Monday, 23 March 2020

Seksuaaltervise õpetus ja taaskasutatavad hügieenisidemed


Minu vabatahtlik töö siin Kongo külas ei koosnenud mitte ainult kliinikutes tööl käimisest. Et ka iseennast proovile panna ja uusi teadmisi saada, alustasime koos Anaga (teine vabatahtlik – ämmaemand) projekti „Sexual Health Education“ ehk seksuaaltervise õpetus. Meie projekti eesmärk oli edendada õpilaste seas terviklikke seksuaalharidusalaseid teadmisi, arutada ja hinnata, kuidas neid sessioone (mida õpetajad regulaarselt viivad läbi) tulevikus parandada.

Oma seksuaaltervise tunde viisime läbi kahes koolis – Girls Model School ja Zua Junior High. Esimene oli ainult tüdrukute kool, Zua koolis sai poistele ja tüdrukutele eraldi tunnid tehtud. Vanuserühm, kellele keskendusime, oli 13-19 aastat ning kokku osales umbes 140 noort. Iga grupp, kellega tunde läbi viisime, koosnes ligikaudu 20st noorest.















Seksuaaltervise tundides keskendusime järgmistele teemadele: „Mis seks?“, „Mis on seksuaalne tegevus?“, seks ja nõusolek (consent), rasestumisvastased meetodid, seksuaalsel teel levivad haigused, rasedus teismeeas, menstruatsioon, kuidas kasutada kondoomi. Et mitte lihtsalt loengut pidada ja õpilasi igavusest magama panna otsustasime Anaga noori natuke „provotseerida“ oma küsimuste, situatsioonülesannete ja näidetega. Tunnid algasid alati paberile küsimuste kirjutamisega (olgu see siis ükskõik mis) ja kasti panemisega, lõpus vastasime nendele anonüümsetele küsimustele kui tunni käigus polnud neid teemasid puudutatud.
Mis me siis teada saime?
Sex and consent

Inimesed normaliseerivad siin vägistamist – võib olla on see väga karm järeldus ja üldistus meie poolt, aga paraku vestluste käigus tuli nii välja. Question: What is sex for you? Answer: Sex is when somebody rapes you.  See piirkond siin on Ghanas üks kõige vaesemaid piirkondi – need kellel on raha, võivad siin nii mõnegi sigadusega pääseda. Tüüpiline situatsioon on selline: poiss ostab tüdrukule süüa, juua – vastutasuks peab tüdruk poisile rahuldust pakkuma, sest see on ainus viis tasumiseks. Ja sellist asja nagu NO means NO ei eksisteeri. Meil oli vestlus ka näiteks ühe koolidirektoriga, kes hakkas oma eraelust rääkima. Ka tema väitis, et naise kohustus on meest rahuldada hoolimata sellest, kas ta tahab, jaksab, on tal tervisemuredest jne. Kuna mees on perepea, siis mehe sõna peab kuulama. Kurb.

      Teadlikkus seksuaalsel teel levivatest haigustest on üpris hea aga mis parata, nii Euroopas kui ka Aafrikas on HIV teadlikkus vajaka. Mis oli meie jaoks kõige veidram – nii õpilased, õpetajad kui ka MEDITSIINITÖÖTAJAD väitsid meile, et HIV-d võid saada deep kiss-i kaudu (ehk sügav suudlus). Mis on deep kiss?? Ega keegi ei osanud meile seda selgitada. Lõpuks üks medõde selgitas mulle selle tähendust – PANGE ENNAST NÜÜD VALMIS :D see on suudlus, kus mõlemad kasutavad keelt, partnerid suudlevad üksteist pikalt ja ükshetk läheb nende suudlus nii agressiivseks, et nad hammustavad üksteist huulest ja keelest ja nii saadki omale HIV. Okei – kui veri väljas siis on jah suur oht, et võid nakatuda aga no kuulge, tavalisel keelega suudlemine ei lähe nii agressiivseks et veri väljas.

      
Teatakse, et on olemas kondoomid ning kuidas need haiguste ja raseduse eest kaitsevad, aga paljudel ei ole aimugi, kuidas kondoomid välja näevad, kuidas neid kasutada jne. No ja eks nad siis saidki proovida, katsuda ja nuusutada! Tunni lõpus jagasime kõigile osalejatele ühe kondoomi kingituseks.











Keegi ei pese oma intiimpiirkonda seebiga! Nende jaoks on see nii tabu teema. Kõik seebid pidid nende sõnul sisaldama toksilisi aineid, mis intiimpiirkonda sattudes teeb nad haigeks või tapab ära. Aga väga palju küsimusi tuli selle kohta, kuidas saada lahti oma halvasti lõhnavast kubemepiirkonnast või valgest ollusest. Seebiga saadki!

Menstruatsioon. Sellega on tüdrukud siin väga hädas. Menstruatsiooni stigma on siin väga suur ning me võtsime endale südameasjaks selle probleemiga siin Kongo külas tegeleda.
Girls Model School


Days for Girls hügieeniside
Nagu eelnevalt mainitud, on Nabdam regioon üks vaesemaid Ghanas. Peredel ei ole raha, et osta tüdrukutele õigeid hügieensidemeid, mistõttu peavad nad improviseerima. Tavaliselt kasutatakse vanu riideid või räbalaid, vetsupaberit või vahtmadratsi tükke, mis on ebahügieenilised, ebaefektiivsed ja ebamugavad. Tüdrukud seisavad pidevalt silmitsi piinlike olukordadega, kus veri lekib riietest läbi, riideräbalad kukuvad pükste vahelt välja ning oht infektsioonideks on suur. Paljud tüdrukud ei käi menstruatsiooni ajal koolis, see tähendab umbes 20% puudumist ühes kooliaastas. Nii otsustasime mina ja Ana, et üritame Kongo koolitüdrukutele saada taaskasutatavaid hügieenisidemeid.

Me polnud varem Anaga kokku puutunud taaskasutatavate hügieenisidemetega, kuid olime paarist organisatsioonist kuulnud, kes neid teevad. Nii võtsime ühendust organisatsiooniga Days for Girls, kellelt tellisime 100 komplekti. Need hügieenisidemed nägid võrratud välja, väga heast materjalist, kvaliteetsed. Aga see ei lahendanud meie probleemi – organisatsiooni kaudu hügieenisidemete tellimine on liiga kallis ja ei ole jätkusuutlik. Ana vaatas mitmeid õhtuid youtube-ist videoid, kuidas neid ise teha ja lõpuks läksime oma ideega kohaliku õmbleja juurde. Õmbleja Pufaba tegi ühe prototüübi valmis ning me jäime tulemusega ülimalt rahule.

Algne variant
Hügieenisidemete pakk, mida me laiali jagasime koosnes kahest shield-ist ja viiest pad-sist. Shield-id hoiavad pad-se kinni ning pad-sid on need, mis imavad endasse vere. Meie kohalikud shield-id on valmistatud 3st kihist kangast, mida on igal pool saadaval (100% puuvill) ning pad-sid on valmistatud 3-4st kihist saunalinast. Olenevalt verevoolusest saavad tüdrukud otsustada, mitu pad-si nad vajavad. Ühte shield-i mahub kuni kaks pad-si.
Lõplik prototüüp - vasakul pad ja paremal sheild


















Miks taaskasutatavad hügieenisidemed?

-          Õigel hooldamisel kestavad nad 3-5 aastat, mis tähendab, et nii kaua ei pea raha kulutama ühekordsete hügieenisidemete jaoks.
-          Neid on lihtne hooldada. Kõigepealt leotad 10min vees, et suurem osa verest vabaneks, siis kasutad pesupulbrit või seepi, et ülejäänud mustus välja pesta (pesed nii kaua, kuni vesi ei oleks määrdunud), kuivatad päikese käes, mis aitad samuti baktereid hävitada.
-          Olenevalt verevoolusest saad ise sättida, kui palju pad-se vajad (suurel voolusel kaks, väiksemal 1, pad-side vahetamine on ülimalt lihtne ja kiire)
-          Nad on mugavad ning kindlad. Neil on nööp või trukk, millega kinnituvad aluspükste külge ning ei ole ohtu, et pükste vahelt välja kukuvad. Samuti on nad piisavalt õhukesed, et ei tekita mähkmete kandmise efekti.





Kulus tunde, enne kui pakid valmis saime
Iga kord, kui me hügieenisidemeid jagasime, tegime ka koolituse, kuidas nende eest hoolt kanda. Koolitusel osalesid ka õpetajad, et vajadusel saavad nad tüdrukuid aidata küsimuste tekkimiste korral. Me jagasime taaskasutatavad hügieenisidemed laiali kõigepealt Girls Model ja Zua Junior High School-ile, sest nende koolide õpilased said ka meilt koolituse seksuaaltervise kohta. Lisaks neile saavad hügieenisidemed endale Kongo Junior High ning Dasabligo Junior High, sest nendes koolides on samuti suur protsent tüdrukuid, kes koolis ei käi menstruatsiooni ajal. Paraku me neile seksuaaltervise kohta koolitust teha ei jõudnud, kuid järgmistele vabatahtlikele paneme südamele selle teema rääkimise vajalikkusest. Meie taaskasutatavaid hügieenisidemeid kasutab nüüd Kongo külas 250 tüdrukut.

Ana poseerimas Zua tüdrukutega

Thursday, 20 February 2020

Kui õhk enam läbi ei paista...

Päevadest saavad nädalad, nädalatest kuud. Kaugel pole hetk, mil saab pool aastat täis. Mis tähendab, et nii mõnigi meist peab järgmisel kuul kotid pakkima. Täpsemalt - kõik peale minu :-)

Kõigepealt eelmise postituse lõpus kõlanud üleskutsest. Aidata meil arvutiklassi uusi arvuteid soetada, mäletate küll. Kõiki huvitavad tulemused ja kokkuvõtted, eks.

Võttes lühidalt kokku - eriti palju see ettevõtmine meid unistuse täitumisele paraku lähemale ei viinud, aga eks see innusta meid midagi muutma ja püüdma leida uusi teid, et selleni siiski jõuda. Üks mõte on, aga sellest räägin lähemalt oma postituse lõpus...

Tolmu tõttu on nähtavus üsna napp

Oodatud-kardetud harmattan on käes. Õhk on ülikuiv ja mõnel päeval nii paksult tolmune, et päike läbi ei paista. Ja kõik on pidevalt tolmuga kaetud. Paned taldriku lauale, lähed veemasinast vett tooma ja tagasi tulles taldrikut ei leia – nii laud kui taldrik on ühtlase tolmukihi all. Väikese kunstilise liialdusega küll, aga tegelikult pole tõde siit kaugel.


Päikest iga päev ei näegi.



Sellega sai tegelikult vastuse üks universumi suurtest küsimustest – kust tuleb tolm. Kõrbest. Muide - Sahara kõrb toidab Amazonase vihmametsi igal aastal pea 30 miljoni tonni tolmuga, mis sisaldab olulisel määral surnud mikroorganisme ja nii pakub vihmametsadele olulisi toitaineid. Väike lisakilluke kasutute faktide sahtlisse. Universumi teine suur küsimus – kuhu kaob raha – jääb siinkohal endiselt vastuseta.

Päkapikud on ka siin täitsa olemas!



Eelmisest postitusest tänaseni möödunud aja peamine märksõna on loomulikult jõulud Aafrikas. Juba see sõnapaar ise sisaldab minu meelest vastuolu, aga endalegi üllatuseks oli tegelikult tunne üsna sama. Jõulud on jõulud igal pool. Tõsi, kirikus trummiga Püha ööd mängida on ikka pisut teine tunne, aga jõulutuled nii küla vahel, linnas kui ka meie oma terrassiserval, päkapikumütsid ja secret-santa-kingitused improviseeritud kuuse all andsid kõik kokku ikka üsna piisava jõulumeeleolu.

Meie salajõuluvana sai seekord päris palju naerda, arvan. Lugu ise oli pikk, aga lühidalt kokku võttes leppisime kokku, et kingitustel on ainult üks tingimus - see peab olema ostetud Zuarungust. Minu poolt lihtsalt näitena õhku visatud jabur mõte meeldis kõigile nii väga, et täpselt see tingimus kehtestatud saigi. Zuarungu, olgu öeldud, on väike külake Kongo ja Bolgatanga vahel, kus on iga kolme päeva tagant turupäev, väljaspool seda aega aga seal suurt kaubandust ei toimu. Paar poekest, tõsi, siiski on.

Loosiga tõmmatud kingitused juhtusid sattuma nii, et poisid tegid kingid tüdrukutele ja vastupidi. Protsess oli pikk ja konarlik, aga tulemus on, et nüüd on vabatahtlikel ka Zuarungu küla vahelt läbi sõites põhjust käsi tõsta, et tee ääres lehvitavaid kohalikke tervitada. Detailidesse laskumata ütlen, et kingituste tase oli ühtlaselt kõrge - kõik nägid kõvasti vaeva, tegid peenemat näputööd ja lasid seda ka külaelanikel teha, nii et kui suur õhtu käes, oli kõigil rõõmu ja nalja nabani.
Elmina loss


Pärast pühi aga sõitsime oma jõulutripile, nagu ise seda nimetasime. Kuna koolis oli vaheaeg ja elu nagunii suuresti teises rütmis, lubasime endale mõned päevad lõuna pool. Aastavahetus ookeani ääres kõlab ju meelitavalt, eks?

Küla nagu küla ikka. Aga vee kohal. 
Täpselt nii ka sai. Kui jõulud läbi, istusime bussi ja reis võis alata. Algul 15 tundi bussiga pealinna Accrasse, siis sealt edasi veel lääne poole, et rannikut avastada. 

Järgneva kümne päeva jooksul vaatasime üle kuulsamad lossid, ilusamad rannad, kõhedusttekitavamad köisrajad puulatvade vahel ja põnevamad külad, nende hulgas näiteks järve kohal vaiadel asuva küla.
Aastavahetuspidustused Cape Coastis


Uue aasta võtsime vastu siiani Ghanas kohatutest kõige ilusamas rannas Butre külas. Soovitame! Ööbimiskohta minekuks tuli ületada maagiline sillake üle jõe, mis juba ise tegi koha põnevaks...

Aasta viimane hommik

Maagiline sillake
Vana aasta viimane päev kujunes minu jaoks isiklikult aga väikeseks lahtilaskmise harjutuseks. Nimelt pidin lahti laskma oma kaamerast (millele just kolm päeva varem olin Accrast uue objektiivi tellinud), poolest oma kulmust, mille kivi pihta katki kukkusin, ja sellega seoses ka oma seni veel algamata modellikarjäärist. Kalurikülas hea pildi jahil olles õnnestus mul ühel libedal kivil nii õnnelikult kukkuda, et prantsatasin koos kaameraga ookeanilainetesse ja tabasin kulmuga kivi. Oleks võinud ka hullusti minna, aga siiski ei läinud. Nii et lõpp hea, kõik hea.

Tõsi, kaamera võttis nädalapäevad hiljem pildi ette, aga sisemusest läbi voolanud tulisoolane vesi ilmselt kustutab selle peagi jäädavalt.

Niipalju seiklustest puhkuse ajal. Koju tagasi jõudnud, asusime taas tegudele. Arvutiklassis käivad arvutitunnid. Tõsi, praegu siiski veel veidi kaootiliselt. Me ei olnud uue veerandi alguseks ikka veel päriselt seda õiget lahendust leidnud - kas püüda järgida koolide tunniplaani või kehtestada oma. Nüüdseks on mõtted veidi selgunud, aga see on omakorda seotud järgmise teemaga.


Koolitund meie ICT-keskuses
Selleks, et oma keskuse tööd paremini organiseerida, otsustasime sõita kaugel lõunas asuvasse Takoradisse, et külastada seal tegutsevat arvutiklassi. Takoradist olime küll oma jõulureisil juba läbi põiganud, aga siis olid teised mõtted ja tegemised, nii et sinna see kohtumine ei mahtunud, seda enam, et tööreisil pidi minuga kindlasti kaasas olema Moses, kes hiljem meie keskuse koordinaatorina tööle hakkab.

Ühel pimedal õhtul istusime seega Bolgatangas taas bussi, et öö läbi sõita ja järgmise päeva pärastlõunaks Takoradis olla. Nii ka läks. Kohtumiseks oli sel päeval aga juba hilja, nii et Anaji kooli territooriumil asuvasse klassi seadsime sammud alles uuel hommikul.

Mosese ja Samueliga Takoradi Anaji arvutiklassis

Klassis võttis meid vastu Samuel Ofosu Skoto, kes kuus aastat tagasi koos hetkel Eestis elava minu ammuse hea sõbra James Sunnay Quaicoe'ga seni edukalt toimivale klassile aluse panid. Nii et mis seal salata - mõte seda klassi külastada tekkis juba Eestis, enne minu Ghanasse tulekut. James lahkus Ghanast vist nüüd küll juba neli aastat tagasi, aga tunda oli, et temast tuntakse endiselt puudust.

Anaji arvutiklass





Pilk ajalukku. Aastal 2013 ostis British Council selle piirkonna koolide jaoks 18 arvutit, mis paigaldati juba jutuks olnud kooli territooriumil asuvasse klassi. Niisama lõbus fakt - sama kooli territooriumil eraldi majas asub ka politseijaoskond. 

Sarnaseid klasse tehti lühikese perioodi jooksul 28 tükki üle Ghana, aga tänaseks on enamus neist erinevatel põhjustel hinge heitnud ja töös veel vaid kaks - üks Takoradis, teine sealt kolme tunni tee kaugusel.

Tund Anaji arvutiklassis

Kuue aasta jooksul on klass kenasti tööle saadud ja see pole mitte ainult ellu jäänud, vaid ka areneb pidevalt. Peamiseks saladuseks tundub olevat tihe koostöö klassi ja kõigi teiste osapoolte vahe, alates kohalikust chiefist ja lõpetades kohalike ametkondadega, nende vahele jäävad nii õpetajad, lapsevanemad kui ka lapsed ise. Sest jah, ka lapsed ise panustavad klassi toimimisse - iga klassi külastav laps maksab semestris kolm cedi ICT-tasu. Tõsi, eks seegi tule lapsevanema taskust muidugi... 



Takoradist edasi liikusime pealinna Accrasse, kus kohtusime kohaliku tehnoloogiafirma Techaide esindajaga. USA-st pärit FJ tutvustas meile vahvat Ghanas välja töötatud seadet nimega Asanka, mis tõlkes tähendab ühist söögikaussi. Eesti keeles sobiks nimeks "kogukonnapada"? Inglise keeles kõlab see "community bowl".


Vidin valge juhtme otsas ongi Asanka
Lühidalt kokku võttes on tegemist miniatuurse mobiilse meediaserveriga, milles asuvale mälukaardile on salvestatud hulgaliselt õppe- ja lisamaterjale vastavalt Ghanas hetkel kehtivale õppekavale. Meie keskendusime alg- ja keskastmele suunatud seadmele, mille presentatsiooni lõpus ka ära ostsime. Seadme mõte on sellele salvestatud infot jagada juhtmevabalt kuni 20 seadmega. Seade ise on võimeline selleks tekitama juhtmeta võrgu ja kõik võrku ühendatud seadmed "arvavad", et on internetis. Nii on võimalik infot väga lihtsalt ja tasuta jagada kõigi seadmete vahel, kasutamata selleks siin nii kallist internetiühendust. Jutt on kokkuvõttes ehk liiga tehniline, aga luban, et sügavamale detailidesse ei lasku. Aga äkki kedagi huvitas. Minu jaoks on see igatahes põnev vidin ja seda arvamust jagavad siin nii mõnedki. Täpsema info leiab huviline aadressilt myasanka.com.

Igatahes, nagu öeldud, ostsime seadme ära ja tõime selle oma kodukülla kaasa, et nüüd siin see võimalikult kasulikult tööle panna. Sõidu kohta esitatud raportit ja ka ostetud seadet esitlesime nädalapäevad hiljem meie kohalikule haridusametnikule ja KoCDA direktorile (kes mõlemad pidid meiega alguses kaasa sõitma, aga erinevatel põhjustel leidsime siiski lõpuks olevat mõistliku Mosesega kahekesi ära käia). Ettekande ja sõidu tulemustega jäädi rahule ja anti teada, et meie koosolekule järgneb peagi uus, juba kõrgematasemelisem kohtumine haridusametis, et saaksime seadeldist ka kõigile teistele ametnikele tutvustada.

Koosolek, mis lõppes filmivaatamisega

Nädalapäevad hiljem tuligi ühel hommikul kõne, et kõik kohalikud tähtsamad haridustegelased on nüüd haridusameti majas koos ja tulgu ma kohale, et seadet presenteerida. Umbes nii asjad siin tegelikult käivadki – väga tähtis koosolek kahe tunni pärast, olge kohal! Sellega hakkame tasapisi harjuma, aga tuleb tunnistada, et segadust on omajagu. On meil ju kombeks oma liikumisi tavaliselt veidi pikemalt ette planeerida ja kokku leppida.

Õnneks sain sel hommikul siiski reageerida ja laekusin peagi oma varustusega ametnike ette, et reisil nähtu ette kanda, seadmest pajatada ja siis seda töös demonstreerida. Õnneks olid kohaletulnutel käepärast mõned sülearvutid ja ka hulk nutitelefone, nii et kõik said isiklikult sisse logida ja veenduda, et tegu ongi tegelikult nii hea asjaga, nagu ma neile rääkisin. Nüüd on neil (ja muidugi ka meil) nuputamist küllaga, kuidas see kõik koolides laste kasuks võimalikult hästi tööle panna ja seadmele mõistlik kasutuskord tekitada.
Asanka-presentatsioon haridusametis

Seadet ennast oleme nüüdseks juba nii mõnegi asjassepuutuva inimesega testinud. Nähtu on põnev ja muljetavaldav. Kindlasti saame seda nii oma klassis kui ka koolides kasutada. Koos Mondoga püüame aga samal ajal aru saada, kas saame seda seadeldist kasutada ka mujal, kus oma digipädevuste kursust läbi viime. Nimelt on võimalik koostöös Techaide'iga seadmes olevat infot vastavalt kasutajale kohandada. Praegune sisu on, tõsi, algkooli osas veel veidi puudulik, aga tootja sõnul käib töö ka selle osas. 
Filmivõtetel




Vahepeal on valmis saanud Mondo tellimusel valminud videoklipp meie arvutiklassi tegemistest Kongo külas. Lugeja ilmselt mäletab, et novembris korraldasime Kongos digipädevuste kursuse, millega samal ajal külastsid meid Kaili ja Diego, kes oma kaamerate ja mikrofonidega meid jälitasid. Ei saa salata, ikka üsna veider ja harjumatu on end ekraanilt näha ja kuulda. Jälle üks uus kogemus ja mugavustsoon taas laiem. Tõsi, nüüd, viis kuud siin olnuna oleks osanud ehk mõnele asjale rohkem tähelepanu pöörata kui toona, kahekuuse Ghana-kogemusega, aga nii vist ei tohi mõelda, nii jääks kõik maailma asjad tegemata... Klipi leiab iga huviline Mondo ajajoonelt.


Hiljuti oli meil veel üks väga põnev kohtumine, mida tahaks jagada ja millest loodame palju. Nimelt ilmus meie silmapiirile üks kohalik noormees, kellel on visioon, kuidas ta külaelanikele inglise keelt ja matemaatikat (loe: raamatupidamise algtõdesid algajatele kauplejatele) õpetab. Kuna meil on arvutid ja ruumid, samuti uus seade Asanka, milles ka keele- ja matemaatikamaterjalid sees, leiame, et see oleks hea viis kogukonnaliikmetele täiesti praktiliste oskuste käigus ka elementaarseid arvutioskusi edasi anda.

Kohtumisel kohaliku tiimiga
Noormehel eneselgi on osalt arvutialane taust, nii et kolm ühes. Nii töötamegi praegu uue koolituse kallal, mis huvilistest külaelanikud paaril õhtul nädalaks kokku toob ja eriti praktilisel viisil inimestele erinevaid teadmisi annab. Oleme eriti elevil seetõttu, et initsiatiiv on täielikult kogukonna enda seest, ja püüame seda igal viisil toetada, võtmata siiski vedavat rolli. Just selliseid inimesi ja tegevusi siin otsimegi. Püüame kaasata ka veel teisi kogukonnaliikmeid, kes koolituse erinevates osades oma panuse saaks anda. Usume, et sellised asjad on hoopis jätkusuutlikumad kui meie poolt, nö. "väljastpoolt", käivitatud projektid, mida ähvardab oht meie lahkumisel soiku jääda. Nii et püüame aidata kohalikel sellele hinge sisse puhuda ja omalt poolt alguses veidi tuge pakkuda, et nad siis lõpuks ise edasi saaks lennata.
Zuarungu SHS arvutiklass

Pidevalt Kongos ja selle ümbruses ringi liikudes kuuleb ja näeb mõndagi, mida huvitav teada. Nii näiteks käisin hiljuti külas Zuarungu Senior High Schooli arvutiklassis. Siin on 45 arvutit, kohalike ametkondade ja organisatsioonide abil ostetud. Nimetatud kooli viidi hiljuti üle hea sõber James, kes seal nüüd prantsuse keelt õpetab. Kool asub Bolgatanga külje all ja seal õpib kokku ligi kolm tuhat õpilast(!), kes kõik tahavad arvutiklassist osa saada. Klassis toimub kaks sessiooni päevas, plaanin lähiajal üht sellist ka külastada, arvutiõpetaja lahke kutse selleks on olemas. Eelmine visiit sattus tunnivälisele ajale, nii et püüan selle vea lähiajal parandada.

Nongre Crafti esindus
Lisaks sellele, et ise aeg-ajalt siia-sinna külla satume, käiakse ka meil külas. Ühel päeval sain WhatsAppi sõnumi koos selfie’ga. Kongost oli läbi sõitmas Anthony, kellega kunagi Tamale bussis tutvusime. Toosama, kes Bolgatangas korvipunujate ja kultuurisäilitamisega tegeleb. Nongre Crafti nimelisest organisatsioonist. Anthonyga oli kaasas sõber Adombila, samuti samas asutuses tegev. Kohtumine leidis aset meie arvutiklassis, taas kord tuli jutuks võimalus vastastikune õpitubade korraldamine. Tema saaks meie inimestele algtasemel programmeerimist õpetada, meie omakorda ehk nende lastele midagi muud vahvat. Peagi näeme, kuhu selle mõttega jõuame.   





Õnnelikud elukestvad õpilased uues klassipingis
Väljaspool otseseid tööülesandeid aga tuleb ette ka teistsuguseid tegemisi, üks toredam kui teine. Üks neist oli hiljutine külastus arvutiklassi kõrval asuvasse Nabdam Girls' Model Schooli, kus koos Mosesega harutasime laiali aastatega tekkinud sodihunniku, mis osaliselt ka juba põletamist ootas.


Töö ja vile koos








Leitud puit- ja metallmaterjalidest tegime klassi raamaturiiulid ja parandasime ära mõned koolipingid. Materjali on veel hulganisti, nii et projekt jätkub. Kodust kaasa võetud akutrell kulub siin ikka väga marjaks ära. Usun, et selliseid hunnikuid on teisteski koolides, nii et osavate kätega mees võiks hulgaliselt lapsi põrandal kõhutamise asemel pinkidesse istuma aidata.



Siinse kohutava koolimööblipuuduse valguses on muidugi veider, et sellised hunnikud tekivad, püsivad ja lausa kasvavad. Nõuaks ju laguneva laua päästmine teinekord vaid paari kruvi, kruvikeerajat ja mõnda minutit... Ilmselt on sellel omad põhjused, mida meil kõrvalt keeruline näha. On selleks siis oskamatus neid koolipinke parandada, teadmatus laste tervise hoidmise tähtsusest või on tegu hoopis administratiivsete põhjustega. Või hoopis seguga paljudest erinevatest põhjustest. Ei ole meie võimuses kõike seda kohe ja korraga väljastpoolt tulles parandada. 

Parim, mida me siin toimetades tegelikult teha saame, on jagada oma teadmisi, oskusi ja kogemusi, jättes siinsetele inimestele õiguse ja vabaduse nende kasutamise üle ise otsustada. Kui kohapealt tulev initsiatiiv soovib enamat, saame seda võimaluse korral toetada, aga see on ka kõik - sundida kedagi aja jooksul väljakujunenud tavasid ja arusaamu muutma me lihtsalt ei saa ega vist tohikski...

Taas teel...

Möödunud nädalavahetusel aga sõitsime taas külast välja. Tegime seni pikima matka mootorratastega - paari tunni (siin mõõdetakse vahemaid ainult ajas, kilomeetritest ei tea keegi midagi) kaugusele Bawkusse, mis lisaks pealinnast kõige kaugema "rajoonikeskuse" tiitlile paistab ennekõike olevat tuntud selle poolest, et selle lähedal Kulungugus tehti 1962. aastal ebaõnnestunud atentaat Ghana esimesele presidendile Kwame Nkrumah'le.
Kohal!
Põhjusi, miks me eriti pikki matku mootorratastega tegelikult ei tee, on mitmeid. Ennekõike teeolud, mis on üsna rasked - teed on kehvad ja väga tolmused, lisaks on kohati üsna tüütud politsei kontrollpunktid, kus valged ikka tihtilugu rohkem tähelepanu saavad. Õnneks ollakse enamasti üsna mõistlikud, aga on ka tüütumaid olukordi, kus tahetakse "kingitusi" või tüdrukutelt ka telefoninumbreid. Nii on.

Turvalisuse seisukohast vaadatuna püüame samuti pikemaid sõite pigem vältida või liikuda koos. Autoga või bussiga on ilmselt siiski ohutum. Kui miski siin liikluses üldse ohutu olla saab. Mida enam me siia sisse sulandume, seda enam jõuab meieni ka kohalikke uudiseid, ja selle info seas on kahjuks ka palju teateid avariidest. Pole ka ime – on jäänud mulje, et kõik sõidukid, mis liiguvad, teevad seda maksimumkiirusel – täpselt nii kiiresti kui teeolude ja sõiduki tehnilise seisukorra kombinatsioon võimaldab.
Kwame Nkrumah

Aga tagasi Kulungugu juurde. Lugu ise räägib, et 1.augustil 1962. aastal oli Kwame Nkrumah, Ghana vastuoluline esimene president, kes riigi 5 aastat varem taasiseseisvumiseni oli juhtinud, teel Burkina Fasost tagasi, sunnitud tegema peatuse Kulungugus. Ilm oli vihmane, teeolud rasked ja surve kohalike poolt tugev, nii tehtigi peatus ja president koos oma saatjaskonnaga väljusid autodest, et rahvast tervitada. Presidendile lähenes tervituseks koolilaps lillekimbuga, millest turvamehe terav kõrv aga tiksumise tabas. Instinktiivselt tõmbas turvamees presidendi pikali ja hetke pärast kärgataski plahvatus. President ega tema saatjaskonnast keegi surma ei saanud, küll aga hukkus lilli hoidnud laps. Tõsi, vigastusi presidendil siiski esines, nii et teda tuli kohalikus haiglas opereerida. Huvitava faktina aga kuulsin loole hiljuti ka lisanüanssi, mille kohaselt olla vahetult pärast operatsiooni püütud tappa ka presidenti opereerinud Saksa arsti. On see lugu siis nüüd tõsi või mitte, ei oska öelda, aga huvitav teada ikka.


Olles juba nii kaugel idas, piilusime ka üle piiri Togosse, olles teisalt väga lähedal ka Burkina Faso piirile (mis, tõsi, jääb juba väikese turvariski servale), ning sõitsime koju ära. Paaris kohas piiri lähedal pidime lahkelt ka oma passid ja viisad ette näitama, aga taas suuremate sekeldusteta.

Muu hulgas teeme plaane ka tulevikuks. Aprilli alguses plaanime Maa päeva raames Kongo küla taas plastmassi- ja kilekotiprügist puhtaks teha, seekord kuue kooli õpilaste kaasabil. Eelmisel aastal lõi meie poolt kaasa Silja ja tookord oli kaasatud kolm kooli. Seekord sihime veel kõrgemale. Töö ses suunas igatahes käib. Esimesed koolijuhid on juba kurssi viidud, haridusametiga räägitud, tagasiside positiivne, nii et jätkame!

Õpihimulised lapsesilmad
Tulles aga korraks tagasi postituse alguse juurde... Et meie klassi arvutiparki need nii vajalikud mõned puuduvad arvutid siiski leida, ootame nüüd pikisilmi kõiki, kel kodus või töö juures jõude seismas mõni veel enam-vähem toimiva akuga ja töötav kasutet rüperaal, toimetama selle veel enne veebruari lõppu Mondosse, et anda sellele uus elu, nii et selle ekraanilt võiks edaspidi vastu peegelduda innustunud lapsesilmad meie küla arvutiklassis.

Olen kindel, et selliseid arvuteid on vedelemas kümneid ja kümneid. Aitame neil koos jõuda sinna, kus neist veel palju rõõmu on. Olen ise veebruari viimasel nädalal Eestis ja võin sellele isegi isiklikult järele tulla, et see siis enesega koos puhkuse lõppedes pärast Ghanasse tuua.

Justjust, kuulsite õigesti. Tulen ajal, mil Eestis peaks veel olema talv (mis, tõsi, sel aastal kõike muud paistab olevat), pea kaheks nädalaks Eestisse puhkusele. Et pärast seda siis uuesti sooja tagasi lennata ja kuni suve alguseni siin hoolega toimetada, et võimalikule uuele vabatahtlikule mõnus tööjärg ette tekitada.


Nii et juba mõne tunni pärast istun juba kohalikku reggae-värvides lennukisse, et siis pärast kahte ümberistumist 24 tundi hiljem juba koduses Tallinnas maanduda ja taas kohata armsaid inimesi koduses Eestis, kellega pea pool aastat vaid virtuaalselt suhelda on saanud. Kohtumisteni!

Wednesday, 12 February 2020

Mondo toetuslaste tervisekontroll


Uus aasta tõi minu jaoks endaga kaasa uue projekti - teostan tervisekontrolli Mondo toetuslastele. Kokku toetab Mondo siin 130 last erinevas vanuses. Idee kontrollida laste tervist tuli peale seda, kui üks toetuslaps nii õnnetult kukkus, et vajas operatsiooni puusaproteesi paigaldamiseks.

Tervisekontroll koosneb kahest osast. Esialgu esitan lastele küsimusi nende varasemate haiguslugude kohta – kas nad on käinud kliinikus, mis olid probleemid ja kas nad said abi. Lisaks uurin ka traumade kohta, sest siinsed lapsed turnivad palju puu otsas ning istuvad mitmekesi motikate peal (liiklusõnnetused on siin sagedased). Leidsin, et oluline on küsida ka moskiitovõrkude olemasolu kohta, sest need, kes võrkusid ei kasuta, on läbi põdenud mitmeid malaariasse haigestumisi.

Kõigilt toetuslastel uurin nende toitumise kohta – mitu korda päevas nad süüa saavad, kas soe toit on neil iga päev laual, kes kodus süüa valmistab ning kas joogivesi on alati olemas. Üldjuhul saavad lapsed siin vähemalt 2x päevas süüa, mõni õnnelikum isegi rohkem. Õpetajate sõnul on kuival perioodil seis nukram, sest peredel ei jätku enam toorainet toidu valmistamiseks ega raha selle ostmiseks, nii et lapsed on söömata mitmeid päevi. Osad koolid pakuvad lastele 3x nädalas sooja toitu, kuid kahjuks ainult vähesed.

Parem seis on aga laste hügieeni osas. Olgugi, et tervisekontrolli ajal on lapsed üleni tolmused (jalgpalli ja mürgeldamise tõttu), on kõigil ligipääs puhtale veele ning enamus kodudes pesevad lapsed ennast 2-3x päevas SEEBIGA! Vett küll peavad nad omale koju tooma pangedes, aga kaevud on siin piirkonnas tihedalt, väikese jalutuskäigu kaugusel. Koolis teevad õpetajad lastele märkusi, kui nad pole enne kooli tulekut ennast pesnud, kui riided on mustad või juuksed liiga metsikuks läinud.

Lisaks uurin toetuslastelt valude kohta, magamiskoha kohta, tüdrukutelt menstruatsiooni esinemise kohta ning mida nad selle ajal kasutavad (raha olemasolul hügieenisidemeid, muidu tavalist riidekangast ehk cloth’i). Kui küsimused on esitatud, annan lastele sõna oma muredest rääkida. Nii avastasin ühe toetuslapse, kelle üks testis pole paraku alla langenud oma õigesse kohta. Diagnoosi nimi on cryptorchidism ehk laskumata munand. Kuna tegemist on teismelisega, vajab ta paraku operatsiooni.

Minu working station
Teine osa tervisekontrollist koosneb füüsilisest läbivaatusest. Läbivaatusel vaatan, milline on laste rüht, selgroog, õlad, abaluud, puusad ning kas neil esineb nabasong või mitte. Lisaks vaatan üle küüned, varbad ja jalatallad ning naha seisukorra. Iga laps käib kaalul ning üle saab mõõdetud ka pikkus. Et teada, kas toetuslaps vastab oma arengule, arvutan pikkuse ja vanuse suhet WHO kasvustandardite järgi. Laste puhul ei kasutata kehamassiindeksit, vaid hoopis soo, vanuse ja pikkuse suhet, kuna rasva- ja lihasprotsent on pidevas muutuses. WHO kasvustandardi kohaselt peavad olema lapse kasvukõver minimaalselt -2 ühikut, mis tähendab, et laps on veel normaalses arengus. Kui ilmub kasvukõverale -3ühikut, tähendab see, et laps on oma arengust maas ning paljuski on süüdi, et keha saa piisavalt toitaineid. Mondo toetuslaste seas ei ole siiamaani kedagi, kes oleks saavutanud -3 ühikut, kuid on paar piiripealset last.




Viimasena kontrollin üle silmanägemise. Siinsete laste seas on see kõige sagedasem probleem. Silmanägemise kontrolliks kasutan Snallen-tabelit. Väiksemate lastega on aga probleemiks, et nad ei tea veel tähestikku ning seetõttu võtsin kasutusele ka kujunditega tabeli. Üheks kujundiks on süda, mille kohta kõik lapsed ütlevad armastus (nii armas 😊).

Kokkuvõtteks võin öelda, et toetuslaste tervis on üpris hea, probleeme ei esine palju ning esinevad probleemid on üldiselt lihtsamad. Minu osa selles projektis on vaadata üle, millised terviseprobleemid toetuslastel esinevad, järgmine vabatahtlik jätkab leitud probleemide tegelemisega/lahendamisega.
Toetuslapsed Zanlergu Primar-is ja Junior Highschool-is

Tuesday, 24 December 2019

Kollane on uus roheline. Punasest rääkimata.


Jõulud Aafrikas
(pilt on laenatud intenetist)
Ja käes nad ongi, need jõulud! Häid pühi, armsad sõbrad! 

Täna, jõululaupäeval, tundub olevat täpselt õige hetk taas korraks peatuda, natuke enese sees ja ümber ringi vaadata, vahepeal ladestunud muljed taas lauseteks vormistada ja must-valgel kirja panna. Eks ole ju vana tõde, et väljaütlemisel muutub ka mõte selgemaks. 

Tavapärase heitliku Eestimaa talve asemel leiavad jõulud mind seekord kuuma päikese alt. Ilm on kõike muud kui heitlik - kuumad päevad vahelduvad stabiilselt suhteliselt jahedate öödega. Siiski-siiski, ka nendes öödes vilguvad jõulutuled ja kõlavad jõululaulud. Ja mine tea, ehk ilmuvad meie improviseeritud jõulukuuse alla lõpuks ka kingitused! ;-)

Loodus muutub järjest kollasemaks, ehk isegi valgemaks… Algsest, meid vastu võtnud rohelusest ei ole enam väga palju järel - mõned puud on juba päris paljad, teised hoiavad veel jonnakalt lehtedest kinni, aga tõsiasi, et vaated kõrgematest kohtadest muutuvad järjest avaramaks, reedab, et kuiv aeg on ikkagi päriselt käes ja peljatud harmattan käegakatsutavas kauguses.


Kollane on uus roheline

Lõikuspidu

Noil päevil sai täis maagiline 100 päeva. Päriselt? Sada? Üldse ei tundu sedamoodi! Alles eile tulin ju! Samas... Päevad lendavad kuidagi nii kiiresti, et vaevalt jõuad päeva lõpus päeva jooksul kordasaadetu kohta märkmeid teha. Juhtub, et ei jõua sedagi… Nii ongi märkamatult möödunud veel poolteist kuud ja jookseb juba neljas… Päris uskumatu… 

Jooksvaid asju olen ikka püüdnud jõudumööda Facebookis kajastada. Tõsi, kõik sinna ei jõua. Blogi on koht, kus veidi süübida ja arutleda või kokkuvõtteid teha, niisiis püüan siin taas pisut endasse kogunenut korrastada. Aga ka siia ei saa kõik kirja, internet saaks enne täis... Niisiis - kõigest (või siis peaaegu kõigest) järgemööda...



Eelmine postitus oktoobri lõpus lõppes sellega, et tegime õpetajate eelhindamist, et eelseisev Mondo poolt välja töötatud praktiline koolitus nimega Digital Competencies Program võimalikult hästi ette valmistada. Selle eelinfo põhjal saime aimu, mis tasemel inimestega siin tööle hakkame. Test sai tehtud ja saadud info põhjal ka materjal ette valmistatud. Tõsi, suurema osa materjali ettevalmistustööst tegi küll ära Siisi, kes spetsiaalselt selle kursuse ajaks Ugandast kohale pidi lendama, mina sain seda veidi kohalikele oludele kohandada ja kohapealseid ettevalmistusi teha. Kursuse kandvaks mõtteks oli ennekõike õpetajatele ja aktiivsetele kogukonnaliikmetele hulk praktilisi oskusi edasi anda, et nood siis õpitut omakorda oma õpilaste / kaaskodanikega jagada saaks. Lisaks hoiatati mind ette, et saabumas on filmigrupp. Põnev! 

Üsna novembri alguses, viimasel päeval enne kursust, saabusidki külalised – Siisi Ugandast, Kaili Eestist ja Diego Iirimaalt. Viimane on küll tegelikult hoopis Kolumbiast, aga õpib praegu Iirimaal. Siisi ülesandeks läbi viia kursus, mina abiks, Kaili ja Diego aga saabusid püha ülesandega filmida üles materjal Mondo tellimusel valmiva lühifilmi jaoks, mis jutustab meie ICT-keskusest ja selle rollist kogukonnas. Mis omakorda tähendab, et ka allakirjutanul tuli pea nädalaks võtta vaat’ et tõsielusarja osalise roll. Uus asi, aga meeldivalt väljaspool mugavustsooni jälle, nii et – loomulikult teeme ära! Tulemust saame näha ilmselt lähinädalatel. Ootame põnevusega!

Vabatahtlikepere ja külalised

Kui külalised vastu võetud ja ära majutatud, oli loomulikult aeg muljeid vahetada ja üks mõnus õhtune istumine teha… Tore oli jälle üle pika aja musta leiba süüa, eks!

Pildil ees keskel on Seth, kes õnneliku juhuse tahtel sattus Kongosse täpselt kursuse alguseks. Seth, olles ise Ghanast pärit, resideerub hetkel Accras, kuid õpib Tallinna Ülikoolis doktoriõppes ja on oma töö teemaks valinud Mondo tegemised Ghanas. Nii jälgiski Seth huviga, kuidas läksid esimesed tunnid keskuses, ja andis lastele ka omapoolsed sõnad teele kaasa. Samuti sai Seth osa ka kursuse esimesest päevast ja ette rutates võib öelda, et juba paar nädalat hiljem oli Seth taas Kongos tagasi, seekord koos oma juhendaja Triinuga. 

Asjalik õhkkond kursusepäeval

Tagasi kursuse juurde. Maagilisel kuupäeval 11.11 olimegi valmis kogu seda õpihimulist seltskonda vastu võtma. Hommik möödus küll ametkondi külastades - külalised tuli ju teha tuttavaks ametnikele ja vastupidi. Kursuse alguseks oli planeeritud kell 1 päeval, vastavalt kohalikule traditsioonile alustasime aga ikka väikese (aga ainult väikese!) hilinemisega. Niisiis – osalised kohal, tähtsad ametnikud kohal, meie kohal – sõidame! Alguses loomulikult kõned, sõnavõtud… Ja siis läks tööks! Esimene päev oli lühike ja puhtalt Siisi etteaste, minul jäi alguses täita toetav/tehniline roll. Järgnevatel päevadel rollid vahetusid pidevalt. Ja see kõik oli väga nauditav! Vaatamata sellele, et olime Siisiga kohtunud alles päev enne kursust, sujus meil koostöö väga mõnusalt, tiimitöö laabus imeliselt ja erilisi komistusi ei tekkinudki.

Kursus ise möödus samamoodi mõnusalt ja asjalikult. Viis päeva sisuliselt hommikust õhtuni samade inimestega koos olles tekib mõnus peretunne. Iga hommikuga läksid teretused soojemaks ja iga õhtuga lahkumised südamlikumaks. Armas.

Veidi ka internetiühendusest, millest eelmisel korral põgusalt juttu oli. Et kursuse jaoks oli see eluliselt oluline, oli meil selleks kolm plaani. A, B ja C. Plaan A oli vabatahtlike elumajast, Spiritual Renewal Centerist, uude arvutikeskusesse ringi tõsta sinna kunagi paigaldatud, aga tehnilistel põhjustel kasutamata seisev raadiosidel põhinev netiühendus. Plaanid B ja C põhinesid mõlemad mobiilsel internetil, üks veidi toekamal, teine Mifi-tüüpi modemil, mida oleks omakorda saanud toetada veel telefonide ja arvutitega.

Lõpuks läks käiku plaan B, välise antenniga mobiilsidel põhinev modem, mis ei ole küll päris meie oma, aga saame seda hetkel tasuta kasutada. Plaan A – raadiosidel põhinev lahendus, millele enim lootusi panime, aga jäi paraku süsteemi paigaldanud firma suutmatuse taha seda praeguseski asukohas internetiga ühendada, rääkimata selle ümberpaigaldamisest uude kohta. Eks aeg näitab, kas meil see aja jooksul siiski õnnestub. Lootma peab ja jonni me ei jäta. Ja lõpuks on ikkagi keskusesse vaja püsiv ühendus tekitada.

Kohalik haridusamet oli kursuse suhtes väga toetav ja kuigi neilgi rahadega kitsas, leiti vahendid nii interneti eest maksmiseks kui ka osalejatele lõunasöögi tagamiseks iga päev. Super! Suur aitäh neile selle eest!

Hetk matusetseremoonialt
Kursusega paralleelselt (täpsemalt küll tavaliselt hommikul enne seda ja õhtul pärast) saime aga ringi seigelda koos filmitiimiga, kes tahtis loomulikult osa saada kõigest, mis ümbruskonnas toimumas – alates päikesetõusust ja lõpetades päikeseloojanguga, mille vahele mahtusid matused, alternatiivsed jumalateenistused, intervjuud, koolikülastused… Ühesõnaga – kõik! Õnneks oli siinoldud paari kuu jooksul juba midagi kogunenud ka, mida jagada.

Kursuseperioodi mahtus ka vabatahtlike ja külaliste jaoks tõeliselt austav lõunasöök Isa Rogeri juures. Meeldiv ja rõõmustav oli tutvuda mehega, kelle rolli Kongo küla arengus on keeruline üle hinnata.


Isa Rogeri juures
Armastatud ja austatud Reverend Monsignor Roger Aboteyuure, katoliku preester ja filantroop, kes isaks kõigile, küsimata usku, haridust, hõimulist kuuluvust või majanduslikku tausta, tõi Kongo külla elektri juba enne, kui valitsus oma elektrifitseerimisprogrammiga Nabdamini jõudis. Lisaks rajas ta hulga puurkaevusid, varustamaks küla puhta joogiveega, on toetanud lugematul hulgal kohalikke lapsi hariduse omandamisel, rajas Kongo Spiritual Renewal Centre'i, kus meiegi praegu elame, ja haljastas ümberringi laiunud viljatud künkad, istutades sinna hulga neemi- ja muid puid, luues meeldivat varju pakkuva pargi, kus praegu nii inimestel kui loomadel mõnus ringi uidata. Ja kuna mehe hoog ei näita raugemise märke, võib oodata, et lugudel tema tegudest niipea lõppu ei tule. Respekt!
Filmõpitoa õpihimuline seltskond




Kursuse viimasel päeva, reede õhtul aga otsustasime kohalike filmi- ja fotohuviliste jaoks korraldada eraldi õpitoa, mille käigus filmitiim saaks neile veidi filmimaailma tutvustada. Ja see oli vägagi hea mõte, nagu välja tuli! Entusiastid olid oma kaameratega kohal ja õhtu ei tahtnud ega tahtnud lõppeda… Ja see kõik oli uskumatult vahva!


Girls' Model Schooli tüdrukud esimeses tunnis

Korraks veel väike põige ajas tagasi. Vahetult enne kursust korraldasime veel ka päris esimese klassitunni meie keskuses. Minu mentoriks olev Moses, kes on ühtlasi kohe meie naabruses asuva Nabdam Girls’ Model Junior High Schooli arvutiõpetaja, viis läbi praktilise arvutitunni meie mõistes umbes 8.klassi tüdrukutele. Ja oh seda õhinat! Tüdrukud, kes veel kunagi ei olnud päris arvuti taga istunud, said nüüd kivikese peal õpitud liigutusi päris arvutihiire peal järele proovida. Ja nad oskasid!





Zua kooli arvutiõpetaja James oma õpilastega

Järgmine sarnane tund toimus aga kursusega samal nädalal – ühel varasel hommikutunnil, veel enne kursusepäeva algust, kõndisid meie keskusesse lapsed veidi eemal asuvast Zua Junior High Schoolist. Selgus, et suures õhinas oli meile oodatud ühe klassi asemel saabunud kaks, aga ei sest hullu! Mõned lapsed pidi küll püsti seisma, aga see nende huvi ega rõõmu ei vähendanud!

Pärast kursust on veel mõni sarnane tund toimunud, aga päris regulaarselt alustame tundidega uuel kooliveerandil aasta alguses. Koostame parasjagu tunniplaani, koole on mitu ja klasse päris palju, õpilasi kokku üle kahe tuhande, nii et see saab olema kenake väljakutse, aga pealehakkamist meil on ja usume, et see kõik saab äge olema! Eks aeg loksutab asjad paika.

Peab aga ütlema, et külalisi on äraütlemata tore vastu võtta. Kõik, kes meile siia satuvad, on kuidagipidi meie tegevustega seotud ja seetõttu alati väga huvitatud nii meie tegemistest kui ka kohalikust elust. Mis annab ühtpidi meie olemisele uut värvi ja indu, aga teiselt poolt pakub külalisele võimalust näha kohalikku elu mingi sellise nurga alt, mida lihtsalt turistina liikudes tihti ei näe. On ju vabatahtlikud, kes juba veidi pikemalt kohal olnud, jõudnud juba tutvuda inimestega, kohtadega, kommetega… Ja loomulikult pakub säärane jagamine ka vabatahtlikele endile rõõmu. 

Nii sattusid meile hiljuti külla ka Annika, kes ka ise vabatahtlikuplaani pidanud, ja Jürgen, kellele haridusvaldkonna inimesena kohalik haridussüsteem suurt huvi pakkus. Rääkimata loomulikult mõlema inimlikust huvist nii inimeste, kohtade kui kommete vastu. Ja Jürgeni söögitegemise oskustest räägitakse Kongo vabatahtlike hulgas senini legende…


Pudelitest lilled ja harjad said
kiirelt müüdud
Õpilased koosolekul
Ühel päeval saime kutse Presentation Junior High Schooli juures avatava Earth Club'i, keskkonnateadlikkuse tõstmise  klubi avamise koosolekule. Muidugi läksime! Avamiskoosolek oli tõeline suursündmus ja oli tõeliselt äge näha, mida kõike juba plastpudelitest tehtud! Lisaks toimib koolis nüüd prügi sorteerimine. Sellised algatused annavad aimu, et muutused on algamas. 



Plastikukummardamisest, veel enam, selle enda ümber puistamisest jagusaamiseks kulub aga ilmselt kõvasti aega ja energiat. Hiljuti meie arvutikeskuse lähedal toimunud Ghana-kaardi registreerimise järel avanes näiteks järgmine pilt.

Prügiväli arvutikeskuse ees

Plats, mis enne oli puhas (püüan ise arvutikeskuse lähiümbruse ikka puhtana hoida), oli nüüd ühtlase plastikukihi all. Nukker, väga nukker. Plaanin juba lähiajal keskuse seintele kinnitada sildid, mis paluvad prügi maha mitte visata, aga…

Pildi tegemise hetkeks olin esiplaanil olevat platsi juba kuigipalju koristanud...

Samm sammu haaval ehk saab seda aja jooksul siiskimuuta. Õnneks Ghanas ollakse mingil tasandil juba probleemi tõsidusest aru saamas – Ghana liitus esimese Aafrika riigina GPAP-i, Global Plastic Action Partnership-iga. Loodame siis parimat ja anname omalt poolt oma parima, et enese ümber puhtust hoida ja inimestel meie ümber aru saada, mis meid kõik ees ootab, kui me oma käitumist ei muuda. 

Teemasid, millega siin tegeleda, on muidugi rohkem. Üks neist liikluskultuur, suuresti aga ka selle puudumine. Mõne päeva jooksul näen päris mitut inimohvritega avariid. Pole ka ime - kiivreid näeb harva, joobes sõitmine on väga tavaline, lisaks veel hooletus, liikluseeskirjade puudumine või nende eiramine... Kohati jääb mulje, et elu nagu ei maksakski midagi. Sajaga külast läbi lendavad veoautod, inimesed katusel, on pommid, millel süütenöör süüdatud ja lõhkemine vaid aja küsimus…
Loomulikult kiivritega!

Andes endale aru, et valgetena oleme oluliselt suurema tähelepanu all kui keegi teine, kanname ise liigeldes alati kiivreid, püüdes mõjutada ka teise enda ümber seda tegema. Tõsi, liikluskäitumist tervikuna muuta me ei suuda, aga kusagilt peab ju siingi alustama. Ikka, tilk tilga järel…

Vahepealsesse perioodi on mahtunud ka nädalavahetus Tamales, Ghana suuruselt kolmandas linnas. Tamale kaudu saabuvad Kongosse tavaliselt ka vabatahtlikud, sest just seal on meile lähim lennujaam. Meist umbes sama kaugel kui Tartu Tallinnast, aga tee on kehvem ja seetõttu võtab ka sõit kauem aega. Lisaks loendamatu arv politsei kontrollpunkte.  Linnast endast väga palju rääkima ei hakkagi, kogu faktiline info on huvilistele vabalt kättesaadav.

Aitana ja Karimiga Bobgu N-Nye Yaas
Mis aga meie jaoks ses nädalavahetuses kõige olulisem – külastasime linnast umbes pooletunnise autosõidu kaugusel olevat Kumbungu linnakest, kus töötab vabatahtlikuna Aitana, meie hispaanlannast sõber. Üheks Aitana üheksast ametist on olla arvutiõpetaja Kumbungu arvutiklassis Bobgu N-Nye Yaas. Alati on tore näha, kuidas kolleegidel läheb, kuidas mujal elatakse ja mida tehakse. Ja alati on sealt ka midagi õppida. Kumbungu arvutiklass on näiteks varustatud päikesepatareidega, mis tagavad stabiilse elektrivarustuse ka katkestuse korral. Ja katkestused, nagu me teame, on siinmail sagedased…





Sama Tamale-reisi juurde aga käib veel üks vahva kogemus. Bussis, teel Bolgatangast Tamalesse satun kõrvuti istuma väga jutuka ja avatud mehega. Anthony, kes, nagu kolmetunnise vestluse käigus muuhulgas selgub, on tegev Bolgatangas, asutuses Nongre Craft, mis töötab ligikaudu 500 korvipunujaga kaheksast kogukonnast ümber Bolga.

Nongre Crafti missiooniks on traditsioonilise kultuuri säilitamine, olgu selleks siis muusika, tants, käsitöö või muu, mida saab kultuuri all mõista. Selle peale aga hakkavad minu kõrvad alati liikuma! Loomulikult on nüüd õhus vastastikused küllakutsed, mille loodetavasti jaanuaris ka teoks jõuame teha. Õppida ja õpetada on meil vastastikku kindlasti. Eriti arvestades, et kohatud mees on olnud ka arvutiõpetaja ja täiesti valmis meie juures mõne külalistunni tegema, et katta teemasid, mille juures ise jänni võime jääda. 

Juba detsembri lõpus aga toimub Bolgatangas järjekordne Nongre Crafti poolt korraldatud traditsiooniline festival, ja seda ikka kultuuri säilitamise eesmärgiga. Sellest jääme küll kahjuks ilma, kuna plaanid tehtud, aga järgmine sarnane peaks toimuma juba märtsis, ja sinna tahaks kindlasti jõuda! 

Kirikukoor jõulueelses proovis
Kui juba kultuurist juttu, siis - isiklikus plaanis - mängin nüüd kirikukooris trummi. Tundub, et sellest oskab lisaks mulle endale lugu pidada ka kogukond, sest aeg-ajalt seda ikka mainitakse siin ja seal. Ja mis mul saabki selle vastu olla, kui meeldiv ja kasulik kokku saavad. Kumb on kumb, on ilmselt olukorriti erinev.

Samuti kohtusin õnneliku juhuse tahtel – neid paistab siin päris palju olevat, nii et tegelikult ilmselt muidugi ei ole tegu juhustega – noil päevil ka ühe trummiõpetajaga, kes tegutseb Bolgatangas, meile juba tuttavas Root Art Centeris, mida majandab samuti tuttav rastamees Joe. Facebookisõbrad märkasid ilmselt hiljuti värvilist pilti muusik Bonjost, keda kohtasin just Root Artis (mis on ühtlasi ainus teadaolev koht Bolgatangas, kus tõeliselt head ja kvaliteetset kohvi saab!). 

Kirikusse!

Nii et eks me näe – leppisime kokku, et kohtume jaanuaris, et koos mängida ja vaadata, mis sellest tuleb. Endale tuhka pähe raputades tuleb tunnistada, et kologo-õpingud edenevad ootamatult visalt. Trumm on ikka kuidagi hingelähedasem…

Kultuurist rääkides… Kunagi oli jutuks ka erinev arusaamine festivali mõistest. Üks viimase aja erksamaid uusi kogemusi oli sõber Jamesiga kohalikule naiste lauluvõistlusele kaasa sõitmine. Juhtus nimelt nii, et tegu ei olnudki naiste lauluvõistlusega, vaid hoopis kõigile avatud tantsuvõistlusega elavate trummide saatel. Ja kui juba valge mees platsi ääres, tuleb ta loomulikult platsile kutsuda. Enne, kui arugi sain, olin keset tantsuplatsi, mikrofon käes, ja hindasin kohalike tantsuoskusi. Justjust!
Festival täies hoos


Kohtunikke oli kolm – James, mina ja üks mees veel korraldajate poolt. Kriteeriumeid oli viis, igaühe eest sai anda kuni 20 punkti, maksimaalne punktide arv kokku seega sada. Ja nagu õhtu lõpuks selgus, hääletasime kõik esikolmikusse samad inimesed samas järjestuses, isegi punktisummad olid sarnased. Punktide teatavakstegemine sai ka kuidagi minu ülesandeks, nii et elamusi kui palju!



Sõnad on vist liigsed...
Nädalajagu hiljem aga, kui Annika ja Jürgen külas olid, saime samas kohas aga hoopis uue elamuse… Namoo rahvas pidutses, kohal olid kõik ümbruskonna chiefid ja terve kogukond. Kõige ehedam kohalik kultuur taas hoopis uue nurga alt.

Suyiliga Festival. Festivali enda nime võib kaudselt tõlkida kui "Kogukonnaarmastuse Festival" või "Heade Sõprade Festival". Tegu on suurema festivaliga, mis koosneb mitmest üritusest, meil aga õnnestus külastada haripunkti, lõppkontserti. Lisaks publikule olid loomulikult kohal kõik piirkonna umbes 30 chiefi, et end ükshaaval ja korraga näidata ning teisi vaadata. 

Suur osa õhtust oli seotud muusika ja tantsuga, aga vähemoluline ei olnud ka kogukonnale tehtud annetuste teadustamine - kõik annetajad lähemalt ja kaugemalt said ära mainitud ja nende abil koguti seekord kogukonnale umbes 30 000 cedi (umbes 5000 eurot), mida sel aastal kasutatakse hariduse edendamiseks, ennekõike koolidesse laudade ja toolide ostmiseks. 


Tagasi kodukülla. Kongo vabatahtlike read on vahepeal tublisti hõrenenud. Veel eelmise postituse kirjutamise ajal oli meid kuus, tänaseks on jäänud neli.

Vabatahtlikepere püha puu juures
Kunagine eestlaste tugev domineerimine on kadunud, praeguses peres on vaid pooled eestlased. Ja mida päev edasi, seda tugevamaks muutub omavaheline side, seda lähemalt õpime üksteist tundma, seda kindlamaks muutub veendumus, et nendega siin läheks iga kell luurele! Tasakaalustame ja täiendame siin üksteist täpselt parasjagu, nii et kui aeg täis, jääb iga inimese lahkumisel perre täpselt tema kujuga tühi koht…

Sest aeg lendab. Kolm kuud veel ja olen siin ainus solomia. Selle kõigeni on aga veel aega. Päris sadat päeva küll enam ei ole, aga siiski. Hulk mõnusaid hommikuid, töökaid päevi, lõbusaid õhtuid ja muusikat täis öid. Sest tõesti, praegusel perioodil uinume (kui üldse uinume) külast kostva muusika saatel. Kuiv aeg, palju matuseid, lisaks koolilõpetamised, plaadiesitlused…
Väljasõidul

Õhtuti teeme koos süüa, mängime vana head poomismängu, vaatame filme, nädalavahetustel sõidame ringi. Nagu pered muiste.

Ja nagu kõigil peredel ümber maailma, on ka meie peres nüüd on jõulud käes. Eile õhtul käisime kirikus jõululaule kuulamas, täna õhtul ja homme hommikulgi sammun, trumm õlal, taas kiriku poole. Vahetult pärast jõule sõidame väikesele puhkusele ookeani äärde ja uue aasta võtame vähemalt praeguste plaanide kohaselt vastu, varbad ookeanivees.

Ahjaa – jõulude ajal on kenaks kombeks kingitusi teha. Et mitte lihtsalt asju osta (kuigi, tõsi, mõnikord on ka asju tore kingituseks saada!), on  Mondo kodulehel olemas heateokingituste osa, kus meie arvutikeskust saab toetada uute arvutitega (näed siis, ikka jõuame asjadeni välja...) Meie unistuseks on keskusesse saada juurde viis uut arvutit, et arvutiga oleks varustatud kõik meie neliteist lauda, kuhu taha saaks korraga mõnusalt paigutada 28 last. Tõsi, tihtilugu on neid klassis korraga rohkemgi, aga rohkemast me hetkel unistada ei julge. Samas on jõulud imede aeg, nii et uskuma peab!

Kauneid pühi ja mõnusat aastalõppu, sõbrad! Kuulmiseni juba uuel aastal!