pühapäev, 23. detsember 2018

Ghanasupp


Suvi kestab, pööripäevast sain aimu vaid kalendrisse vaadates, ei mingit jõulutunnet, eriti siin külas olles. Teenistus kirikus käib nagunii igapäevaselt ja seega pole ka kardinaalset religioosset muutust märgata (minu vaatenurgast). Bolgas nädalavahetuseks süüa hankimas käies oli küll korraks tunne, et jõuluhullus on käes, sest supermarket oli rahvast täis, kuld ja kard vedeles maas, kassiirid eksisid ja järjekorras võisid terve igaviku veeta. Siinne supermarketi süsteem võmaldab tööd saada paljudel inimestel. Esmalt lugematul arvul saalitöötajaid, mõnikord on nad hulgakesi koos ja vaatavad televiisorit. Seejärel kassiirid, kes on tublid ja teevad usinasti tööd. Nende tegevust kontrollib kassa kõrval seisev nö järelvaataja, kes ootab tšekki ning  seejärel tõmbab raamatupidajaliku täpsusega tšekilt maha toote ning paneb selle siis kilekotti. Klient väga sekkuda ei tohi. Pärast ootamist ulatatakse sulle kilekott toodetega ja tšekk, mida sa pead kindlasti näitama ukse kõrval istuvale ametnikule, kes tšekile templi lööb.
Ma olen juba mitu korda jõudnud toriseda, et miks selline süsteem, aga ilmselt siinse kultuuri seisukohalt see topeltkontroll isegi õigustab end. Selle jõuluhulluse ajal sisestas kassiir mulle ühe mahla asemel kaks ja veisekonservi jättis üldse skaneerimata. Vigade parandus võttis terve igaviku. Ükskord ma suutsin oma tšeki nii ära panna, et selle leidmine oli tõsine ettevõtmine. Mind ei lastud enne välja, sest tempel peab olema! Muidu tulen ma järgmine kord selle tembeldamata tšekiga tagasi ja hakkan neid kaupu nõudma või mida iganes. Põhjus, miks ma viimasel ajal üldse nii tihti Bolga supermarketis käin, on see, et peale kõhutõbesid ma Ghana toitu eriti süüa ei taha. Vähemalt esialgu veel. Seega jääb üle ainult kokata. Peale esimest õnnestunud oma (eesti) toidu valmistamist kättesaadavatest produktidest jätkan ma seda innukalt.

Kokkamine sai alguse sellest, et kõik kohalikud soovitasid pärast haigust süüa pärlkana (Guinea-fowl) puljongit. Mosese isa pistis mulle elava kana jalgupidi pihku ja ütles, et sellest pead sa nüüd küll ise või kokk James midagi valmistama. Lebel House, kus ma elan, pakub võimaluse kolmeks söögikorraks päevas. James valmistab vastavalt tellimusele toidu. Olen tal vahel palunud hommikusööki valmistada, aga igapäevane toidu tellimine läheb liialt kulukaks. Härra Norberti pihkupistetud kana ulatasin ma talle imekiiresti tagasi, püüdes viisakalt selgitada, et tahan kana küll, aga sellisel kujul, et saan ta otse potti pista ja eelnevast midagi ei tea. Sain oma tahtmise ja tuletasin meelde kõik kodused makaronisupi retseptid ning tulemus oli imemaitsev. Isegi Jasmin, kes on taimetoilane, sõi ja kiitis. Liha ta sealt seest muidugi ei söönud. Seda mekkisid ülejäänud külalised. Tunti ka huvi, kuidas kõlab supi eestikeelne nimi. Vastasin, et kanasupp. Nägin suuri üllatunuid silmi ja kerkivaid kulme... Ghanasupp???!! Peaks Jamesile ka ghanasupi retsepti andma. Usun, et see osutub külaliste seas üsna menukaks, vahelduseks riisi- ja nuudliroogadele.
Traditsioonilised Ghana jahutoidud on tizet (mass, mis on valmistatud kas maisi- või hirsijahust), fufu (cassava või jamsijahust, mõnikord lisatakse ka jahubanaani) ja banku (maisijahust). Valmistamisviis on enam-vähem sama, kuum vesi ja jahu sisse, banku puhul maisi leotatakse eelnevalt ja sellega saavutatakse veidi hapukas maitse. Need on umbes nagu meie klimbid, aga pehmed ja suured pallid (olenevalt kausist või siis kilekotist, kuhu need tahkuma pannakse) ja valdavalt maitsestamata. Süüakse neid kastmega, mida siin kutsutakse supiks ja selle valmistamisel kasutatakse okrat. Krehvtisemat toitu pole ma eales söönud. Isegi mu armsa sugulase Inese Aasia road jäävad Ghana roogadele alla. Sellel toidule lisaks võid omal soovil juurde saada kalatükikesi – valdavalt tilapia. Vahel on ka taldrikul suur tilapia ja lisandiks riis. Süüakse seda kõike parema käega ja söögiriistu ei kasutata. Kui ma iirlasest preestri Leoga Mole rahvuspargi tuurilt tagasi tulime, siis külastasime Walewales (linn Tamale Bolgatanga teel) asuvat Leo tuttavat kirikutegelast Klemetit, kelle naine valmistas just sellise tilapia riisiga, väike salat kõrval. Klemet jälgis hoolega, kuidas ma osavalt parema käega kalaga opereerisin ja isukalt sõin. Siis küsis, kui kaua ma juba Aafrikas olnud olen. Vastasin, et täna saab täpselt kolm nädalat, mille peale ta siiralt imestas, sest jätsin talle mulje kui ehtsast aafriklannast. Ilmselt oli ta lihtsalt üliviiskas.

Vaatamata sellele, et ilm ei soosi jõulutunnet, tekitasid siiski tõelise jõulurõõmu mulle mu lapsed, sõbrad ja kolleegid, kes tegid suure kingituse siinsele IT õpetajale, et anda arvutiõpetust, mida ilma vahenditeta on üsna keeruline teha. Stabiilset arvutit kooli osta ei saa, sest uste ja akende vahelt pressib sisse tolm, mis selle vara koheselt hävitab. Praegu (detsembrist veebruari lõpuni) puhub Saharast kuiv ja jahe imepeenikest tolmu sisaldav tuul – harmattan. See on nuhtluseks kogu piirkonnale. Inimesed liiklevad maskides. Isegi eeslid köhivad. Kogu ümbrus on kuiv, krõbe ja tolmulõhnaline. Päike paistab kui udu tagant. Selle tõttu ostsin kingituseks sülearvuti koos tolmukindla kotiga. 
Mu laps Mannu on maailmaparandaja. Ta otsustas, et nii need asjad ei käi, et arvutitundi õpetatakse ilma arvutita ja otsustas minu teadmata koguda sõpradelt ja tuttavatelt veidi raha arvuti ostmiseks siia Ghanasse. Hiljem lisas ka mind gruppi, sest selgus, et ühe inimese Ghanasse tulek lükkub edasi ja seetõttu pidin mina kohapealt arvuti soetama. Seda tänu on raske sõnadesse panna. Õpetaja, koolidirektori ja õpilaste siiras rõõm arvuti üle on midagi sellist, mis ei unune. Lisaks arvutile sain osta markereid ja seinavärve ning pintsleid. Need on suureks abiks, et klassiruumide seintele erinevaid geograafilisi kaarte maalida.
Jõule tähistavad Ghanas ainult kristlased. Traditsioonilised ehk kohaliku usu järgijad istuvad kodus, samal ajal kui kristlased 24. detsembri õhtul kirikus missatavad. Esimesel jõulupühal tavaliselt valmistatakse roogi, viiakse neid naabritele, pakutakse külalistele – toimub üks suur söömine ja nii terve pühade aja. Teine jõulupüha langeb kokku Kongo turupäevaga ja siis lauldakse ja tantsitakse lisaks söömisele. Selle sündmusega ühinevad ka juba traditsioonilise usu järgijad. Kes siis tantsust ja laulust ära ütleb (peaasi, et see kirikus ei toimuks). Sarnaselt kohaliku usu järgijatega toimivad moslemid. Kolm erinevat religiooni ühes külas sõbralikult koos. Aastavahetust tähistatakse ühiselt rakette paugutades ja trumme põristades. Jõulud kestavad siin kuni 28nda detsembrini. Päkapikke pole ja Santa Clausi olevat nähtud ainult mõnedes rikkamates hotellides või pealinnas. Lapsed saavad jõulude ajal riisi ja küpsiseid süüa. Ka kuuske pole, ühte ehitut jalgratast nägin. See on ju tore, sõidad sellise kuusega paigast paika ja alati kui kuskil peatud, jäetakse kuuse alla pakike :)
Mul on homme hommikul selle aasta viimane töökoosolek iirlastega „Teeme ära“ kampaaniaga seoses ja peale seda suundun ookeani äärde. Mediteerima, pildistama, uudistama ja puhkama. Ma soovin teile kõigile imelisi jõule. Soovin jõulurõõmu oma Tartu kooli, kus on toetavad kolleegid ja ülemused. Silver, sa oled super! Ma muidugi ei tea, kas sa üldse sellest blogist midagi tead, aga need, kes loevad, teavad nüüd sinust. Tiiu, nii äge, et mu piltidest näituse kokku panid! Ma lähen nüüd ekspeditsioonile ja proovin veel paremaid fotosid teha :). Mondokad – häid jõule!! See viimane lõik kõlab nagu õpetaja Laur saadaks „Kevades“ õpilasi suvepuhkusele. Igatahes proovin anda endast parima! Järgmine blogi on Ghanat tutvustav. Vabatahtliku puhkus sihtriigis. Muahh!

pühapäev, 2. detsember 2018

Troopilised puhangud


Kauaoodatud laavaplahvatus jõudis lõpuks kohale. Ja kestis ja kestis... See sundis mind ette võtma jalutuskäigu kliinikusse. Kongos on neid kaks. Üks katoliku kirikule kuuluv ja teine eraettevõte. Kuna ma siin juba preestrite majutuses ööbin, siis otsustasin, et pöördun uhke nimega Catholic Diocesan Health Services´sse. Tahtsin lihtsalt vereproovi anda, et teada saada, kes mul seal kõhus ennast mõnusalt sisse seadnud on. Mulle avati Patient Folder ja mõõdeti-kraaditi-kaaluti. Doktor kuulas üle, sain teada, et labor on kinni ja et homme hommikul tagasi tuleksin, siis saavad nad vereproovi võtta. Kaasa anti veel kaks pakikest pulbrit, mille ma eelnevalt ära manustama peaksin. Kõik tore. Läksin järgmisel päeval tagasi ja nad vabandasid, et laboritöötajat pole ka täna, et ta a la käib piirkonnas ringi mingeid teste tegemas. Selge. Nad soovitasid siis minna Bolgatangasse, et seal saab kindlasti verd anda. Mul polnud mingit lusti pakkuda oma kõhule võimalust vagude vahel ennast lõdvaks lasta.
Teadsin, et Eestis olles oleks ma sellise info peale ilmselgelt mingi vihanoole lendu lasknud, aga kuna siin on teised olud, siis lihtsalt veidi imestasin ja suundusin erakliinikusse. Kõik sama: folder, vererõhk, kaalumine. Ja milline rõõm. Kaaluvahe oli täpselt viis kilo erakliiniku kasuks! Teatasin neile siis rõõmsalt, et kas teate, et teil on siin täpselt selline kaal, mis naisterahvastele heameelt teeb. Nemad arvasid, et mul pole häda midagi kui lõbu laialt, aga saatsid mu ikkagi dr juurde. Jutt sama, aga siin ma sain saatelehe laborisse. Laboriarst pani mulle vooliku ümber randme ja torkas rohkete vabanduste saatel nõela mu käeseljal asuvasse veresoonde. Siis andis topsikese, kuhu peaksin ise proovi oma ekskremendist panema. Avaldasin soovi protseduuri koju tegema minna, sest olin just võtnud tableti, mis ei lase sellel kergesti sündida. Kodus ootasin ja avaldasin survet ja lõpuks jõudime tulemuse osas üksmeelele.

Kihutasin motikaga jälle kliiniku suunas. Pakikest aga ei saanudki üle anda, sest selgus, et mikroskoop on katki, tegelikult juba eilsest, aga tal ei olnud meeles mulle öelda. Ma ei hakanud purgikest neile kinkima ka, loputasin ära ja viskasin minema. Vereproovi põhjal arvas doktor, et mul on typhoid, millest ma polnud varem midagi kuulnud. Sain hunniku rohtusid ja googeldasin kiirelt, mis see on. Vahel on muidugi parem ennast liigsest infost eemal hoida. Seega arvan, et mu organism on küllalt tugev, et toime tulla ja peale sellist hunnikut rohtusid olen kindlasti terve. Järgmistele vabatahtlikele soovituseks, selle typhoidi vastu saab vaktsineerida ka ja see pole sama, mis tüüfus.

Veidi enne seda plahvatust külastas mind malaaria, aga seda põgusalt. Kuna võtan malaaria ärahoidmiseks tablette, siis ilmselt seetõttu põdesin selle kergelt läbi.  Need tabletid ei anna 100% garantiid, haigestuda võib ikka, aga ei pruugi... Palavik kestis pooltest päeva ja kohe kui rohtu hakkasin võtma, olin jalul.  Nendel kahel päeval oli elekter ka nagu nimme ära ja ventilaator ei jahutanud. Siis ma olin seal oma väikeses toas, päike otse sisse paistmas ja keesin vaikselt. Kui mu koduloom oleks üle minu jooksnud, saanuks grillitud gekot proovida. Igatahes otsustasin, et on aeg oma valgusküllasest, aga pisikesest ja kuumast toast ümber kolida suurde, pimedasse ja jahedamasse ruumi. Olen otsusega väga rahul. Muidugi selles ruumis puudub igasugune mürabarjäär. Mõnel õhtul on disko, mõnel kiriku ballaadid. Täna öösel maeti kedagi tantsu ja laulu saatel hommikuni välja.

Me jäime Dianaga samal päeval haigeks ( Diana oli samal ajal nii tüüfuses kui ka malaarias). Enne haigestumist rallisime Dianaga koos kaugemates koolides ringi. Haridusmees Francis Sapaat viis meid koolist kooli ja tutvustas meid personalile, tegime pilte tunniplaanist ja siis koostasime plaani, et ICT ja Science tunnid kattuksid ja edaspidi käisime juba iseseisvalt koos tunde vaatlemas. Siinsed teed on eriti sinka-vonka üles alla ja suhteliselt sarnased, Diana ütles kohe, et tema on lihtsalt kuskil universumis ja kuna ainuke lootus oli minul, siis ma pidin selle trajektoori endale pähe salvestama ja kui rõõmus ma olin...., et ah.. me ei eksinudki teelt. Ja et tegelikult on see kõik üsna lihtne ja loogiline.  Nüüdseks on haigustest nädal möödas, võin öelda, et oleme puhanud ja uued koolid on ootamas. 
Logre koolis tunnivaatlusel.
Novembri keskel käis siin Mondo asutajaliige Johanna Helin koos oma tütre Kaisaga. Johanna soovis näidata videot, mis eelmisel aastal tehti Kongo algkooli poisist Richardist ja tema toetajast Elina Reinoldist. Saime mu Dataprojektorit kasutades selles koolis Richardile ja tema klassile videot näidata. Johanna tõlkis ja lapsed olid vaimustuses. Nad naersid iga kord, kui Richardit kaadris näidati. 
 Filmistaar Richard.
Nägin selle sama klassiruumi seinal käsitsi joonistatud Lääne-Aafrika kaarti ja kohe tärkas idee projektori abiga midagi sarnast teha kaugemates nurkades asuvate koolide seintele. Sest tihtipeale need koolid seal on kehvemates oludes, neil pole piisavalt materjale jne. Igatahes värvi ostsin ära ja homme läheb lahti. Esialgu teen Nabdami piirkonna kaardi, kuna see on kõige lihtsam ja vb ka kõige olulisem, sest mina pole küll kuskil õpkutes kohalikku kaarti näinud, ainult internetist leidsin. Selline jätkusuutlik geograafiatund koos kestva õppematerjaliga.
Tunnivaatluste tulemusel tundub mulle, et õpetajad on siin sama kreatiivsed kui Eestiski. Ampluaa on väga lai, lihtsalt istuvaid ja niisama passivaid õpetajaid on kindlasti igal pool, samuti entusiastlikke ning endale ja õpilastele rõõmu pakkuvaid natuure. Uute ja põnevate õppemeetodite tutvustamine õpetajatele on tähtis, aga eelkõige napib siin vahendeid. Mõnes klassiruumis pole laudu ja toolegi, õpilased istuvad põrandal. Direktor näitab klassiruumi, laiutab õlgu ja suunab nukra pilgu mulle... Ma olen siin pikalt nendele kõhuli maas matemaatikat õppivate laste peale mõelnud. Selge on see, et ma pole tisler ja materjali pole ka...

.. aga miski idee siiski tärkas. Muuhulgas  kavandame me koos preestritest iirlaste Tommy ja Leoga "Teeme ära" sarnast projekti aprillis ning minu osa on sissejuhatava seminari ja töötoa läbiviimine koolides. Seminarideks valmistumiseks olen ma läbi tuustinud kogu netiavaruse, et miskit lahedat leida. Ja siis ma leidsin, kuidas plastikpudelitest saab tumba valmistada. Villa asemel saaks kasutada maas vedelevaid plastikkotte pehmenduseks (neid eelnevalt muidugi pestes) ning ümbriseks mööblitööstuse jääke. Isegi akutrelli ja klambripüstoli saaks laenata, ma arvan....

Õpilaste osaks jääks plastikpudelitega kohale tulla ja siis me meisterdaks koos tumbasid, et neid koos Kongo algkooli viia ja kinkida. Kruvide ja kaane peale ma veel mõtlen... See idee on nii värske, et isegi keegi pole saanud seda ümber lükata ja muidugi ei tea Kongo põhikool sellest veel midagi. Kuna plastikpudelitest tumba on nii kerge, siis saaks küljele ka sanga õmmelda, et kergem transportida. Isegi, kui laudu pole, on vähemalt toolid ja vihiku alla saaks toeks panna mõne tugevama papi, mida siin vedeleb küll ja küll. Selle saaks veel mõnes kunstitunnis ära kaunistada. Kui keegi tahab kodus ka tumbat valmistada, siis õpetus on siin, algab kohe pärast rahakassa õpetust :): https://www.youtube.com/watch?v=YXTtObH0t6w

Lisaks ideede genereerimisele olen ma siiski ka veidi praktikat teinud. Gundurki kooli õpetaja oli väga tänulik ristsõnade eest. Science tunnis oli teemaks päikesesüsteem ja siis ma pakkusin välja, et saan lasta mõned lehed ristsõnadega välja printida. Mul on sama õpik, mille alusel õpilased õpivad ja siis ma ajasin sealt näpuga järge, et ma suures osas õpiku infot kasutaksin. Leidsin sealt ka ühe vea. Kordavas osas oli küsimus Maa tiirlemise kohta ümber Päikese ja vastustevariantides polnudki õiget. Aga ka Eesti õpikutes on selline vigade esinemine tihe. Minumeelest saatis keegi mulle info sellest, kuidas minu redigeeritud õpikus oli pilt, kus mingil graafikul oli ida asemel lääs ja vastupidi. Hirmus piinlik. Kuigi mulle tundub, et trükkimisel võis asi peeglisse minna vms... See selleks.
Science lesson.
Logre koolis oli mul ühel päeval hommikuse ja õhtuse loodusainete tunni vahel auk. Küsisin ühelt naisõpetajalt, keda esimest korda nägin, luba niikaua tema tunnis olla. Varjamatu vastumeelsusega noogutas ta mulle ja palus ühel õpilasel õpikud tuua ja mul kuskile istuda. Sattusin inglise keele kirjandustundi. Ma jõudsin mõelda, et oleks võinud lihtsalt tund aega puu all varbaid sirutada, kui siin segavaks faktoriks osutuda. Kellele meeldiks, kui tema tundi suvaliselt sisse astutakse ja vaatlema jäädakse. Üritasin ennast eriti väikseks teha, aga seda mitte kauaks. Tunnis käsitleti Ghana autori V.B. Aakye luuletust „The color of God“:

Whoever painted God white
He must be black, says the black man

Of course not! He’s got to be green,

quipped the green man

But that cannot be. He must

be red, assured the red one
How wrong you all are
He sure is blue, vows the blue one
How silly man is, laughs the rose
Why should He be black or white
Or green or yellow or even red?
Of course He is all of these and more
can’t you see? He is
Even rose and emerald, yeah,
And damask and aquamarine
If you doubt me ask the rainbow!


Kas seda teemat pidigi käsitlema või oli see minu pärast või veel millegi tõttu, aga ega see polegi oluline. Tund oli võrratu. Õpetaja tõi välja kõik luuletuses esinevad küsimused, nii ridade vahelt, alt, pealt... Religioosne, sotsiaalne ja igasugu lähenemised. Õpilased lugesid ilmekalt luuletust. Mina googeldasin innukalt ja leidsin luuletuse üles, et oleks lihtsam jälgida. Tõesti võrratu. Tänasin õpetajat ja tundsin, et olen jälle millegi poolest rikkam.
English literature.
Eestlastest videotiim Kelli ja Martin käivad filmimas vabatahtlike tegevusi erinevates riikides. Nende esimene video sai tehtud Ukrainas ja seejärel tulid nad oktoobri lõpus Ghanasse Jasmini tegemisi jäädvustama. Muuhulgas sai tehtud üks online tund, kus mina räägin Eesti õpilastele veega seotud probleemidest Ghanas.  Kelli on seotud  „Tagasi kooli“ tegemistega ning neil seal koos Teibi ja Viktoriaga tuli mõte teha tund kuskilt kaugelt ja tundmatust. Ma kirjutasin teksti kokku, aga kuna seal oli rohkem lauseid  kui kolm, siis filmides läks pool juttu meelest ja kokku tuli üks improtund. Kelli oli igatahes väga äge ja filmis vapralt  iPhonega mu veejuttu. Hommikul eriti vara salvestasime igaks juhuks esimese versiooni valmis ja online ülekanne algas kell 8.00, Eesti aja järgi kell 10.00. Internet veidi hakkis, aga muidu läks kõik sujuvalt. Ka Eesti õpilased olid aktiivsed, kommentaariumites tunti huvi minu suhete vastu kohalikega ja seda, et mul on suured hambad ja midagi veel, aga usin redaktor jõudis kiiremini kustutada, kui õpilased kommenteerida... :)
Kongo algkooli õpilased kaevu ääres.
Kelli ja Martini siinviibimise nädal oli sisutihe ka mulle. Peaaegu igal õhtul kutsuti kellegi juurde külla ja igal pool pakuti ohtralt süüa. Ühel õhtul oli Indiast pärit preestri Lipstoni sünnipäev. Kõik istusid muruvaibale asetatud toolide peal ringiratast ja tundsid ennast hästi. Toidud olid eraldi laual ja sealt sai ise võtmas käia. Bufee oli eranditult ainult Ghana roogadega, kuigi sünnipäevalaps pärines Indiast. Indiast on üldse kolm preestrit ja nendele või nende organisatsioonile kuulub ka Lebel House, kus ma elan. Lipston sai 33. Väga paljud Ghana elanikud aga, kes on üle 30ne, ei pruugi oma täpset sünnipäeva teada. Nende vanemad enda sünniaega veel vähem. Paljud vanema generatsiooni inimesed on kirjaoskamatud ning kui laps sündis, siis tõmmati seinale lihtsalt jooni, mis kuupäev ja aasta jne. Sein aga kattub remondi käigus värviga või ehitatakse sootuks uus maja ning vanast on järel ainult varemed.
Millist päeva sünnipäevaks tahaksid:)

Nalevna nanana – kohtume varsti!

Veel pilte:

https://photos.app.goo.gl/RdaYkqwBiAz1VjD59







November blog post: too quick, too soon!



November came and left so quickly. It started with bidding goodbye to the film crew and me subsequently taking my leave for two weeks to attend a friend’s wedding in Cape Town and then going on a road trip through Namibia. After holidays it is always difficult to come back to work, but I was really looking forward to returning to Kongo this time. After a busy two weeks in what didn’t feel like “Africa” at all, but was still on the same continent, I was missing Kongo village, where life is simple, slow and peaceful. This community has really grown on me and day-by-day I feel more and more at home here. I am already dreading the day I have to leave, which is basically just around the corner. I think 6 months is far too short to meet the objectives that I set out to do in the beginning! It is now that I have made good friendships and that community members, especially the cooperative ladies I work with feel comfortable around me and have really welcomed me as their own. Not only personal relationships, but also in terms of work and the sustainable impact that I hope to have. Training women with little to no education on business, communication and marketing is a long process and not exactly straight-forward. There have been so many unexpected bumps along the way that needed attention and training people for lasting impact is not as easy as it sounds. I feel like I need more time.
When I got back from holidays Johanna, former Mondo board member, and her daughter came for a one-week visit from Canada. They were here privately and taking care of Johanna’s new business, Mamaa trade, that she has set up in her family’s new home in Toronto, Canada. This meant that I didn’t have to host them like I did with previous visitors, but made sure that I followed and understood what orders and special arrangements/requests they made with the cooperatives to stay on top of things.



After having attended the conference for SUDHAV phase 2 host organisations, I had more knowledge on what was available in terms of funding by EUAV and the possibilities it meant for KoCDA and the cooperatives. So, we arranged for a black soap and shea butter quality training for Nongtaaba shea butter cooperative paid by EUAV and are planning other trainings to come. We also organized for several promotional materials to be prepared on behalf of KoCDA by the EUAV initiative as well.


This month was also the final month of Mondo’s AFR3 project and meant that funding had to be spent by the end of the month. This included housing works for both cooperative buildings, like the finishing of 3 energy efficient stoves to be built, and trainings, like for instance the Yakoti weaving training, a follow up of the book-keeping training administered by Sister Jacinta and follow-ups for the tree nursery as well. Due to two funerals that took place at the end of November, the Yakoti weaving training and the book keeping training were postponed to early December.


November thus meant a lot of preparing and organizing to complete the AFR3 project by Mondo and to commence EUAV funding and planning for new initiatives. For me also, with the end in sight, I need to make sure that I will be able to finish everything that I had set out to do. There are a few things that I have kept postponing, like making a new basket catalogue that I need to start and finish before the end of December. December will be a very busy month! Crazy to think that back home people are staying cozy indoors and preparing for Christmas, because down here the harmattan season has now really started to kick in, meaning very windy, dusty and dry heat conditions, with cool mornings and evenings and extremely dry and hot working hours. Needless to say, I am not really feeling Christmas down here at all! But diverting my attention to staying properly hydrated, moisturized and trying in vain to stay “clean” and dust-free as much as I can.


October blog post: a surprise visit to France, more orders and filming in Kongo


October started with a surprise. I was asked to replace Kingsley, co-founder of KoCDA (our local partner and host organization), at a conference for host organizations of the EUAV programme under the SUDHAV consortium. Kingsley’s visa to France was unfortunately rejected, despite him having been invited by an EU initiative. So, together with Victor, Kingsley’s father and co-founder of KoCDA, we traveled to Paris and from Paris airport by train to Lille and further to Roubaix, where ADICE, the lead partner of SUDHAV phase 1, hosted both sending and host organizations for a one-week conference on capacity training.

Topics discussed included the importance of the on-arrival training for new volunteers, how to formulate new vacancies to attract volunteers, problems and challenges that came up with volunteers, the progress of ongoing projects and general project administration and finance issues.  It was really interesting to attend the conference as a volunteer and see the other side of my work, namely the planning and organization/mobilization of volunteers. There really is a lot of pre-planning put into the EUAV initiative as well as preparing host and sending organisations on how to receive EU aid volunteers to support them to meet their NGO’s/CSO’s objectives.  


I met a lot of interesting people from around the world, working tirelessly for noble causes, such as child trafficking, desertification, integration of Syrian refugees, peace and reconciliation and community development from three different continents. Although there was a language barrier, the mix of people all dedicated to building resilient communities in their home countries led to interesting discussions over a bottle of red wine at dinner and fun memories.



Upon coming back from France, I supported the weavers cooperative to complete and ship out a big order for a client in Canada. Sometimes we get delayed due to other simultaneous orders, illnesses among the women or funerals in the community, which were all the case for this order, but this one in particular had a problem with the money transfer, which delayed us even further. Nevertheless, we managed in the end and the baskets arrived in Canada just in time for an important market fair, where the client was showcasing Yen Pang’s baskets.




The women are all subsistence farmers and many the sole bread-winner of their families. The salary they earn for the baskets they weave is existential and thus, they cannot afford to wait for a payment or in many cases save up for a larger cause. Weaving is a great opportunity for these women, but it’s still not enough to cover all their needs. The majority that I ask say that the money they earn supplements the food they buy on a day-to-day basis, or pay for the school fees of their children.

At the end of the month I welcomed the film crew of SUDHAV2, Kelli and Martin from Estonia, for a one-week visit. They came to film the volunteers for a promotional video of EUAV to be used by SUDHAV2. I was not too excited upon hearing that they would focus on me, since I do not like to be infront of the camera, but rather behind it. Their visit though turned out to be quite nice and fun actually. The week they were here coincided with a festival and also happened to be a really busy one with many invitations and on two occasions we enjoyed dinner with the fathers and sisters at their homes. It is nice to be invited-it makes you feel like you’re part of the community. Kelli and Martin were extremely kind and made me feel comfortable right away. I was happy to show them my home of four months and the amazing women at Yen Pang and Nongtaaba cooperatives. Showing them around offered me a good opportunity to reflect on my time and work here.