neljapÀev, 29. november 2018

The blackboard is the new desktop




In these two months in Kongo, under the suggestion of Francis Sapaat, the NGO desk officer of GES of the Nabdam District and in agreement with Mondo, I turned to the schools of the district to observe the lessons of ICT.
Currently I was in 13 Junior High School, Kongo, Kong-Daborin, Girls Model, Soliga, Zua, Nangodi, Yakoti, Pelungu, Damol-Tindongo, Gundork, Zanlerigu, Dagliga and Logre, for a total of 19 teachers.

These schools do not have computers to use, so teachers must be very creative! With the exception of two of them who brought their own computer to do some practice with the students (a computer for 10/30 pupils), usually everything is done on the blackboard. From the Excel table to the Word sheet.
Many students don’t have the textbook and they can only follow the teacher and take notes. 
I remember a teacher who showed a page of the book with pictures and asked the students to indicate the keyboard and not all of them knew the answer.
On the other hand, how is it possible to know something that has never been seen?




Two schools organize classes for third year students in the nearby school, Presentation, which has a computer lab. Others, go to Bolgatanga, the nearby city (40 minutes traveling on a rough road) in an ICT center and pay so that they can practice. Usually these trips take place 2, 3 times a year, only for third-year students, to prepare for their final exam.

Me and Grace, ICT Teacher in Soliga JHS. Picture taken by Silja Mall

That’s why the teachers reacted enthusiastically to the news of the opening of an ICT center in Kongo. Great for nearby schools but also for those more distant that will be able to go more than 3 times a year.
Yes, because the center will open… it's just not clear when!
GES has identified the place in Kongo, safe, with the guardian at night. It was clean and KoCDA provided the tables and chairs. To be ready, we’re waiting now for the painting and a better electrical system.
Thanks to the NABCO (Nation Builders Corps) program, a government initiative to address graduate unemployment to solve social problem, there’s also the person who will be in charge of the ICT center. Moses, that we already know as Silja's friend, is currently teaching ICT in Girls Model JHS and, once the center is open he will be in charge of organizing shifts for schools, courses and keeping computers in good condition.

the future ICT center

Computers donated to Mondo have arrived and are ready to be used! We are grateful to everyone who made a donation, especially to Replace Group. There are 13 computers in total, currently with me.
Some of the computers were not in excellent condition and all had different operating systems. The students study entirely Windows 7 and also the exam will concern Windows 7 and the Office 2007 package. For this, thanks to the great help of King Solomon a local ICT expert, who helped to install Windows 7 and the Office package 2007 and now they are all ready to use.
Also, some computers missed battery chargers and mouse. The mouse are also important because "how to use the mouse" is part of the ICT curriculum and is a subject present at the exam. That's why, thanks to a donation from Mondo, I could buy 4 chargers and 9 mouse.
We therefore hope to give the chance to the students to use the computers very soon!




students at Presentation working


On the other hand it is nice to see that at the Presentation school computers donated by Mondo are used and the students work enthusiastically!

As for the children of the Mondo Child Support program, the material for the children, bag, uniform, books, notebooks and pencils is finally ready ... and tomorrow we start the distribution! 
Some of the bag for the kids


To conclude I can say that here in Kongo I'm fine, despite encountering malaria not once but twice... but I'm still here! 😃 Ready to end this 2018 as good as possible!

neljapÀev, 8. november 2018

Wedding

Victor (MTÜ Mondo ja Kongo kĂŒla ĂŒhenduslĂŒli, kes tegeleb vabatahtlikega ja on nagu isa eest) saabus hilinemisega. Esimesele kohtumisele ta ei jĂ”udnud, sest ta lorry was walking not running, nagu ta mulle Whatsapitas. Eile tuli ta mu juurest lĂ€bi viieks minutiks, et nĂ€gu ĂŒle vaadata ja vastupidi. MÀÀrasime kindlaks ametliku kohtumise aja ning sissejuhatuseks lubas ta meile novembris oma riiki tutvustda.  Victori kontor asub keset kĂŒla ja on pisike. Ametlik kohtumine toimus vabas vormis sheavĂ”i esileedi Suusi, korvipunujate Roosi ning veel kahe naisega. Suusist olin ma varem pildi teinud ja Roosilt korvi ostnud, seega me tundsime ĂŒksteist ja Victoril polnudki midagi lisada. Mina aga olin kohtumiseks pĂ”hjalikult valmistunud ja pĂ€he Ă”ppinud kaks lauset nabti keeles. Terve pool pĂ€eva kordasin paari lauset, milles kummaski kolm sĂ”na. Kirja pole nabti keelt keegi pannud, see on ainult suuliselt levinud kohalik keel. Mina kirjutasin laused kuulmise jĂ€rgi: „mpur piemi nimambii Kongo Community ka nammoo katum Ghana.“ A la mul on tore siin olla ja annan oma parima.
Oma siinviibimise teisel pĂŒhapĂ€eval kĂ€isin taas missal. Moses, kes on sĂŒgav katoliiklane, tegi mulle ettepaneku tema kogukonna kiriku kĂŒlastamiseks. Kirik asub Kongo kĂŒlast ca 6 km eemal Zanlergius, koht ise ja selle ĂŒmbrus pidid olema vaatamist ning matkamist vÀÀrt. Jumalateenistus algas 6.30 ning me kiirustasime tema venna kĂ€est laenatud motikaga, et Ă”igeks ajaks kohale jĂ”uda. Kirik asub kĂŒnka otsas ning  viimast tĂ”usu vĂ”ttes hakkas mu seljakotis mobiiliĂ€ratus helisema, jĂ€rjest valjemini ja valjemini. Kirikusse jĂ”udsime Ă”igeks ajaks ja lisaks sellele kĂ”igile mĂ€rgata-kuulda. Kogu selle tĂ€helepanu keskel ei saanud ma ĂŒldse aru, miks helin, mille ma olin justnagu vĂ€lja lĂŒlitanud, vait ei jÀÀ. Moses juhtis oma tagasihoidlikul moel mu tĂ€helepanu teisele, rahustamist vajavale telefonile. Mul on siin kaks telefoni, Eesti ja Ghana numbriga. Kuna ma pidin kirikusse jĂ”udmiseks pĂ”himĂ”tteliselt enne kukke tĂ”usma, siis olin kĂ”ikvĂ”imalikud helinad mĂ”lemas telefonis igaks juhuks sisse lĂŒlitanud. Higistasin terve jumalateenistuse ning kontrollisin iga natukese aja tagant, kas telefonid on ikka vaikuse peal. Mingil juhul ei tahtnud ma tĂ€helepanu pĂŒhalt isalt endale suunata.
Zanlergiu kirikus, kus kĂ”ik kĂ”iki tunnevad ja tahavad tundma saada, pidin ma pĂ€rast missa lĂ”ppu minema rahva ette ja ennast tutvustama. Suutsin end kuidagi kokku vĂ”tta ja rÀÀkisin Ă€ra, kes olen ja mis teen. Peale etteastet Ă€ratuskelladega lĂ€ks sĂŒdamete vĂ”itmiseks igaks juhuks kĂ€iku ka nabtikeelne tĂ€nusĂ”nade voor ning pĂ€ev vĂ”is jĂ€tkuda. Esmalt ostsime matkaks sĂŒĂŒa kaasa. Moses soovitas putru osta. Aga see polnud puder, vaid kissellilaadne valdavalt tĆĄillist koosnev toode. Hea, et kĂ”rvale sai ostetud maisijahust moodustis, mis leevendas veidi kisselli mĂ”ju. Kuigi see pala oli tegelikult omapĂ€rane ja maitsev. NĂŒĂŒdseks olen samust kisselli (putru) veelgi söönud.
Matkarada suundus loogeldes Zaan mĂ€gede suunas. Zaan on nabti keeles tere ning need mĂ€ed tĂ”esti tervitavad. KĂ”rgelt paistis nii Bolga linn kui ka Kongo kĂŒla. Moses jutustas, et nendesse mĂ€gedesse peitsid inimesed end orjakauplemise aegu. RÀÀkisin talle omakorda lugu metsavendadest. Tagasiteel astusime kohaliku mahefarmeri poolt lĂ€bi. Ta tutvustas meile oma aeda ja kalatiiki ja kakaopuud. Kakao pĂ”hjas on haruldus, sest siin on vĂ€he vihma ja vĂ€idetavalt ei kasva ta siin. See farmer igatahes kummutas selle jutu. LĂ”una lihtsalt ei lase sellel juhtuda, et ka pĂ”hi saaks kakaost kasu. Vot. Ja siis ta kasvatas veel igasugu mahetoodangut: maapĂ€hkleid, bataati, casavat, mangot jpms. Oli hĂ€sti uhke selle ĂŒle, et avastas plastmasskanistrid, kuhu komposti pani ning sinna taimed pistis. Pidi olema palju efektiivsem kui maalapil kasvatada. LĂ”pus tĂ”i mulle kĂŒlastajate raamatu, kuhu palus mul midagi kirjutada ning paha ei teeks ka vĂ€ike amount (emale: rahasumma). JĂ€rgmisel korral tean ennast varustada vĂ€iksemate amountidega, kui peaks veel farmereid tee peale jÀÀma. Muidu pean ise mingi Ă€ri oma tagaaeda ĂŒles panema.
Minu maja juurest kĂŒla keskusesse on viis minutit ja teel olles on alati pĂ”nev. Lapsed hĂŒĂŒavad kooris „solomia“, mis tĂ€hendab valget, siis vahetame kohalike inimestega tervitusi, tee peal on tihti olukordi, mida pildistada jne. TĂ€na alustas minuga juttu ĂŒks sihvakas mees, kes tundis mind hĂ€sti ja oli veidi hĂ€mmeldunud, et ma temaga sama familiaarselt ei vestelnud. HÀÀl oli tuttavavĂ”itu. KĂ€isin peas kĂ”ik vĂ”imalused lĂ€bi, aga siis mees andis alla ja andis mĂ”ista, et ta on Timothy, noh. Oioioo, vĂ€ga piinlik oli mitte Ă€ra tunda meie turvameest. Minu ainukeseks vabanduseks oli see, et ma olin teda ainult pimedas nĂ€inud ja kindlasti mitte selle sĂ€rgiga. Peale seda kohtumist mainib ta igaks juhuks alati, et ta on Timothy.

Ühel paljudest toredatest pĂ€evadest tutvustati mind reverendile. Reverend ehk preester ehk pĂŒha isa. Peale tervitust ja nö sissejuhatust kutsus ta mind nagu muuseas laulatusele. Ma tĂ”usin rÔÔmust kergelt lendu ja lubasin kindlasti minna. Siin on tavapĂ€rane kinkida noorpaarile kunstlilli, ka pruudikimp on kunstlilledest ning on loomulik, et korjatakse raha. Neiud seisavad korvidega rahva ees ning laulu ja tantsu saatel poetatakse rahanatuke korvi sisse. Sama korjandus toimub ka iga kord jumalateenistuse ajal kirikus. Laulatusel ei pea raha alati korvi panema vĂ”ib minna ka oma kingitusega. Otsustasin, et viin kingituse. Bolgas on vĂ€ga korralik supermarket, nagu Prisma umbes (s.t et saab ka kĂŒlmkappe osta jms), aga Selveri mÔÔtu. Ostsin kullatud teeserviisi 12 euro eest ja tundsin end suursponsorina.
Laulatus algas varahommikul rahva kogunemisega kirikusse. Ees nurgas istus peigmees ning teda ei tohtinud mingil juhul tĂŒlitada. Pruudi ootamine kĂ€is tantsu ja kiriklike laulude saatel, sekka mĂ”ned palved ning kestis ligikaudu 1,5 tundi. Siis saabus pruut, valgesse riietatud tantsijate ja lauljate saatel, koos pruutneitsiga. Siis oli tantsu ja laulu veel rohkem, toimus vanematelt nĂ”usoleku saamine, sĂ”rmustamine, alkirjastamine ning reverendi manitsuskĂ”ne, mida tohib ja mida mitte. Enne pulmi nt ei tohtinud pruut ja peig ĂŒldse kohtuda. Igaks juhuks ööbis pruut kaks nĂ€dalat enne laulatuse toimumist reverendi pool. Mehe vanemad peavad pruudi vanematele tegema kingituse, muidu ei tule önn Ă”uele. Kingituseks on vastavalt 1-3 lammast, 1-3 kitse, ĂŒks punane kukk ja 4 lehma. Kui abielus olles mees petab naist esimesena ning see vĂ€lja tuleb, siis naine saab vabaks. Kui naine petab meest, siis peab ta kandma kaasas kotikest, mis on tĂ€idetud hirssidega, et kĂ”ik nĂ€eksid, et ta on ĂŒks kĂ”lvatu tegelane.

PÀrast laulatust kodus olles panin Curly Stringi plaadi peale ja kuulasin korduvalt lugu... ooo, reverend, oooo, reverend... kas su peas...kÔlab mingigi hÀÀl..
Ma tean, et mul tuleb hakata kĂ€ima ka koolides, mis asuvad kaugemal. KĂ”ige mugavam viis on kasutada motikat. Kuna ma jÀÀn siia kauemaks, siis olin kindel otsuses, et motika ma endale soetan. Tavaliselt on emme see, kes lastele raha jagab, nĂŒĂŒd vastupidi :). Paula tahtis kĂŒll, et ma moto hiljem koju kaasa vĂ”taks, aga vist lĂ€heb raskeks. Pean juba niigi kasse, koeri ja eesleid kaasa viima. Linna lĂ€ksin selle kollase putkaga, mille nimi, selgus, on candu ja see tuleb sellest, et ta on can do (all for you).  Tagasi tulin juba motikaga Apsonic.
Olen siin vahepeal koolides tunnivaatlustega alustanud. Kogun infot, et kokku panna materjal erinevatest kreatiivsetest Ă”ppemetoodikatest siinsetele Ă”petajatele. TĂ€nane Kongo Junior High Schooli science tund kĂ€sitles naise ja mehe suguorganeid. Õpetaja David pani tahvlile kĂ€sitsi joonistatud plakati organitest ja selgitas lastele, mis on mis ja kus asub vulva ning milline peenis vĂ€lja nĂ€eb. Üks 14-aastastest poistest arvas, et see tema peenisega kĂŒll ei sarnane, mille peale David vastas, et ta lĂ”ikab siis poisi organi kĂŒljest ja jĂ€tkab tutvustamist juba selle abil... Keset tundi astusid sisse kaks viisakates triiksĂ€rkides Ă”petajat, mĂ”lematel kĂ€es vits, mis sarnanes minipiitsaga. Hommikustele hilinejate tuli nuuti anda. VĂ€hemalt 10 Ă”pilast kutsuti ukse taha ja tagasi klassi tulid nad hapu nĂ€oga oma sÀÀri hÔÔrudes. Mina oma kutsekas panen Ă”pilastele hilinemise eest mĂ€rgi pĂ€evikusse ja sedagi mitte iga kord. On, mida Ă”ppida :).
Ma ei jĂ”udnudki kirja panna eestlastest filmitiimi Kelli ja Martini tegemistest, Mole kĂŒlastusest ja veel paljust muust. JĂ€rgmine kord. La eng biella!!