Suutsin end kuidagi kokku võtta ja rääkisin ära, kes olen ja mis teen. Peale etteastet äratuskelladega läks südamete võitmiseks igaks juhuks käiku ka nabtikeelne tänusõnade voor ning päev võis jätkuda. Esmalt ostsime matkaks süüa kaasa. Moses soovitas putru osta. Aga see polnud puder, vaid kissellilaadne valdavalt tšillist koosnev toode. Hea, et kõrvale sai ostetud maisijahust moodustis, mis leevendas veidi kisselli mõju. Kuigi see pala oli tegelikult omapärane ja maitsev. Nüüdseks olen samust kisselli (putru) veelgi söönud.
Matkarada suundus loogeldes Zaan mägede suunas. Zaan on nabti keeles tere ning need mäed tõesti tervitavad. Kõrgelt paistis nii Bolga linn kui ka Kongo küla. Moses jutustas, et nendesse mägedesse peitsid inimesed end orjakauplemise aegu. Rääkisin talle omakorda lugu metsavendadest. Tagasiteel astusime kohaliku mahefarmeri poolt läbi. Ta tutvustas meile oma aeda ja kalatiiki ja kakaopuud. Kakao põhjas on haruldus, sest siin on vähe vihma ja väidetavalt ei kasva ta siin. See farmer igatahes kummutas selle jutu. Lõuna lihtsalt ei lase sellel juhtuda, et ka põhi saaks kakaost kasu. Vot. Ja siis ta kasvatas veel igasugu mahetoodangut: maapähkleid, bataati, casavat, mangot jpms. Oli hästi uhke selle üle, et avastas plastmasskanistrid, kuhu komposti pani ning sinna taimed pistis. Pidi olema palju efektiivsem kui maalapil kasvatada. Lõpus tõi mulle külastajate raamatu, kuhu palus mul midagi kirjutada ning paha ei teeks ka väike amount (emale: rahasumma). Järgmisel korral tean ennast varustada väiksemate amountidega, kui peaks veel farmereid tee peale jääma. Muidu pean ise mingi äri oma tagaaeda üles panema.
Minu maja juurest küla keskusesse on viis minutit ja teel olles on alati põnev. Lapsed hüüavad kooris „solomia“, mis tähendab valget, siis vahetame kohalike inimestega tervitusi, tee peal on tihti olukordi, mida pildistada jne. Täna alustas minuga juttu üks sihvakas mees, kes tundis mind hästi ja oli veidi hämmeldunud, et ma temaga sama familiaarselt ei vestelnud. Hääl oli tuttavavõitu. Käisin peas kõik võimalused läbi, aga siis mees andis alla ja andis mõista, et ta on Timothy, noh. Oioioo, väga piinlik oli mitte ära tunda meie turvameest. Minu ainukeseks vabanduseks oli see, et ma olin teda ainult pimedas näinud ja kindlasti mitte selle särgiga. Peale seda kohtumist mainib ta igaks juhuks alati, et ta on Timothy.

Ühel paljudest toredatest päevadest tutvustati mind reverendile. Reverend ehk preester ehk püha isa. Peale tervitust ja nö sissejuhatust kutsus ta mind nagu muuseas laulatusele. Ma tõusin rõõmust kergelt lendu ja lubasin kindlasti minna. Siin on tavapärane kinkida noorpaarile kunstlilli, ka pruudikimp on kunstlilledest ning on loomulik, et korjatakse raha. Neiud seisavad korvidega rahva ees ning laulu ja tantsu saatel poetatakse rahanatuke korvi sisse. Sama korjandus toimub ka iga kord jumalateenistuse ajal kirikus. Laulatusel ei pea raha alati korvi panema võib minna ka oma kingitusega. Otsustasin, et viin kingituse. Bolgas on väga korralik supermarket, nagu Prisma umbes (s.t et saab ka külmkappe osta jms), aga Selveri mõõtu. Ostsin kullatud teeserviisi 12 euro eest ja tundsin end suursponsorina.
Laulatus algas varahommikul rahva kogunemisega kirikusse. Ees nurgas istus peigmees ning teda ei tohtinud mingil juhul tülitada. Pruudi ootamine käis tantsu ja kiriklike laulude saatel, sekka mõned palved ning kestis ligikaudu 1,5 tundi. Siis saabus pruut, valgesse riietatud tantsijate ja lauljate saatel, koos pruutneitsiga. Siis oli tantsu ja laulu veel rohkem, toimus vanematelt nõusoleku saamine, sõrmustamine, alkirjastamine ning reverendi manitsuskõne, mida tohib ja mida mitte. Enne pulmi nt ei tohtinud pruut ja peig üldse kohtuda. Igaks juhuks ööbis pruut kaks nädalat enne laulatuse toimumist reverendi pool. Mehe vanemad peavad pruudi vanematele tegema kingituse, muidu ei tule önn õuele. Kingituseks on vastavalt 1-3 lammast, 1-3 kitse, üks punane kukk ja 4 lehma. Kui abielus olles mees petab naist esimesena ning see välja tuleb, siis naine saab vabaks. Kui naine petab meest, siis peab ta kandma kaasas kotikest, mis on täidetud hirssidega, et kõik näeksid, et ta on üks kõlvatu tegelane.

Pärast laulatust kodus olles panin Curly Stringi plaadi peale ja kuulasin korduvalt lugu... ooo, reverend, oooo, reverend... kas su peas...kõlab mingigi hääl..
Ma tean, et mul tuleb hakata käima ka koolides, mis asuvad kaugemal. Kõige mugavam viis on kasutada motikat. Kuna ma jään siia kauemaks, siis olin kindel otsuses, et motika ma endale soetan. Tavaliselt on emme see, kes lastele raha jagab, nüüd vastupidi :). Paula tahtis küll, et ma moto hiljem koju kaasa võtaks, aga vist läheb raskeks. Pean juba niigi kasse, koeri ja eesleid kaasa viima. Linna läksin selle kollase putkaga, mille nimi, selgus, on candu ja see tuleb sellest, et ta on can do (all for you).  Tagasi tulin juba motikaga Apsonic.
Olen siin vahepeal koolides tunnivaatlustega alustanud. Kogun infot, et kokku panna materjal erinevatest kreatiivsetest õppemetoodikatest siinsetele õpetajatele. Tänane Kongo Junior High Schooli science tund käsitles naise ja mehe suguorganeid. Õpetaja David pani tahvlile käsitsi joonistatud plakati organitest ja selgitas lastele, mis on mis ja kus asub vulva ning milline peenis välja näeb. Üks 14-aastastest poistest arvas, et see tema peenisega küll ei sarnane, mille peale David vastas, et ta lõikab siis poisi organi küljest ja jätkab tutvustamist juba selle abil... Keset tundi astusid sisse kaks viisakates triiksärkides õpetajat, mõlematel käes vits, mis sarnanes minipiitsaga. Hommikustele hilinejate tuli nuuti anda. Vähemalt 10 õpilast kutsuti ukse taha ja tagasi klassi tulid nad hapu näoga oma sääri hõõrudes. Mina oma kutsekas panen õpilastele hilinemise eest märgi päevikusse ja sedagi mitte iga kord. On, mida õppida :).
Ma ei jõudnudki kirja panna eestlastest filmitiimi Kelli ja Martini tegemistest, Mole külastusest ja veel paljust muust. Järgmine kord. La eng biella!!

pühapäev, 21. oktoober 2018

September in Kongo

September came to a close and it was an eventful month. In Accra, Ghana interred one of its dearest sons, Kofi Annan. In New York at the UN general assembly, world leaders convened to discuss global challenges and goals. At the same time, the world marked the third anniversary of the adoption of the UN Sustainable Development Goals, a “blueprint to achieve a better more sustainable future for all”.

Here in Kongo village, we continue day in and day to build resilient communities by supporting three cooperatives in creating economic opportunities for women one basket, one seedling and one shea butter pouch at a time. The work of these cooperatives impact women’s lives and that of their families.

This month brought a lot of changes into my daily life. First, a new EU Aid Volunteer from Italy arrived, Diana. She will be working as an ict teacher and she was already a friend, since we spent two trainings in Austria and Tallinn together! Then my supervisor and Mondo's Social Entrepreneurship Expert, Diana Tamm, came for a two week visit. We managed to revise a lot of the processes of the two cooperatives together and identified some areas that need improvement, such as quality for both weavers and shea butter ladies. We also reviewed the developments and the budget of Mondo's AFR3 projects, which will be coming to a close at the end of November this year. The women were immensely excited to see Diana again and all work was put to a standstill during her stay. We worked long and late hours, even on weekends. And after she left, we had to hurry up to finish orders that had been on hold during her two week visit. On top of that, I fell ill right after her departure. This wasn't too much of a surprise, since about more than a handful of the weavers also got sick-it is the season for malaria and sicknesses. Suffice to say, it was a hectic month to say the least!

In the next few paragraphs, I would like to talk a little more about the actual products I am working with, namely the bolga basket and shea butter. Allow me to introduce you to what they are and how they are made. Enjoy! These are also found on Mondo's Instagram site, with even more pictures ;). 

THE BOLGA BASKET
Ghana’s Upper East Region is famous for its handmade bolgabasket. Weavers use a traditional technique that hasn’t changed in hundreds of years.
In Kongo village, it was the women m arried into the community from neighboring ones, who brought in the handicraft and started teaching others. That is how four years ago 8 women started Yen Pang Basket Weavers Cooperative, with support from Mondo. Abena, pictured above, was one of the original 8 and has trained over 20 women that have joined the cooperative since. They now ship baskets as far away as Canada. As an EUAV, I provide support to the cooperative in business, communication and marketing skills.

How are they made?

The bolgabasket is made out of the stalk of elephant grass, which when dried serves as a durable, yet bendable straw for weaving. In Ghana, the grass grows mainly in the Ashanti region and is brought to the Upper East region by straw suppliers. The price per bundle of straw has doubled since last year, simply because the suppliers have monopoly over straw. To cope with increased expenses, weaving cooperatives, like Yen Pang, have started their own straw banks to allow buying in bulk during straw season when bundles are larger in size. Through the cooperative, the women artisans at Yen Pang earn a fixed price for each basket directly from their clients and don’t have to rely on selling their baskets to middlemen at the local market, who buy at a much lower rate for export. Being conscious of who you buy your products from and knowing where and under what conditions they were made, makes all the difference for the artisan.
First, the women split the straw in half using their teeth. Then, the two strands get intertwined, before the dyeing process begins, whereby natural dyes from plants such as sorghum are used. Depending on the size of the basket, it can take anywhere from 3 to 7 days to finish one basket.

SHEA BUTTER




Shea butter is made from the nut of the Shea fruit. The Shea tree grows in the dry savannah belt of West Africa, which stretches across the continent to the Horn of Africa. Traditionally, female members of one family will make Shea butter together. It is a method that has been passed down from mother to daughter for centuries and is often performed as a social activity. Shea butter is used not only for hair and skin, but also as a cooking oil, which gives food a nutty aroma. Since the introduction of Shea butter in the west, it has become an income generating activity for many women in northern Ghana. Mondo has supported the founding of a women’s Shea butter cooperative in Kongo village and provides machinery and housing infrastructure for the business to thrive.




Nongtaaba, a cooperative founded with Mondo’s support, employs more than 100 women from different communities. Average age of the women is 65. Nuobo, in her early 90s, is the oldest member💪🏼


The women knead the Shea paste the traditional way; by hand, in unison and completely unrefined. That is important to keep the beneficial properties of the butter intact. The women, all farmers, take great ownership of their work and are proud to be able to sustain their families with it.

The entire process includes sorting the nuts, crushing, drying in the sun, roasting, mealing into a paste, then kneading until you can separate the oil from water, followed by seaving and leaving overnight to cool and finally packaging and shipping.