neljapäev, 25. aprill 2019

Businesswoman

Minu majake ja lehte minev hiiglaslik baobaob
Minu kodu on Kongo küla serval asuvas katoliku kirikule kuuluvas külalistemajas. Siin on viis tuba, millest kaks on hõivatud minu ja Belgiast pärit vabatahtliku Heidi poolt. Keset maja on suur saal, mille erinevates nurkades on paksult tolmu ja valdavalt religioosse sisuga raamatuid täis riiulid. Minu ruumi uks avaneb täpselt sellesse saali, Heidi elab köögi kõrval maja tagaosas ning kolm ruumi on eraldi tiivas. Need toad on enamasti tühjad, ainult erijuhtumitel või kiriklikel pühadel viibivad seal  külastajad. Praegu on just täpselt üks selline erijuhtum.
Fuajee
Isa Martin, kes on Kongos preester ja haldab kirikule kuuluvat võõrastemaja, teavitas mind preestrite koosolekust, mis toimub meie kodu saalis. Ma olin arvestanud massidega ja hommikuse palvega, aga siiski mitte sellega, et keegi järjepidevalt mu lukustatud uksest sisse astuda tahab pidades seda ehk tualettruumi ukseks. Igatahes leidsin, et parem on ust mitte avada ja proovisin nautida hommikut blogi kirjutades, kohvi juues ja  mangosid luristades. Alles peale lõunat lähen korvipunujate juurde toimetama. Punuja Monica lubas mulle helistada, kui mu abi tarvis läheb. Kujutan ette, milliseks vajuvad preestrite näod, kui ma siit nö tualettruumist ühel hetkel välja valgun.


Viimases blogis unistasin kohvist, kilust ja mustast leivast. Janika saabudes sain oma kraami kätte. Riina läkitatud Tallinna kilusid nautisin ma kiluhaaval veel nädal aega. Mondo Janika ei tulnud Ghanasse üksi, vaid koos vabatahtlikega tegeleva organisatsiooni ADICE esindaja prantslase Eudes´ga. Veetsime neli väga intensiivset päeva, mis olid täis kohtumisi kohalike ettevõtete, koolide, kliinikute, organisatsioonide ja mentoritega. Janika ajas kohaliku organisatsiooni juhi ja mentorid ikka korralikult võhmale. Nende dokumendid olid laiali ja kadunud, paroolid meelest läinud, siis tuli ju korraldada lõunaid ja õhtusööke ning ka nendega oli paras segadus. Janika igatahes alla ei andnud ja lõpuks said ka kõik vajalikud toimingud tehtud.


Kongo haridusamet

Kongo algkooli külastamas
Lisaks minu nännile tõi Janika Eestist kaasa hulganisti pakke toetuslastele. Valdavalt olid need kirjad, aga leidus ka suuremaid kingitusi. Olin kaks nädalat postiljon ja detektiiv ühes isikus. Kõik need pakid tuli erinevatesse piirkondadesse laiali kanda ja isikud tuvastada. Üks pakk oli kolmele vennale, kellest keegi esialgu midagi kuulnud polnud. Lõpuks üks vihje aitas ühe vendadest üles leida Bolgatangast.  Nad on kooli pooleli jätnud ning töötavad linnas. Palusin toetajale tagasi kirjutada ning kui kiri valmis, siis mulle helistada.

Õnnelik pakisaaja Daborini koolist
Ühe paki sees olid UNO kaardid ning saatja tahtis kindlasti, et ma mängu toetuslaps Lindale selgeks õpetaksin. Ma polnud UNOT ise kunagi mänginud, aga Heidi oli korduvalt. Ostsin siis kohalikust supermarketist teise paki UNO kaarte ja nautisime mängu. Kerge ja lõbus tegevus!  Ka lapsed said mängu kiiresti selgeks.
UNO
Kui õpilaste pakiralli läbi sai, sain ka mina omale oma paki, Eestist!!! Victor käis sellel Bolgatanga postkontoris järel, sest talle helistati, et teda ootab pakk. Ma ei tea miks, aga ma olin andnud saatjale Victori numbri. Ta oli ilmselt üllatunud, kui selgus, et pakk polnudki talle ja ta pidi selle äärmiselt ebameeldivalt lehkava paki minuni toimetama. Ma ei saanud ka alguses aru, miks see pakk nii jubedalt haiseb. Igatahes võtsin oma poolligunenud paki ja asusin inventeerima. Selgus, et „Saare kilu“ oli olnud nõrk lüli ning ilmselt lennukis rõhu käes plahvatanud. Kaas oli rõõmsalt irvakil ja sisu tundis end üsna vabalt Kalevi šokolaadide keskel. Mõned maiused suutsin päästa ning ka kohv oli kenasti ühes tükis. Kuna ma just olin Janikalt kilu saanud, siis elasin kaotuse üle. Saime targemaks, et neid konserve, millel on tõmblukk küljes, on parem mitte saata. Vanakooli konservid, mida konserviavajaga avama peab, need on igal juhul kindlamad. 


Muide, mu viimasest „Tuljaku“ naudingust on pool aastat möödas. See on lihtsalt niivõrd hea šokolaad. Sõin kindluse mõttes kogu tahvli korraga ära. Et süda ikka pahaks läheks ja ülejaanud pool aastat saaks muretult veeta .


Janika siinviibimise ajal teatas Robert, et läheb koju tagasi. Talle ei sobi Ghana tolmused tuuled ja kuiv õhk. See oli suur löök kõigile, sest Robert oli armsaks saanud oma rahuliku meele ja rohkete ideedega. Roberti väitel temavanused enam tervisega ei mängi ja lubas alati levis olla, isegi kui siit eemal on.  Samuti on tema Bulgaaria kodu uksed meile avatud. Robert töötas siin ettevõtluse alal. Aitas korvipunujatel ja sheavõi tootjatel klientidega suhelda ja kaupa maailma erinevatesse piirkondadesse saata. Ma täpseslt ei teagi, kes otsustas, et tema tööd peaksin jätkama mina. Seniks, kuni leitakse uus vabatahtlik sellele kohale. Ajastus oli muidugi perfektne, sest siin algas parasjagu koolivaheaeg ja muidu olekski ilmselt igavaks kiskunud 😄  Sain Robertilt enne minekut väljaõppe ja nüüd ma siis seilan siin ärimaailmas. Olemata absoluutselt äriinimene.
Gasbard Robertit ära saatmas
Kuna Ghanas asjad loksuvad paika, siis kui nad on otsustanud loksuda, mitte siis kui mina või klient seda soovivad, siis ilmselt saadeti mulle kuskilt see õppetund, et võta vabalt, kiiret pole kuskile. Viska minema see eestlase mentaliteet, enne töö ja siis puhkus. Ghanas on enne puhkus, siis veel väheke puhkust, siis ilmaolud pole need ja siis vb kunagi saab ka töö tehtud. Korvipunujatest naised on igati virgad ja tublid. Töötavad päevad läbi higinired otsa ees. Aga korvidele tuleb veel nahad sangadele panna ja selleks läheb juba nahamehe abi vaja. Mul läks vähemalt nädal aega, et kadunud nahamees üles leida. Siis ta vabandas, et tal oli motoõnnetus ja et ta taastus sellest pikalt, nagu ka tema telefon.  
Korvivõlur Monica
Vajadusel punutakse kübar
Motoõnnetused on siin muidugi tavapärased. Peaaegu iga nädal saab keegi Kongo külas surma liiklusõnnetuse läbi. See küla ei ole teab mis suur ja need inimesed on ka mulle tuttavad. See on väga kurb, aga valitsus ei tee midagi, et tõkestada sõidukiirust nt lamavate politseinike teele paigaldamisega vms. Õnneks olid meie nahamehel Ernestil luud-kondid terved ja ta oli valmis jälle tööle asuma. Igaks juhuks andsin mõista, et draakon Eestist on nüüd selles ametis ja kliendid ootavad oma saadetist. Töö sai seekord valmis imekiiresti ja lisaks kõigele väga kvaliteetne. Hea töö tõttu naised hoiavadki seda nahameest ega taha kellegi vastu vahetada. 
Korvilaadungi Bolgatangasse toimetamine
Bolgatanga poskontoris tuleb täita paberid, kaaluda korvid ja maksta suur hulk raha saatmise eest.
Korvipunuja Sarah on oma tütre Prudence´ga mulle abiks. Motokingi juht Samuel ootab tagasisõitu.
Töö tehtud ja tagasi Kongosse!
Ülestõusmispühade vaikuse lõhestas öine äike. See oli nii tormakas, et pühkis minema 12 elektriposti Kongo-Bolga teelt. Elektrita olime rohkem kui kolm päeva. Ma sain oma motikal telefoni laadida, seega kommunikatsiooniga polnud väga hull. Hullem lugu oli söögiga, terve külmkapi jagu toitu läks kitsedele. Suur pluss oli mõnusalt värske õhk ja kohe tärkama hakkav rohelus. Loomad ei liigu enam sihtult ringi, vaid naudivad ninad maas värsket liblet. Vihmahooaeg läheneb. Tasapisi.
Rahvusvaheline magistraal pärast äikesetormi



teisipäev, 12. märts 2019

Tutipäev


Oma viimases blogis ma kirjutasin, et lähen Ghanat avastama. Nüüd on sellest möödas rohkem kui kaks kuud. Jääb mulje nagu ma ikka tiirutaks ringi. Ma ei tea, kuhu see aeg kaob, eriti see aasta on olnud täielik ralli. Ghana muidugi on üllatav ja imeline. Ma reisikirjeldusel isegi ei peatuks, lisan lingi piltidega, vahel ütlevad need rohkem kui sõnad:
Kui ma jaanuari alguses tagasi tulin ootas mind rõõmus üllatus. Kolm uut vabatahtlikku Heidi, Raymond ja Robert olid saabunud. Nendega koos oleme teinud palju põnevat: pühapäevased fimiõhtud, nädalavahetuse väljasõidud, kokkamine ja muud huvitavat. Muuhulgas organiseerisime koosoleku kohaliku juhi ja mentoritega, et vahetada mõtteid ja saada lähedasemaks. Selline koosolek toimus minu teada esimest korda ja leppisime kokku, et võiks ka edaspidi jätkuda, vähemalt kord kuus. Ma olen siin olnud juba mõnda aega ja näiteks ei teadnud, et mentoreid on seitse. Kolme mentori olemasolust  polnud mul õrna aimugi. No nüüd igatahes on teada, et nad on olemas. Kuskil. Siiani on olnud meile lähedased ainult Elias, Gasbard, Gregory ja Yvonne. Väga toredad ja sõbralikud noored.

Jaanuaris jätkasin ma juba jutuks olnud „Teeme Ära“ projektiga Kongo külas. Esimene seminar taaskasutuse tähtsusest ja looduse hoidmisest üldiselt toimus Nabdam Girl´s Model koolis koos taaskasutuse töötoaga. Tegime plastikpudelitest tumbad. Hankisin eelnevalt töövahendid ja kogusin pudeleid, samuti käisin läbi kõik Kongo „õmblusateljeed“ ning palusin tumba pehmenduseks rõivajääke. Bolgast sain mööblimeistrite juurest kasutatud kangast. Kuna tumba tegemine osutus nii populaarseks ja kattematerjali tuli puudu, siis loovutasin ka oma vana voodikatte. Raymond nimetas mind naiseks, kes kogub (jahib) plastikpudeleid. Igatahes on kuuldused tumbast jõudnud ka Bolgatangasse ning üks ettevõte soovib, et ma seda tumbategemist neile õpetama läheksin. Lisan pildid töötoast:
Tumbakese valmistamine on igavesti tore, aga nõuab palju võhma ja ka vahendeid ning suurema arvuga õpilastega koolis on seda raske organiseerida. Tüdrukutekool oli just selline väike ja hea nokitsemiseks. Kongo põhikooli pidin igatahes midagi muud välja mõtlema. Midagi sellist, mis mulle üle jõu ei käiks ja väga palju kola kaasavedamist ei nõuaks. Tuhnisin siis jälle hoolega netiavarustes ja otsustasin, et järgmises koolis teeme lihtsalt tuti (pom pom). Ja kui koos on palju tutte, siis saab nendest teha vaiba. Alternatiiviks pakkusin välja väikese liniku või koti vms heegeldamise. Päris keeruline oli leida heegelnõela. Bolga turg on suur ja ainult kahel müüjal olid need müügis. Ja imepisikese nõelaotsaga. Ostsin siiski mõned ja katsetasin esmalt ise. Ma polnud heegeldanud vähemalt sajandi. Ka Heidi mainis, et see pole mu tugevam külg. Aga olin kindel, et õpilaste hulgas on paar andekat, kes sellega hakkama saavad.

Tuti töötuba oli just sellel reedel ning võin öelda, et nii nalja kui ka tutte sai palju. Paar õpilast heegeldasid usinalt. Et üldse valmistada üks korralik tutt, siis selleks on vaja plastiknööri. Nööri saamiseks omandasin kaks tehnikat. Nöör ilma sõlmedeta on tuti valmistamiseks sobivam.  Ja üks keskmise suurusega kilekott on just paras ühele tutile.
Kuna Kongo põhikoolis on palju õpilasi, siis otsustasin seal teha kaks töötuba erinevatel päevadel. Seda seminari aitas läbi viia ka Moses, kes tõlkis mõned keerukamad nüansid nabti keelde.
Mondost tuli pakkumine teha lühivideo ühe õpilase päevast. Ma polnud varem ühtegi videot teinud, seega huvitav kogemus. Laadisin arvutisse miski programmi, sain nõusse Mosese õe Lizzy, kes on Nabdami tüdrukutekooli viimase klassi priimus. Kuna ma olen algaja, siis vb pole see kõige õnnestunum, aga Lizzyle meeldis video väga. Ja see ongi kõige tähtsam. Teen järje ka, kus Lizzy räägib oma hobidest, koolist ja elust üldse.
Nabdami tüdrukutekooliga tegime eksprompt skaibitunni Valga Gümnaasiumiga. Või no skaibitamisest oli asi veidi kaugel, kuna netiühendust ei saanud usaldada. Siis me otsustasime Valga kooli koordinaatori Helenaga, et vahetame koolide vahel küsimusi, mis õpilasi huvitaks ja siis vastamise voorust teeme video. Küsimusi sai palju ja õpilased oli väga elevil. Ghana koolilapsed tahtsid endale kohe Eestist kirjasõpru saada ja hakkasid usinasti kirju kirjutama. Eks näis, mis sellest kujuneb. Valga kool oli väga huvitatud vabatahtliku tööst ja nad saatsid hulga küsimusi ka mulle, kuidas ma üldse siia sattusin ning mis ma Ghanast tean.
https://youtu.be/GNurrfIPHp4
Kuna IT vabatahtlik Diana on tagasi Itaalias, siis ma hakkan tegelema ka Kongo külla loodava IT keskusega. Mondo poolt annetatud arvutid ootavad minu toa nurgas nukralt kuni IT maja renoveeritud saab. KoCDA juht Victor leidis rahastaja ja remont algas suure hooga pihta, kuid nüüd on selles majas juba mõnda aega vaikus. Eesti inimese hing on igatahes rahutu kui töö seisab ja mul on kange tahtmine ise paar naela sinna seina lüüa. Või vähemalt seinad üle värvida. Värvi mul veel jagub. Ostsin mitu potti geograafiliste kaartide maalimiseks klassiruumi seintele. Lisaks hiljuti kaunistatud Logre klassiruumi seinale võõpasin ühel nädalavahetusel ka oma toa seina üle. See üksluine kollane tüütas ära ja kuna parasjagu oli Eesti Vabariigi aastapäev, siis lisasin Eesti lipu lõpetuseks juurde. Musta värvi mul polnud, aga must marker ajas ka asja ära. Ülejäänud värvikirevuse segasin kokku kolmest põhivärvist ja valgest.

Üsna pea peale Eesti pidustusi tähistas iseseisvuspäeva 6. märtsil ka Ghana. See päev on koolilaste ja õpetajate seas eriti oluline. Just nemad marsivad sellel päeval ja haridusametnikud peavad kõne ning motiveerivad õpetajaid väikese preemiaga. Osalesin ka pealtvaataja ja fotograafina sellel üritusel, mis toimus Nabdami kooli staadionil. Tegin lõõskava päiksese käes kolm tunde pilte. Lõpuks sai kaamera aku tühjaks ja jätkasin mobiiliga. Sest üritus oli nii kihvt, puupüsside ja –mõõkadega sõdurid valvelseisakus ning õpilased kirjudes koolivormides, pealikud hobusega kohale saabumas ja tähtsad ninad smockides ehk traditsioonilistes rõvastes ja veel ja veel ja veel...!!! Õhinas õpilased ei lasknud ennast kuumusest häirida. Uhkelt marssides ja loosungeid kandes tehti staadionile ring peale. Mulle tulid meelde mu enda marssimised kooliajal.... Aga need olid teised ajad.
Ühel päeval teatas Franscis Sapaat, et ma võiksin nüüd õpetajatele koolitust andma hakata. Helistas esmaspäeval ja teatas, et reedel on esimene koolitus. Ma veits ahmisin kuuma õhku ja lubasin anda endast parima. Ma olen varem õpetajatele koolitust teinud küll. Ühe korra..., ja meid oli korraga kolm lektorit. Ja eesti keeles. Ja mitte saunatemperatuuril...  Ja need õpetajad, kellele koolitust tegime, saavad kasutada kõiki võimalikke vahendeid: arvuti, projektor, nutitelefon, raamatud jne. Ma pidin arvestama, et selle piirkonna koolides on ainult tahvel ja kriit. Võib-olla ka vähe paberit ning mõned õpikud.

Esmalt ma mõtlesin, et kui mina oleksin õpilane, mida ma tunnis teha tahaksin, siis mõtlesin oma õpilaste peale Tartus ja siis mõtlesin veel natuke... ja otsustasin minna kõige lihtsamat teed pidi. Ma olin siinsetele science õpetajatele juba erinevaid ristsõnasid koostanud ja keegi nendest polnud varem ristsõna isegi lahendanud. Igatahes meeldis see neile väga. Mondo jagas mulle siiatulles kaasa hulganisti papist joonlaudu ja ka paber oli mul olemas. Võtsin paberilehe ja koostasin esmalt küsimused lähtudes siinsetest loodus- ja sotsiaalainetest. Siis tegin mustandi ja siis juba puhtandi, aga see ei tulnud väga puhas. Selline lihtne. Kui õpilased ja õpetajad hakkavad esimest korda ristsõna koostama, siis võib see ka ju tulla veidike vähem perfektne. Niimoodi ma siis lohutasin end. Ristsõna koostamine kui ka lahendamine on väga hea meetod nii uue teemaga tutvumiseks kui kordamiseks. Mõlemal juhul oleks siin abiks õpik. Kui õpikut pole, siis tihtipeale kirjutab õpetaja teksti tahvlile või peab loengut. See nõuab natuke harjutamist, et kuulata või vaadata nii, et olulist eristada.

Siis tuli juba kerge hasart. Alias! Mu lemmik!!! Hakkasin suure hurraaga Aliase kaarte koostama. Tegin ka väikese kujunduse. Ma ise lootsin, et õpetajad ei arvaks, et ma neid lasteaialasteks pean. Siis pürstisin edasi. Järgnes lemmikmäng lapsena ja ka siiani, mille nime ma ei tea, aga ma kutsusn seda lind/loom/riik mänguks. Tuleb teha tabel ja kirjutada vastavad teemad. Siis keegi valib tähe ning ainult selle tähega alustades tuleb kirjutada teema alla sõna. Kel valmis, see hüüab stopp ja rohkem kirjutada ei või. Arvestatakse punktid jne. Mõlemad väga head mängud teemade kordamiseks. Ja loovuse arendamiseks ja mälu. Miinus muidugi see, et suurtes rühmades läheb lärmiks. Aga ka kodus on seda hea mängida ning vahendeid peale pliiatsi ja paberi ei nõua.

Mu äge kolleeg Diana jagas minuga kreatiivsete õpetamismeetodite linki. Seal on hulganisti erinevaid näited ja sealt ma leidsin improkõne (Impromptu Speech). Õpilased kirjutavad mingi teemakohase mõiste paberile, paber volditakse kokku ja pannakse korvi ning siis vabatahtlik tõmbab paberi ja peab 30 sekundi jooksul vastavat teemat tutvustama. Väga äge meetod. Naer on ka garanteeritud. Üks lemmikuid. Saab ka õues mängida.

Edasi veel mõistete kordamine. Näiteks  vastaja või vastajad on seljaga tahvli poole ja publik püüab selgitada tahvlile kirjutatud mõistet ilma seda nimetamata. Üsna sarnane Aliasega. Võidab see, kes esimesena ära arvab. Saab samuti õues mängida. Mõiste saab siis väikesele lipikule kirjutada ja keegi hoiab seda vastaja pea kohal nt või kui on teipi, siis saab otsa ette kleepida.
Lõpetuseks mõtlesin, et nad võiksid veel peast Ghana kaardi joonistada koos suuremate linnadega. Õpilased saaksid seda ka õues teha, sest maastik on liivane ja tokiga saab piire vedada ja kivid linnadeks panna. Kaarti joonistada saab ilmselt teha ühe korra ja ootamatult. Olen seda Eestis tunnis teinud. Tulemused on olnud väga erinevad. Mõne jaoks on Eesti lihtsalt pall...

Olin lugenud eelnevaid blogisid siinsetest koolitustest ja tavapärane on, et õpetajatele antakse koolituspäeval süüa ja juua ja siis nad tulevad kohale. Frances ütles, et raha pole ja süüa ei saa. Ja et jagame piirkonna ära, kuskil kümme koolitust ja igas ca 9 õpetajat. Olin arvestanud, et tihtipeale ei tulda kohale või kogunemine võtab aega jne. Kuid sellel korral oli hästi, kõik tulid kohale ja alustasime enam-vähem õigel ajal. Ilmselt algaja õnn. Olin ostnud osalejatele pliiatsid ja jagasin ka joonlauad laiali ning prinditud lehed, kus kõik mängud ja ristsõna olemas. Ning ruumi veel kujutluskaardilegi. Võtsin kaasa ka paki kommi premeerimiseks/pugemiseks.

Kui kellelgi on soovitusi meetodite osas, siis olen avatud pakkumistele. Tööpõld on siin lai. Minu esimene koolitusseltskond polnud varem millegi sellisega kokku puutunud ja neile meeldis see väga. Mu lonkavat ja Eesti aktsendiga inglise keelt ei naernud ka keegi välja. Seltskonnas leidus üks õpetaja, kes sai kõigest aru, mida ma rääkisin ja aitas mind usinasti selgitamisel. Aliase mängimisel läks lärm ja naer päris suureks ja nad ei tahtnud kuidagi ära lõpetada. Lind/loom mängus olid nad usinad petmisel. Sõna, mis polnud kirjutatud, mõeldi kohapeal valmis... ja siis oli ka lusti palju. Ma siiski premeerisin ainult ausat mängu mänginuid. Lõpetuseks küsisin anonüümse tagasiside ja andsin Mondo Triinu kujundatud ilusad tunnistused.


Ühel päeval sain rõõmustava kirja. Olin juba unustanud, et Diana Tamm Mondost rääkis mulle antropoloog Markost, kes on Ghanas palju käinud ja palju näinud ning pidi ka 2019 aasta alguses siia Põhja-Ghanasse mõneks ajaks tööd tegema tulema. Marko kirjutas, et elab Sumbrungus ja oleks tore kokku saada. Laheee!!! Kohtusimegi Bolgas, sõime kala ja ma käisin tema elamist Sumbrungus uudistamas. Ta on kohalike seas väga lugupeetud, oskab guruuni (gurune) keelt ja tutvustas mind pea tervele külale. Kui ma küsisin luba pildistada, siis jah tuli kiiresti. Modellid panid selga oma kaunimad rõivad ja materjali jätkus pimedani. Kaunimad nendest printisin ka välja ja Marko toimetas pildid kohale. Ma väga loodan, et nad jäid rahule.



Vihma pole sadanud juba neli kuud. Viimane vihm oli novembris, mille tõid  kohale Kelly ja Martin, kui siin käisid. Peale seda pole piiskagi tulnud. Detsembrist veebruarini on siin harmattan – tolmu täis tuul Saharast. Märts ja aprill kõige kuumemad kuud aastas. Alla 40 kraadi päeval naljalt ei kuku. Öösel mõnusalt 25 kraadi. Nihutasin oma voodi ventilaatori alla. Aga peaks vist voodile mingid palgid alla panema, et vahet ventilaatori ja voodi vahel vähendada, muidu on see lihtsalt elektri raiskamine ilma erilise tolguta. Vihm saabub ehk mais. Meele teeb aga rõõmsaks see, et mangohooaeg saabus. Metsikud ja kultuursed, igat sorti, mõnus mangolõhn pressib peale.
Kuival hooajal on palju matuseid. Vihmaga ei maeta suurt kedagi. Matused on nii traditsioonilised, kristlikud, poolkristlikud ja pooltraditsioonilised, islamistlikud jne. Tants ja trall käib vahetpidamata. Mul lubati näidata teile videot sõjatantsust, mida esitatakse ainult traditsioonilistel matustel.
Homme saabub Janika Tamm Mondost koos kellegi euroametnikuga. Olen juba ootusärev. Saan kilu ja musta leiba. Ning kohviiiiii!!! Tervitused!!