pühapäev, 11. august 2019

Let's do it in Kongo 2019


Leo ja noorte keskkonnaaktivistidega koristuspäeva lõpus

Tüdrukutekooli tublid osalised
Vahetult enne Ghanasse minekut mainis Mondo Diana mulle, et ilmselt kaasavad kohalikud iirlastest misjonärid Tommy ja Leo mind ühte keskkonnaprojekti. Nii ka oli. Reeglina iga kolmapäeva õhtul on nende kodus väike kogunemine, nö pub night. Ole sa preester või kes iganes, aga kui sa oled iirlane, siis ilma korraliku Iiri pubita elu ei toimi. Uued vabatahtlikud on kolmapäevastele vestlustele alati oodatud. Nende kodu on nagu väike oaas, kust ideid ja jõudu ammutada. Nii sai natuke igal kohtumisel ka veidi projektist räägitud, aga lisaks ka suuremaid koosolekuid peetud. Kuna ma olen oma Eesti „Teeme ära“ suur fänn, siis ma pakkusin välja, et siin võiks midagi samalaadset teha, aga kaasata kooliõpilased. See polnud muidugi midagi uut, sest varem on vabatahtlikud teeme ära laadset koristust Gorugi kooli ümbruses teinud. 

Misjonärid omalt poolt soovisid üritust näha jätkusuutlikuna ja soovitasid õpilastele eelnevalt prügi, eelkõige plastiku, taaskasutusnippe õpetada. Me valisime välja kolm kooli Kongo ümbrusest ja ma käisin esmalt nendes koolides teavitustööd ja töötubasid läbi viimas.


Panime paika, et koristuspäev võiks olla 10. aprillil. Esialgu plaanisime ürituse läbi viia 22. aprillil – ülemaailmsel Maa Päeval (Earth Day), aga sel ajal oli koolivaheaeg ja õpilased laiali. Misjonärid suhtusid sellesse aktsiooni väga tõsiselt. Me kujundasime ja tellisime plakatid ja loosungid (iga-aastaseks kasutuseks) ning õpilasetele vihikud ning pastakad preemiaks. Ma sõitsin isegi Tamalesse, ühte vabrikusse, kus prinditakse vihikuid. Proovisin väga asist muljet jätta: saadik, kes saabub rahapatakas näpus ja tellib tähtsa näoga 1000 vihikut. Vihikud tulid toredad ja õpilased tänulikud. Ja loodus ise oli muidugi kõige tänulikum. Ma ei tea, kas see on minu kujutelm, aga ümbrus tundub veidi puhtam, kui minu Ghanasse saabudes. Kui misjonärid seda traditsiooni iga aasta jätkavad, siis ju võiks midagi muutuda. Aitäh Leole ja Tommyle!

Fotod üritusest: Lets do it in Kongo 2019   


Video üritusest:
Uuel aastal uue hooga ja uute vabatahtlikega 😏

teisipäev, 30. juuli 2019

Naer

NAER


Naljakas on Ghana blogi sissekannet alustada sõnaga naer. Aga see oli üks esimesi nähtusi, mis mind hämmingusse ajas. Esiteks Silja, eestlanna, Mondo vabatahtlik. “Ta ei ole eestlane,” arvasin teda esimest korda kohates. Ei saa olla, et üks rahvuskaaslane on pidevalt heas tujus ja naerusuine.

Teiseks, korvipunuja Victoria, kes mu esmakordsel kohtumisel korvipunujate kooperatiiviga mu mingi kohmakuse peale naerma puhkes ja kogunisti nii tugevasti, et viskas ennast lausa selili põrandale ja rappus seal naeru käes.













Minu õnneks polnud see mitte viimane kord, kui ma suutsin selle seltskonna südamest naerma ajada, harilikult nii, et ma ei saanud ise aru, mis see põhjus oli. Üks kord oli küll selge, kus ma vea tegin. Nimelt süüakse siin toitu parema käe sõrmede vahelt, sõrmed loputatakse enne sööma asumist üle ja peale sööki samuti. Mina, vaeseke, ajasin puhta ja kasutatud vee nõud segamini ja see pisike viperus tundus juuresolijatele, eriti Rose´le, ülimalt naljakas. Ja kui juba juuresolijad naeravad, on minulgi võimatu tõsiseks jääda.

Nii ongi naerust saanud suurim erinevus minu Eesti mina ja minu Ghana mina vahel. Ma naeran tihti küll rõõmu pärast, elevusest, üllatusest või heameelest.

Mind ajavad naerma asjad, mida ma kodus, Eestis, mitte mingil juhul naljakaks ei peaks. Näiteks sim-kaardi saamine ja  vormistamine enda nimele. Tahtsin saada teise, parema leviga firma sim-kaarti ja läksin nende kontorisse. Neiu laua taga väitis enesekindlalt, et välismaalasele nad sim-i vormistada ei saa. Ma ei uskunud oma kõrvu. Kuidas siis teise firma käest sain? Kuidas siis teised vabatahtlikud selle frima sim-kaardi on saanud? Mismoodi on kohaliku numbri saanud turistid, aga mina ei saa? Ei, väitis ta kindlalt, kui teil oleks elamis- ja tööluba, siis veel kuidagi, aga praegu mitte. Mõtlesin - nii absurdselt ebakompetentne ei saa üks töötaja ometi olla. Soovisin ülemuse jutule. Ülemus vaatas mulle sama kindla pilguga otsa ja väitis, et ta alluval oli olnud õigus, välismaalased kohalikku telefoninumbrit oma nimele vormistada ei saa. Seda ma küll ei osanud oodata! Ei näited ega loogikale rõhumine ei veennud teda. Mis siis ikka, mu hääletoon aina tõusus ja nõudsin järgmist ülemust. Telefonikõne viimasele ja ... “Milles küsimus, võtke ta passi number ja vormistage ära!” Kokkuvõttes oli kogu see lugu absurdselt naljakas. Minu Ghana tuttavad aga jäid kuuldu peale rahulikuks, reaktsioon oli - see on Ghana, harju parem ära, sul tuleb taolisi olukordi edaspidigi ette. 

ILM
11-sammuse ja 9-sammuse
ümbermõõduga baobabid. 
Juuni alguseks, mil mina saabusin Ghanasse, polnud vihmahooaeg veel täies mahus alanud. Nagu seda on juhtuma hakanud, hilines ta ka sel aastal. Omamoodi vedamine, sest sain esimestel nädalatel natuke küpseda nagu võiks olla Aafrikale kohane. Aga siis tulid vihmad ja tuuled ning esimesed hommikud, kus tundsin, et tahaks sokid jalga tõmmata. Ühel päeval natuke peale laulupidu kuulasin ühtlast vihma sabinat, vaatasin halli taevast, vettinud puid ja ei saanud enam aru, kus ma olen - Eesti ja Ghana sulasid kokku jahedaks vihmaseks tombuks.

Elekter ja mobiililevi on vihmaste ilmadega kokku leppinud, et nemad võtavad vihma korral mõnikord väikesi vaheaegu. Aga tõesti ainult väikesi, sest näiteks öösel ei ole voolu niikuinii vaja. Ja kui tundub, et oluline šeavõi saadetis jääb pakkimata, kuna kiletamismasin käib vooluga, tuleb elekter tagasi 5 minutit enne kannatuse katkemist. Ma tänan, ma tänan, ma tänan. 

Vihma korral võib kriipsulaiusest kraavist saada korralik oja, millest lapsed, loomad ja täiskasvanud jalgupidi läbi sulistavad. Mina olen üritanud jalgu märjaks tegemata üle pääseda, isegi ei tea, miks. Ükskord, kui olin hüpanud üle oja, millest minuga koos olnud kooperatiivinaine oma plätudega läbi kahlas, vaatas ta mu porisevõitu sandaale ja ütles: “Tee puhtaks, nii sa linna minna ei saa.” Tal oli õigus, olingi porine, tema aga puhas. Kuigi esmalt jääb mulje, et ghanalased tunnevad ennast igal pool mugavasti, kahlavad läbi pori või heidavad pikali puhkama, kuhu juhtub, siis selgub lähemal vaatlusel, et ennast ja oma vahetut keskkonda hoitakse puhtana ja korras. Maas vedelevate ja puuokste küljes rippuvate kilekottide teema jätsin kohe kõrvale, sest kas  ma jäängi kogu siinveedetud ajal neid, korduvalt ärritudes, igal pool märkama või ignoreerin nähtust, mille vastu ma väga vähe teha saan. Oleks kahju, kui mul kilekottide pärast jääks märkamata see, mis on märkamist väärt.

KEEL
“Kuidas sa nendega suhtled, kui nad inglise keelt ei räägi?” Ei räägi nad jah, sest paraku on koolitee jäänud käimata, omal ajal olid koolid tasulised ja tütarlapsi polnud mõtet harida. Ka nooremaealiste kooperatiiviliikmete hulgas on inglise keele oskajaid vähevõitu, kuigi koolides on ingliskeelsed ained algklassidest alates.  Mul on tõsiselt kahju osadest noortest lastega naistest, kes on nutikad, hakkajad ja tublid, aga kelle nõrk kirjaoskus ei luba edasi liikuda. Kooperatiivide, nii šeavõi tootmise kui korvipunumise algne idee on pakkuda sissetulekut lesknaistele, sest just nende olukord on õige raske.

Aga kuidas siis suhtlen? Kehakeeles! Ühel reedel juhtus nii, et punumistöökojas oli sel ajal, kui mina sisse astusin, ainult kolm naist. Žestikuleerides lugesin demonstratiivselt kokku naisi, kes pidanuks kohal olema, aga ei olnud, siis laiutasin käsi ja vaatasin sügavalt küsiva ilmega kohalolijatele otsa. Mul pole õrna aimu, kas nad must aru said, aga esmaspäeval oli töökoda rahvast täis. Ma ei pane seda sugugi oma suurepärase kehakeele arvele. Praegu rabelevad naised mitmel rindel, sest põllul kasvavad usinasti nii põlluviljad kui umbrohi, aga korvid või sheavõi nõuavad ka oma, kolmas oluline tegur on ilm, neljas on lapsed, viies on matused, kuues on ...
Kui pimedus tuleb peale ja on aeg koju minna, siis võetakse töökojast poolelijäänud korv kaasa ja tehakse kodus edasi. Šeavõi naistel sellist luksust pole, nad peavad arvestama, millise koguse nad päeva jooksul valmis teevad, et oma tegemistega töökojas mitte pimeduse kätte jääda. 

Pealegi, kui kõik ausalt ära rääkida, siis prouad Suzy ja Rose, šeavõi ja korvipunumise kooperatiivide esinaised, räägivad inglise keeles väga hästi ja mõned teised veel. Need kaks naist on oma tahte ja tarkusega ettevõtete alussambad, kumbagit kooperatiivi on nendeta võimatu ette kujutada. 



Mõnikord tekib isegi inglise keeles segadusi esmapilgul lihtsate sõnadega: ema, isa, vend, õde, tütar. Noor neiu Sarah tutvustas mulle kangakudumise töökojas umbes sama noort kaastöötajat sõnadega: “This is my mother.” Kuidas, palun!? Ta kutsuvat teist neiut oma emaks sellepärast, et teine on kogenum kangakuduja ning õpetab Sarah’ välja. Austusest oskuste vastu ja nendevahelise suhte iseloomustamiseks andis Sarah talle tiitli “ema”.

Niisiis tuleb Ghanas taoliste tutvustuste puhul olla kahtlustav. Samamoodi on vanusega. Kui meil öeldakse  mõnikord, et vanus on vaid number, siis ghanalase vanus, võiks vist naljaga pooleks öelda, on vastavalt vajadusele küll üks, küll teine. Valijakaardile on sünniaeg kantud, kuid vanemaealiste puhul pole seda kontrollida kusagilt. Noorematega, nendega, kes haiglas sünnivad, on lihtsam, nende sünniaeg kantakse registrisse. Selgi puhul pole viperused välistatud, kui näieks poisslaps on tüdrukuks märgitud. 

SÖÖK
Hell teema. Ei tahtnudki seda märksõna puutuda, aga eks ikka küsitakse, mida sa seal sööd. Seda blogi kirjutades söön küpsiseid ja joon piima peale. Küpsiseid saab küla kesktänavalt igast müügipunktist, piima saab lähima linna ühest poest. Kohalikud ei tarbi piimatooteid. Veised, kitsed ja lambad on lihaloomad, lüpsmise ja piimajutu peale ajavad vähemalt põhjapoolsed ghanalased silmad suureks. Juustu, seda päris, mitte sulatatud, võib unes vaadata. Jogurti meisterdasime Siljaga lahke bulgaaria vabatahtliku Roberti jogurtibakterite abil ise valmis. Toitumine valmistas esimestel nädalatel ja kohati praegu pehmelt öeldes raskusi. Seedimine läks korrast ära ja üks väheseid, mis meeleolu üleval hoidis, oli keedetud kapsas - kõlab naljakalt, aga kui miski sees ei püsinud, oli kodune kapsas see, mis mind alt ei vedanud. 
Põhja-Ghana toidud on teravad. Vahet pole, kui palju või vähe teravad, minu jaoks on nad enam-vähem samaväärsed. Tõsi, harjutades ja toidutegijaid helde vürtsitamise eest hoiatades saab hakkama, aga ikkagi tunnen iga kord kohalikku toitu sööma hakates kerget ärevust. Aega harjuda veel on, aga krehvtise söögi sõpra minust vaevalt et saab. 
Mida nemad siis söövad? Tizet, fufu, banku - väljanägemiselt sarnased toidud, kus taldrikus vedela sousti ehk supi sees on keedetud ning tambitud tärkliserikkast juurviljast või teraviljast, nt hirsist, suur “klimp”. Selle söögiga peab hakkama saama parema käe viie sõrme abil. Vahel ulatatakse valgele inimesele lusikas, aga saan ilma selleta hakkama. Järelejäänud soustivedelik rüübatakse üle serva sisse. Enamikus kohtades saab nimetatud toite kilekoti sisse panduna kaasa osta.


Veel süüakse praetud jamssi, riisi ubadega, riisi nuudlitega, kana, pärlkana, kitse-, veise-, sea- ja koeraliha, kala. Kiidan kitseliha ja pärlkana maitset ning punast riisi. Liha tarbitakse igapäevaselt harva. Ma loodan, et ma leian siinsest köögist mõned toidud, millega ma saan sõbraks. Kehakaalule võiks kohalik köök hästi mõjuda, sest kreemikoogikesed, tegelikult igasugused magusad koogikesed, on tundmatu nähtus. On õli sees frititud küpsetisi, kuid nad pole kuigi magusad. Ka šokolaad ei kuulu kohaliku maiustuse alla, nii veider, kui see ka pole riigi kohta, kes on suuruselt teine kakao eksportja maailmas. Müügil on iiriskommid ja karamellkommid. Ghana pole kohvimaa, toodetakse tagasihoidlikes kogustes Robustat, kohalikud joovad Nescafed. Kui kioskist küsisin, kas neil teed on, ei saadud must aru, õnneks parandasin end käigu pealt ja küsisin, kas neil Liptonit on. Olen näinud töökojas toimetavate naiste peal, et on neid, kes ostavad töö juurde toitu tänavakaubitsejatelt, selmet et kodunt kaasa võtta, sest tänavatoit on üliodav, 20-50 eurosenti. Põhimõtteliselt on kohalik toit puhas, sest piirkond on vaene ja väetiste-mürkide ostmiseks vahendeid vähe. Toit tuleb kätte ränga tööga, traktor on harvaesinev nähtus.

VABATAHTLIK TÖÖ
Mind võeti mõlemas kooperatiivis väga lahkelt vastu. Ma saan aru, et mulle on antud usalduskrediit, mille on loonud eelmised vabatahtlikud oma tubli tööga. Ma pean tänama Siljat, kes kiiresti suutis mulle üle anda kogu kupatuse enne, kui ta puhkusele suundus ja kes mind igatpidi aitas ka puhkuse ajal.
Ametlik vastuvõtutseremoonia toimus mõned nädalad peale mu saabmist, sest mind vastu võtva organisatsiooni  KoCDA juht Victor oli Tallinnas Mondo korraldatud üritusel. Kuidas ametlik vastuvõtt välja nägi? Esiteks oli suur koosolek, kuhu olid kutsutud KoCDA juhatus, minu mentorid ja mõlema kooperaiivi esindajad.



Minu üllatuseks algas koosolek palvega, mille luges ette üks osalejatest. Hiljem nägin, et see on standard, midagi erakordset selles ei ole. Ainuke, mis selle koosoleku eriliseks tegi, nagu mulle hiljem öeldi, oli tema lõppemine palvega. Vastava ettepaneku tegi üks šeavõi naistest, kellega olin eelnevatel nädalatel kokku puutunud. Nabdi-keelsetest palvetest ei saanud ma aru, aga see polnudki tähtis, sest minu jaoks olid mõlemad palved ootamatud ja liigutavad, eriti see viimane, sest see ei tundunud mulle lihtsalt formaalsusena.

Teine ametliku vastuvõtu osa toimus mõni aeg hiljem šeavõi töökojas, kuhu oli kutsutud hästi palju kooperatiivi naisi. Üllatus-üllatus, minu tervituseks tantsiti-lauldi, “sunniti” ka mind kohaliku kombe järgi tantsima, lausuti häid sõnu, anti kohalik nimi ja kui mulle lõpuks sõna anti, siis ma pidasin imelühikese kõne, sest ma tundsin ennast hirmus kohmetuna kogu sellest üles näidatud sõbralikkusest, tähelepanust ja tseremooniast.


Nii šeavõi kui korvipunujate kooperatiivi eripära on selles, et rõhuv enamus toodangust läheb välisturule. Tellijatel on enamasti eelnevad sidemed siinse piirkonna ja riigiga, seetõttu on võib-olla kergem ühist keelt leida. Samas on lääneriikide ja Ghana ärikultuur erinevad ja mingeid kompromisse peavad mõlemad osapooled tegema. Põhimõtteliselt taandub äri ikkagi inimestele ja nendevahelistele suhetele. Mingil määral takistab kooperatiivide arengut digitaalset kirjaoskust valdavate inimeste puudus. Tavaäris võiks olukorda leevendada vastava oskusega inimese tööle võtmine, kuid kooperatiivis pole see nii lihtne. On omad, on võõrad, on usalduse küsimus. Ghanalased panevad palju suuremat rõhku inimestevahelistele isiklikele suhetele kui meie ning väikeses kooperatiivis võõra inimese juurde toomine pole tavapärane, kui see võõras just Mondo vabatahtlik pole. Hetkel katsetan korvipunujate juures nende endi hulgast valitud noore nutika neiuga, kes paistab olevat ärisuhtlusest huvitatud. Sain üpris ruttu aru, et äriga seotud tegevusi nagu arvetega tegelemist, kliendisuhtlust, organiseerimist ja kvaliteedikontrolli ei peeta tootlikuks, loevad vaid tükid ja kilogrammid, sest konkreetselt nende eest saab ju raha. Püüan panna neid mõistma, et ka teistsuguste ülesannete täitmist peaks kooperatiiv tasustama.

Lähikonnas on mitmeid näiteid edukatest kooperatiividest, millest ühega õnnestus tänu Johannale, heale kliendile, natuke tutvuda. David juhatab puuetega korvipunujate ettevõtet. Nende juures köitis tähelepanu hea väljaõppe süsteem, kus uustulnukaid treenitakse sihipäraselt ja põhjalikult, mis on töötajate eripära arvestades arusaadav. Huvitav oli teada saada, et juhul, kui inimene on puudega, kuid siiski sooviks tulu teenida, saab ta kooperatiivi saata enda esindaja, kes välja õpetatakse ja kes tema eest korve punub, saadud tulu aga jagatakse kahe vahel. Oma küsimustele said vastused nii mina kui Yen Pangi korvipunujate esindajad Monica ja Rose. 

Kasulikke kontakte võib tulla erinevatest kohtadest. Šeavõi kooperatiivil tekkisid potentsiaalsed kliendikontaktid kevadisest Accra šeavõi messilt, millest osavõtu organiseeris Mondo vabatahtlik Robert, aga viimane kontakt tuli hoopis korvipunumiskooperatiivi kaudu. 
Mõlema ettevõtte toodang on käsitöö, kusjuures kohati rohkelt jõudu nõudev käsitöö. Näiteks šeapähkli tihkest massist või väljakloppimine, mida tohib teha kultuurilises mõttes “puhta” parema käega, on taignasegamise sarnane tegevus, ainult et “tainas” on raske nagu tsement. Ma mässasin tükk aega, aga mõlemal korral ikkagi õnnestus ja mu aktsiad esinaise Suzy silmis kahtlemata tõusid. “Tainakloppijaks” ta mind tööle vast ei võtaks, aga kergemate töödega sain hästi hakkama ja šeanaised jäid mu osalusega rahule. Tänu vanaemadele ja vanematele ei ole füüsiline maatöö mulle võõras. Edasi on järg korvipunumise käes. 

Käsitöö juures on oluliseks turuargumendiks kvaliteet ja usaldus, et toode on just see, mida teda väidetakse olevat. Šeavõi puhul on kooperatiivil olemas Ghana Standardite Büroo kinnitus šeavõi kvaliteedistandarditele vastavuse kohta. Kliendid tulevad ka ise oma ideede ja nõudmistega vastavalt sellele, kellel mida vaja. Kummagi kooperatiivi klientideks on väikeettevõtted, mille omanikud käivad palgatööl või õpivad. Seda enam on rõõm näha, et nad on ette võtnud oma kaubamärkide üles ehitamise ning et sotsiaalselt vastutustundlik kaubandus pole nende jaoks, nagu ka Mondo Crafts’i jaoks sõnakõlks. Praegu on päevakorral õiglase kaubanduse sertifikaadi teema, vaatame, kuidas sellega läheb. 

Kooperatiivide tootmisvõimsused on praegu suuremad kui tellimuste maht, seetõttu on uued kliendid teretulnud. Muuseas, kel raha, jaksu ja tahtmist, ootame teid külla! Majutuse leiame katolikus misjonikeskuses, tutvustame teid kooperatiivide liikmetele, näitame töökodasid ja külaelu, loodust ja kultuuri. 

Siin pildil on vabatahtlik Heidi, kes on praeguseks jõudnud tagasi koju, Belgiasse. Silja saabub Eestisse septembris, mina novembris.



Midagi tuttavlikku on Aafrikas. Ma tulin kahe tõdemuse peale. Esiteks tundub kogu eelnev elu olevat olnud mingil määral ettevalmistus siin toimetulekuks - Leningradi õppima minek, idufirmandus või kasvõi improteatri koolitus, mis marjaks ära kulub. Teiseks, minu juured esi-esi-esi-esi…-esivanemate kaudu on Aafrikas, olgu teiste valgenahalistega kuidas on. Kuigi tekstide ja filmide põhjal on ettekujutus Aafrikast vast igaühel olemas, on raske uskuda, miks ma muidu ennast esimestest hetkedest siin koduselt olen tundnud, kuigi mõneti on kultuurilised erinevused metsikult suured, kasvõi kui võrrelda matusekombeid. Minu mesinädalad Ghanaga saavad millalgi otsa, argipäev võib tuua arusaamatusi, tüdimust või pettumusi, aga mul on nii hea meel, et algus on olnud ilus ja rõõmus. 

Pildistasid Silja Mall, Victor More ja mina. 

esmaspäev, 22. juuli 2019

Mida külvad, seda lõikad...


Ghanasse on jõudnud Eesti suvi. Otsisin välja oma sooja pesu ja sokid ning naudin ilma. Tänase vihmasabinaga on just paras hetk midagi postitada. Ma olen olnud siin juba terve igaviku ja alles aprilli lõpus avastasin, et kohas nimega Zuarungu, mis on kuskil Tartu-Nõo ots, müüakse ahjus küpsetatud sealiha: kurikuri niung (siga on kurikuri). Nüüd algas alles tõeline elu pihta. Hea küll, hapukoorest ma jäängi unistama, aga seevastu naudin sealiha paketti koos kõrvade, maksa, kärsa ja sõrgadega. Nämm. Sinna juurde muidugi ringi tiirutavad kärbsed, imetavad koerad ja pitu´d (kohalikku õlut) larpivad rõõmsad näod. Pitu on spotis parim, kui mujal pakutakse seda soojana, siis seal hoitakse jooki kenasti külmikus. Sealiha kõrvale imehea rüübe. Kusjuures ammu aega tagasi olen oma elust kolm aastat olnud lihavaba. Mingil hetkel sai isu nii täis, et ei võtnud peale kalaliha ühtegi teist lihatoodet suu sissegi. Vb peale Aafrikat kordan seda jälle ja elan ainult hapukoorest ja mustast leivast. Kes teab.
Kurikuri niung
Üks Leo kutsikatest - Venus, usinasti kosumas
See spot Ghanas on praegu mu lemmik. Ma panin kohale nimeks Kurikuri place ning lisaks sellele ostsin ma Father Leole sealt kutsikad. Terved, rõõsad ja paksud. Sealiha peal üles kasvanud. Kinkisime need Heidiga kahasse misjonäride majja, sest neil oli järekordne koer taevastele radadele läinud. Üheksa koera, kõik järjest lühikese ajaga erinevatel viisidel lõpu leidnud. Üks mürgitati ära, teine söödi, kolmas leidis otsa ilmselt liiga varase vaktsineerimise käigus. Ja nii edasi. Leppisime kokku, et need numparid, Marss ja Veenus, peavad pikalt vastu.
Leo Marsi ja Venusega
Terve maikuu tegelesin ma sheavõi tegijate ja korvipunujatega. Saatsime korve ja võid siia-sinna. Värvisin veidi punujate maja seestpoolt ning sama plaan on sheamajaga. 
Kunagi pole liiga kirju..., eriti Aafrikas

Juuni alguses tuli uus vabatahtlik Marge Eestist ja võttis mul bisnistöö üle. Nii punujad kui sheavõi meisterdajad jäävad mu südamesse. Meenutuseks  fotogalerii: PortreedAmalyoma ja Rose


Foto autor Marge Sults

Mai lõpus alustasin ka koolitustega algkooli ehk siinse Primary School õpetajatele. Eelnevalt olin juhendanud põhikooli õpetajaid. Koolitus meeldis ning Primary omad tahtsid ka veidi „kreatiivsetest õpetamismeetoditest“ osa saada. Algkooliga mul eelnev kokkupuude praktiliselt puudus. Käisin mitu päeva käed rippu ringi ja mõtlesin, mida ma nende õpsidega peale hakkan. Aga sõbrad tulid appi – ma sain hunniku põnevaid netilehti, kus tuustida. Eriti äge oli Lotte õppekomplekt. Muahhh!!!! Aitäh, Kadri!! 💗💗💗 
Ise õppisin ma sellest kõige rohkem. Ja lustisin ka kõige rohkem. 
Aktiivõppe meetodid 😏😅

Väga oluline osa koolitusest, tunnistuse jagamine. Huvitav, kas ilma tunnistuseta tuleks keegi kohale 😆
Marge saabus Kongosse koos minu sõpradega Eestist ning esialgu tegime kõik koos ümbruskonnale tiiru peale. Näitasin Margele põhipunktid kätte ja siis jätsin ta Kongosse adapteeruma ning suundusin koos Eesti sõprade ja Heidiga esmalt Molesse ja siis hipodele külla. Peale hiposid jätsime Heidiga hüvasti, sest ta pidi Kongosse tööle tagasi minema, mina aga jätkasin oma puhkusereisi koos Anne ja Renega ookeani suunas.
Julged sõbrad! Trotro katusel hipode juurde!
Reisipiltide LINK

T
õdesin, et Ghana on endiselt ilus, aga iga puhkus saab kord otsa, nii ka see. Accras jätsime hüvasti, nemad suundusid lennule ja mina bussile. Naersin, et ilmselt jõuavad nemad enne koju, kui mina Kongo külla tagasi. Nii oligi. Üle 16 tunni mõnusat loksumist. Väljusime Accra kesklinnast umbes seitse õhtul ja ei valeta, kui ütlen, et linnast välja jõudsime alles üheksa paiku. Hull liiklus. Kui meie omad sinna lahti lasta, siis ilmselt oleksid nad lühikese ajaga närvivapustuse saanud. Bussijuht oli algusest lõpuni üks ja sama inimene. Peatusi teel oli vähe ja need olid lühikesed. Ma suurema osa sõidust proovisin magada ja siis kui ei maganud, siis jälgisin teed, üks silm kinni... Need bussijuhid siin on imeinimesed.

Naastes Kongosse tegin sissejuhatuseks paar taaskasutuse töötuba. Õpetasin misjonäride juures asuvatele koolidele, kuidas plastikkotist nööri teha ja mis sellest siis kõike teha saab. Ma olin natuke nööri eelnevalt juba valmis lõiganud ja lubasin selle laste vahel ära jagada. Oleks siiski võinud selle peale tulla, et igasugust jagamist tuleb siin teha salaja ja väikeses seltskonnas. Muidugi mindi nööri peale veidi kähmlema. Siin kultuuris seisab igaüks enda eest. Väga kindlalt. Siinkohal tuli mulle meelde, et mu sõbrad tõid Eestist kogutud telefonid kaasa. Suur tänu kõigile! Telefone jagasin ma nimelt ükshaaval ja keegi pole siiani reetnud saladust, et nad need minu käest said. 
Eriti populaarseks osutus Eesti lipuvärvides tutt
Puhkusele minnes lubasin ma korvipunujatele pilte teha ja midagi kaasa tuua. Piisab vaid mainida, et lähed reisile. Nad ei küsi, kuhu sa lähed, vaid et too midagi kaasa. Ja neid küsijaid on palju. Tegin hunniku pilte ja tutvustasin Ghana erinevaid paiku, sest nendest vb paar kolm naist on piirkonnast veidi kaugemale saanud. Organiseerisin pildinäitamise õhtu oma maja suures fuajees, valmistasin kaks suurt eestipärast võileivatorti ja sättisin projektori valmis. Fuajee sai paksult naisi täis. Meeleolu oli kõigil hea. Ka tort sai positiivse vastukaja, ainult paar naist küsisid pepet (jahvatatud tšilli) juurde 😤
 

Püha Isa Martinit ma ei hakanud segama, et koosviibimisest teatada, aga kuna ta tuli meie käest rendiraha küsima, siis nägi ta ise kui massid (ca 24 naist) hakkasid kodu poole tagasi liikuma. Hetkega lõi ta habemesse kerge värin sisse ja me saime korraliku peapesu, et organiseerime siin mingisugust üritust. Õnneks suutsime talle leebelt seletada, et punujate majas me pilte näidata ei saa, seal pole elektrit ning need naised on kõik sügavalt usklikud, käivad regulaarselt kirikus jne, jne ja kõigele lisaks me maksame ju Martinile raha. See sõna rahustas Isa kuidagi maha ja peale märkimisväärse summa sissekasseerimist lahkus ta veidi paremas meeleolus.

Mingi vimm jäi Martinile siiski hinge, sest peale Heidi lahkumist tagasi Belgiasse, teatas ta, et mul tuleb Heidi ruumi kolida. See ruum asub köögi kõrval ja on veidi eraldi. Minu ruum on keset maja. Juuli lõpus ja augusti alguses on Kongos suur usupüha. Preestrid igast ilmaotsast tulevad kohale ja ilmselgelt jään mina seal jalgu. Torisesin veidi, aga vahetasin ruumi ära. Mu seinamaal jäi ootama, kuni Martin selle avastab. Suure tõenäosusega pean taastama toa esialgse disaini. Oma uut ruumi ma üle värvima ei hakka, viskasin ühe üleliigse koiku välja, sain ruumi juurde ja olen oma pesaga rahul.

Mitu nädalavahetust järjest oleme püüdnud sheapähkleid korjama minna. Küll on Victori auto katki, küll sajab, küll põhjuseid leiab alati. Aga ühel imeilusal päeval me läksime! Assa, kui hea sai! Me korjasime nii pähkleid, kui seeni, emotsioonidest rääkimata. Seda annab täpselt võrrelda Eestis metsaskäimise kogemusega. Lõhn on ainult erinev, materjal muidugi ka, aga tunne!! Seesama! 
Sheapähklite järele minek
Sheapähkel puu otsas, see roheline on imemaitsev ja süüakse ära, kes aga kätte saaab.
Puu all on enamasti alles pruun sisu
Sheapähklid
Kui vaja, siis puu otsa liikumine käib kiiresti. Need naised siin tööd ei pelga
Metsast välja ja koju...

Peale „metsas“ käimist ja safransirmikute praadimist lõi mulle eriline kokkamise tuhin sisse. Varsti on Eestisse minek ja ma pole veel ühtegi kohalikku rooga tegema õppinud. Pöördusin Kongo gümnaasiumi koka Teresa poole. Ma pole väga suur kohaliku toidu fänn, aga siiski on üks roog, mida ma ka kodus teeksin – nkogre. See on põhimõtteliselt nagu pilaf, selle erinevusega, et riisi asemel ja lisaks kasutatakse veel kas oa-, hirsi- või maisijahu. Oleneb, mida kodus parasjagu leidub. Liha ja kala võib lisada koos või ka eraldi. Sibul, tomat, dawadawa ja muidugi tšilli. Piiksatasin, et ma väga vürtsikat ei taha, Theresa noogutas rahulikult ja lisas seekord ainult pool kulpi pepet.
Öeldakse, et kui läks trumm, mingu ka pulgad. Siin, Aafrikas, pulki pole vaja. Nende asemel on käigus käed. Marge leidis küla vahelt trummipoisid, nüüd me siis käime aeg-ajalt harjutamas. Tõsi, mina küll ainult ühel korral, aga jätkan kindlasti. Septembri alguses tuleb IT vabatahtlik Janek, kes Eestis õpetab Aafrika trumme. Tahaks selleks ajaks vähegi asjalik olla. Ja kui ma koju lähen, siis ostan trummid kaasa ning õpetan Markusele trummimängu selgeks. Teeme bändi: Poku ja Maku.


Peale Marge saabumist sai läbi mu igapäevane businesswomani elu ja ma keskendun Kongo IT keskusele elu sisse puhumisele. IT maja on eelmisest aastast saadik kiratsenud rahapuuduse tõttu. Ühe sutsu sai Victor valitsuselt ja nüüd toetas Mondo ning me saame majakest edasi putitada. Raha kanti Kongo haridusameti arvele. Et arvelt raha kätte saada, läheb rohkem kui mitu aega. Ühel päeval helistas mulle Frances Sapaat salapärasel häälel, kas saan kiiresti ta office'st läbi tulla. Tuhisesin Eesti kiirusel kohale ja mind ootas direktori laual musta kilekotti mässitud nutsakas. Nad olid pangast lõpuks raha kätte saanud ja see anti mulle hoiule. Ma pidin iga kord kaasa minema, kui IT keskusele vajalikku materjali ostma mindi ja tehingu eest ise tasuma. Tislereid ja maalreid ei usaldatud. Kõik arvepidamine tuli minu kätte. 
Francese ja finantsametniku Harryga IT keskuse raha planeerimas
Ja siis see algas. Frances helistas, et tuleb shopingule minna. Saime Bolga puidumarketil tisleriga kokku ja ostsime ära kõik võimaliku materjali, et see motokingi peale laadida ja ühe korraga ka transport tasuda. Sinna peale sai pandud igasugu kraami, metalli, puitu, naelu, kange jms. Siiski ühest korrast ei piisanud, ikka tuli midagi puudu. Organiseerisin siis järgmisel korral Victori (ja Victori auto) nõusse, et transpordi pealt veidi kokku hoida. Vaatamata sellele on see must nutsakas väga õhukeseks kulunud. Lets pray, et ei tule mingeid ootamatuid väljaminekuid...

Tehing tehtud 

Ma olin juba ammu lubanud meie mentor Gasbardile, et lähen ja värvin ka tema koolis  Ghana ja Lääne-Aafrika kaardid klassiruumide seintele. Kutsusin Marge kaasa ja seni, kuni mina riikide piire joonistasin, rääkis Marge neile Eestist.  Olen muidu piirjoonte tegemiseks projektori abi kasutanud, aga Tuusi koolis polnud hetkel elektrit. Lähenesin loovalt. Geograafide käest vist häid punkte selle eest ei saa, aga Ghana lapsed andsid kindlalt maksimumi ja värvisid hoolega.


Seitsmes pöialpoiss teeb pilti
Alfredile meeldib maalida
Mentor Gasbard oma pundiga


Ja ongi see blogilugu selleks korraks läbi saanud. Järgmisel korral kitsedest, malaronest ja ...

Ken kalevna (näeme peatselt)


Lõpetuseks video, kuidas sheavõi naised maapähkleid külvavad 💛