Tuesday, 22 December 2020

Visit to Kongo village in the North

At the beginning of December I had an opportunity to visit my hosting organization KoCDA in Kongo village in the North of Ghana.

The trip from Accra to Kongo took over 15 hours by car.

As the time of my stay was limited, I had a planned schedule.

Kongo is a small village and it felt very familiar and welcoming. Even though I was there only for a week, it felt very “home-like”. I was staying in the mission house, which was surrounded by green, with a big baobab tree at the front. The first day I was very cordially welcomed by Victor Mort, the CEO of KoCDA. 

Kongo, in the North of Ghana. The grey looking trees are two big baobabs.

With Victor Mort, COE of KoCDA.

The North was so different from the South, as if I were in a different Ghana. The air was drier, it tasted different, and it was hotter during the day and cooler at night.

The landscape and the architecture were different. Many households were built from sand bricks and had traditional structure, with special houses for guinea fowls, which were there my favourite birds to observe. 

Guinea fowls in one of the households.

Firstly I visited the households that were affected by flooding. Followed by intense rains back in September, floods have destroyed many households, taking the walls, roofs, and livestock and destroying the food. KoCDA with the help of Mondo, was supporting the households of the widows that work in our projects.

Visiting households affected by flooding.

Visiting households affected by flooding.
The house to the left, was newly built and the family did not yet move in before it was destroyed.

One of the topics that many commented on were bush fires. A practise that upsets if not outrages the locals. A quick economic gain, to catch wild-life, or have charcoal for sale, with long lasting consequences, of no shade for the animals, no grass to graze on, and weaker crops, meaning less food...

Bush fires became a frequent practise, that many disapprove of. 

Later I attended two days of shea butter production training, where two groups of women were practicing the skills of turning the nuts of the shea tree into butter. And met some of the ladies who work on our production site. Also I visited our skilled basket waivers, who create Bolgatanga masterpieces. And one can only admire their work and skill.

Left: shea butter tree.
Middle top: on the way to the training, with our top trainer experts.
Middle bottom: shea nuts.
Right: one of the trainees is being examined on her knowledge of shea butter production.

Group picture after the shea butter production training. 

Group of experts working in the project of shea butter production.

Meeting the basket waivers. 

There was also a special meeting with the Brilliant but Needy Children, which are sponsored by our program. A great group of children working hard on their grades to later pursue their dreams.

In front of the ICT centre with the children, to my left Dr. Kingsley Mort, director of KoCDA.

During the visit, I was also witness to the voting process. It was impressive, to see such high frequency of people taking part in the elections and their will to influence and participate in the creation of the future of Ghana.

During the visit in Kongo, even though we did not always speak the same language, and one could feel a warm exchange of happy eyes and smiles, and atmosphere of cordiality. I felt touched by the storied of the people, who were affected by the floods, and very humbled by the gifts of tomatoes and papaya and by being so kindly received and taken care of. Thank you.

I hope that throughout my deployment I will be able to visit Kongo again.

Few weeks before and after arriving in Ghana

When I received the confirmation about going for the mission to Ghana, I cried, feeling emotional, happy and grateful at the same time.

I had about three weeks to get ready. That meant putting together a detailed plan and working it adaptable as time demanded.

Little time and a lot to do. I was checking off the calendar days, changing the “to dos” from the list to “done”. In the same time, remaining cautious, that between all the arrangements, health checks, and other, I do not contract the virus. Parallel I was dissolving my flat, reducing and detaching from my possessions. 

On the way...

Two days before the flight, I was half an hour earlier before   the Covid testing booth was set up to be the first in line. The   test was relatively fast and the results available online the  next morning. I was scared to check them… I only had a   suitcase, a backpack, and what I had on me left. Flat left to   clean up and the keys to return. What if I am positive?


 Click that button

 Clicked. Negative. 

 Ok. I am ready.

The flight was at 6am, and after 8pm I was landing in Accra.

The procedures were taking longer, as all the passengers needed to fill in health questionnaires and go through the testing again. I left the airport at about 11pm and was very warmly welcomed by both my hosting and receiving organisations and we took off to Ashaiman shortly. After so much excitement, feeling the heat, even though I was tired, I was too excited to sleep and shuffled around until 3am.

The next weeks were happening very fast. There was a schedule for every day and I wanted to absorb as much information as possible. At the same time needed to get my bearings, what is where, how to move around, what and where to eat, who is who, the language basics, the norms, the names…

Street markets in Ashaiman. 

With Pastor Peter, my Twi teacher, buying pineapples in Twi.

My body. 

My body was not taking the adjustments well at all. For the first two weeks I barely slept. From sweating, dust and wearing the face mask all the time, my chin was covered in spots. The noise and the traffic of the main street were having a toll on me. The 4am call for prayer from the mosque on the right of the house, was followed by the neighbours morning routine, by cocks crows at sunrise to morning call for a prayer from church on the left of the house at 6am. Most of the nights, with earplugs in, I laid sweating in bed, watching the fan turn, hoping it will get me tired eventually. The nights and mornings were tough.  

Ashaiman is in the area of Great Accra.
WEM can be reached by a tro-tro
(local minibus) in less than 2 hours.


I am the first EUAV to work with the Rays of Hope Centre, my receiving organisation, which provides support to street connected children. 

I was following a very intensive time schedule prepared for me and I was meeting and interacting with the team. It was important to understand the context for the needs assessment, areas of work and support, and for further plans for program development and implementation.

I am two support two centres, one in Ashaiman, FCP, First Contact Point, which is a day centre, and WEM, Welfare Empowerment and Mobility Centre in Ayikuma, where beneficiaries and staff (on rotational basis) live full time.

In front of the FCP center in Ashaiman,
with Barbara Boadi, director of RoHC
and Kingsley Mort, director of KoCDA. 

At a very insightful conference organised by the University of Ghana in Accra on the topic of
"Diseases of Migrant Children in Ghana". Top left: Barbara Boadi (executive director of RoHC),
TetTeh (Field/ Reintegration officer), bottom left: workshop organized for the beneficiaries,
right: group picture.

Because of the pandemic, only very few beneficiaries attend the centres now. Depending on the government decision this might be a subject to change beginning 2021.

In the mean time I started the capacity building training sessions for the teams in both centres and implementing support activities for the beneficiaries.

After the workshop with WEM team:
Sandra, Emma, Judith and Sister Rev. Tonia.

After the sunset, headlight comes in handy.

There is a lot of work ahead of us. And I am looking forward to it. 

Meanwhile, I get my bearings pretty clean, I get up between 4 and 6am, my body adapted to day/ night, heat, I know where to shop, what to eat, and: I sleep. Even though it is hot, I usually walk, and get around on tro-tros (local minibuses) to visit other places, or to move between the centres.

I exchange with my colleagues during the week, and over the weekends, I try to be active, keep a routine, explore the area, and keep in touch and journal on my thoughts, feelings, observations and experiences.

The big tree in the front garden.
And the small, very nosy and noisy rooster,
who visits me on daily basis,
usually at sunrise! :D

Visit to Botanical Gardens in Aburi.

Monday, 23 March 2020

Seksuaaltervise õpetus ja taaskasutatavad hügieenisidemed

Minu vabatahtlik töö siin Kongo külas ei koosnenud mitte ainult kliinikutes tööl käimisest. Et ka iseennast proovile panna ja uusi teadmisi saada, alustasime koos Anaga (teine vabatahtlik – ämmaemand) projekti „Sexual Health Education“ ehk seksuaaltervise õpetus. Meie projekti eesmärk oli edendada õpilaste seas terviklikke seksuaalharidusalaseid teadmisi, arutada ja hinnata, kuidas neid sessioone (mida õpetajad regulaarselt viivad läbi) tulevikus parandada.

Oma seksuaaltervise tunde viisime läbi kahes koolis – Girls Model School ja Zua Junior High. Esimene oli ainult tüdrukute kool, Zua koolis sai poistele ja tüdrukutele eraldi tunnid tehtud. Vanuserühm, kellele keskendusime, oli 13-19 aastat ning kokku osales umbes 140 noort. Iga grupp, kellega tunde läbi viisime, koosnes ligikaudu 20st noorest.

Seksuaaltervise tundides keskendusime järgmistele teemadele: „Mis seks?“, „Mis on seksuaalne tegevus?“, seks ja nõusolek (consent), rasestumisvastased meetodid, seksuaalsel teel levivad haigused, rasedus teismeeas, menstruatsioon, kuidas kasutada kondoomi. Et mitte lihtsalt loengut pidada ja õpilasi igavusest magama panna otsustasime Anaga noori natuke „provotseerida“ oma küsimuste, situatsioonülesannete ja näidetega. Tunnid algasid alati paberile küsimuste kirjutamisega (olgu see siis ükskõik mis) ja kasti panemisega, lõpus vastasime nendele anonüümsetele küsimustele kui tunni käigus polnud neid teemasid puudutatud.
Mis me siis teada saime?
Sex and consent

Inimesed normaliseerivad siin vägistamist – võib olla on see väga karm järeldus ja üldistus meie poolt, aga paraku vestluste käigus tuli nii välja. Question: What is sex for you? Answer: Sex is when somebody rapes you.  See piirkond siin on Ghanas üks kõige vaesemaid piirkondi – need kellel on raha, võivad siin nii mõnegi sigadusega pääseda. Tüüpiline situatsioon on selline: poiss ostab tüdrukule süüa, juua – vastutasuks peab tüdruk poisile rahuldust pakkuma, sest see on ainus viis tasumiseks. Ja sellist asja nagu NO means NO ei eksisteeri. Meil oli vestlus ka näiteks ühe koolidirektoriga, kes hakkas oma eraelust rääkima. Ka tema väitis, et naise kohustus on meest rahuldada hoolimata sellest, kas ta tahab, jaksab, on tal tervisemuredest jne. Kuna mees on perepea, siis mehe sõna peab kuulama. Kurb.

      Teadlikkus seksuaalsel teel levivatest haigustest on üpris hea aga mis parata, nii Euroopas kui ka Aafrikas on HIV teadlikkus vajaka. Mis oli meie jaoks kõige veidram – nii õpilased, õpetajad kui ka MEDITSIINITÖÖTAJAD väitsid meile, et HIV-d võid saada deep kiss-i kaudu (ehk sügav suudlus). Mis on deep kiss?? Ega keegi ei osanud meile seda selgitada. Lõpuks üks medõde selgitas mulle selle tähendust – PANGE ENNAST NÜÜD VALMIS :D see on suudlus, kus mõlemad kasutavad keelt, partnerid suudlevad üksteist pikalt ja ükshetk läheb nende suudlus nii agressiivseks, et nad hammustavad üksteist huulest ja keelest ja nii saadki omale HIV. Okei – kui veri väljas siis on jah suur oht, et võid nakatuda aga no kuulge, tavalisel keelega suudlemine ei lähe nii agressiivseks et veri väljas.

Teatakse, et on olemas kondoomid ning kuidas need haiguste ja raseduse eest kaitsevad, aga paljudel ei ole aimugi, kuidas kondoomid välja näevad, kuidas neid kasutada jne. No ja eks nad siis saidki proovida, katsuda ja nuusutada! Tunni lõpus jagasime kõigile osalejatele ühe kondoomi kingituseks.

Keegi ei pese oma intiimpiirkonda seebiga! Nende jaoks on see nii tabu teema. Kõik seebid pidid nende sõnul sisaldama toksilisi aineid, mis intiimpiirkonda sattudes teeb nad haigeks või tapab ära. Aga väga palju küsimusi tuli selle kohta, kuidas saada lahti oma halvasti lõhnavast kubemepiirkonnast või valgest ollusest. Seebiga saadki!

Menstruatsioon. Sellega on tüdrukud siin väga hädas. Menstruatsiooni stigma on siin väga suur ning me võtsime endale südameasjaks selle probleemiga siin Kongo külas tegeleda.
Girls Model School

Days for Girls hügieeniside
Nagu eelnevalt mainitud, on Nabdam regioon üks vaesemaid Ghanas. Peredel ei ole raha, et osta tüdrukutele õigeid hügieensidemeid, mistõttu peavad nad improviseerima. Tavaliselt kasutatakse vanu riideid või räbalaid, vetsupaberit või vahtmadratsi tükke, mis on ebahügieenilised, ebaefektiivsed ja ebamugavad. Tüdrukud seisavad pidevalt silmitsi piinlike olukordadega, kus veri lekib riietest läbi, riideräbalad kukuvad pükste vahelt välja ning oht infektsioonideks on suur. Paljud tüdrukud ei käi menstruatsiooni ajal koolis, see tähendab umbes 20% puudumist ühes kooliaastas. Nii otsustasime mina ja Ana, et üritame Kongo koolitüdrukutele saada taaskasutatavaid hügieenisidemeid.

Me polnud varem Anaga kokku puutunud taaskasutatavate hügieenisidemetega, kuid olime paarist organisatsioonist kuulnud, kes neid teevad. Nii võtsime ühendust organisatsiooniga Days for Girls, kellelt tellisime 100 komplekti. Need hügieenisidemed nägid võrratud välja, väga heast materjalist, kvaliteetsed. Aga see ei lahendanud meie probleemi – organisatsiooni kaudu hügieenisidemete tellimine on liiga kallis ja ei ole jätkusuutlik. Ana vaatas mitmeid õhtuid youtube-ist videoid, kuidas neid ise teha ja lõpuks läksime oma ideega kohaliku õmbleja juurde. Õmbleja Pufaba tegi ühe prototüübi valmis ning me jäime tulemusega ülimalt rahule.

Algne variant
Hügieenisidemete pakk, mida me laiali jagasime koosnes kahest shield-ist ja viiest pad-sist. Shield-id hoiavad pad-se kinni ning pad-sid on need, mis imavad endasse vere. Meie kohalikud shield-id on valmistatud 3st kihist kangast, mida on igal pool saadaval (100% puuvill) ning pad-sid on valmistatud 3-4st kihist saunalinast. Olenevalt verevoolusest saavad tüdrukud otsustada, mitu pad-si nad vajavad. Ühte shield-i mahub kuni kaks pad-si.
Lõplik prototüüp - vasakul pad ja paremal sheild

Miks taaskasutatavad hügieenisidemed?

-          Õigel hooldamisel kestavad nad 3-5 aastat, mis tähendab, et nii kaua ei pea raha kulutama ühekordsete hügieenisidemete jaoks.
-          Neid on lihtne hooldada. Kõigepealt leotad 10min vees, et suurem osa verest vabaneks, siis kasutad pesupulbrit või seepi, et ülejäänud mustus välja pesta (pesed nii kaua, kuni vesi ei oleks määrdunud), kuivatad päikese käes, mis aitad samuti baktereid hävitada.
-          Olenevalt verevoolusest saad ise sättida, kui palju pad-se vajad (suurel voolusel kaks, väiksemal 1, pad-side vahetamine on ülimalt lihtne ja kiire)
-          Nad on mugavad ning kindlad. Neil on nööp või trukk, millega kinnituvad aluspükste külge ning ei ole ohtu, et pükste vahelt välja kukuvad. Samuti on nad piisavalt õhukesed, et ei tekita mähkmete kandmise efekti.

Kulus tunde, enne kui pakid valmis saime
Iga kord, kui me hügieenisidemeid jagasime, tegime ka koolituse, kuidas nende eest hoolt kanda. Koolitusel osalesid ka õpetajad, et vajadusel saavad nad tüdrukuid aidata küsimuste tekkimiste korral. Me jagasime taaskasutatavad hügieenisidemed laiali kõigepealt Girls Model ja Zua Junior High School-ile, sest nende koolide õpilased said ka meilt koolituse seksuaaltervise kohta. Lisaks neile saavad hügieenisidemed endale Kongo Junior High ning Dasabligo Junior High, sest nendes koolides on samuti suur protsent tüdrukuid, kes koolis ei käi menstruatsiooni ajal. Paraku me neile seksuaaltervise kohta koolitust teha ei jõudnud, kuid järgmistele vabatahtlikele paneme südamele selle teema rääkimise vajalikkusest. Meie taaskasutatavaid hügieenisidemeid kasutab nüüd Kongo külas 250 tüdrukut.

Ana poseerimas Zua tüdrukutega

Thursday, 20 February 2020

Kui õhk enam läbi ei paista...

Päevadest saavad nädalad, nädalatest kuud. Kaugel pole hetk, mil saab pool aastat täis. Mis tähendab, et nii mõnigi meist peab järgmisel kuul kotid pakkima. Täpsemalt - kõik peale minu :-)

Kõigepealt eelmise postituse lõpus kõlanud üleskutsest. Aidata meil arvutiklassi uusi arvuteid soetada, mäletate küll. Kõiki huvitavad tulemused ja kokkuvõtted, eks.

Võttes lühidalt kokku - eriti palju see ettevõtmine meid unistuse täitumisele paraku lähemale ei viinud, aga eks see innusta meid midagi muutma ja püüdma leida uusi teid, et selleni siiski jõuda. Üks mõte on, aga sellest räägin lähemalt oma postituse lõpus...

Tolmu tõttu on nähtavus üsna napp

Oodatud-kardetud harmattan on käes. Õhk on ülikuiv ja mõnel päeval nii paksult tolmune, et päike läbi ei paista. Ja kõik on pidevalt tolmuga kaetud. Paned taldriku lauale, lähed veemasinast vett tooma ja tagasi tulles taldrikut ei leia – nii laud kui taldrik on ühtlase tolmukihi all. Väikese kunstilise liialdusega küll, aga tegelikult pole tõde siit kaugel.

Päikest iga päev ei näegi.

Sellega sai tegelikult vastuse üks universumi suurtest küsimustest – kust tuleb tolm. Kõrbest. Muide - Sahara kõrb toidab Amazonase vihmametsi igal aastal pea 30 miljoni tonni tolmuga, mis sisaldab olulisel määral surnud mikroorganisme ja nii pakub vihmametsadele olulisi toitaineid. Väike lisakilluke kasutute faktide sahtlisse. Universumi teine suur küsimus – kuhu kaob raha – jääb siinkohal endiselt vastuseta.

Päkapikud on ka siin täitsa olemas!

Eelmisest postitusest tänaseni möödunud aja peamine märksõna on loomulikult jõulud Aafrikas. Juba see sõnapaar ise sisaldab minu meelest vastuolu, aga endalegi üllatuseks oli tegelikult tunne üsna sama. Jõulud on jõulud igal pool. Tõsi, kirikus trummiga Püha ööd mängida on ikka pisut teine tunne, aga jõulutuled nii küla vahel, linnas kui ka meie oma terrassiserval, päkapikumütsid ja secret-santa-kingitused improviseeritud kuuse all andsid kõik kokku ikka üsna piisava jõulumeeleolu.

Meie salajõuluvana sai seekord päris palju naerda, arvan. Lugu ise oli pikk, aga lühidalt kokku võttes leppisime kokku, et kingitustel on ainult üks tingimus - see peab olema ostetud Zuarungust. Minu poolt lihtsalt näitena õhku visatud jabur mõte meeldis kõigile nii väga, et täpselt see tingimus kehtestatud saigi. Zuarungu, olgu öeldud, on väike külake Kongo ja Bolgatanga vahel, kus on iga kolme päeva tagant turupäev, väljaspool seda aega aga seal suurt kaubandust ei toimu. Paar poekest, tõsi, siiski on.

Loosiga tõmmatud kingitused juhtusid sattuma nii, et poisid tegid kingid tüdrukutele ja vastupidi. Protsess oli pikk ja konarlik, aga tulemus on, et nüüd on vabatahtlikel ka Zuarungu küla vahelt läbi sõites põhjust käsi tõsta, et tee ääres lehvitavaid kohalikke tervitada. Detailidesse laskumata ütlen, et kingituste tase oli ühtlaselt kõrge - kõik nägid kõvasti vaeva, tegid peenemat näputööd ja lasid seda ka külaelanikel teha, nii et kui suur õhtu käes, oli kõigil rõõmu ja nalja nabani.
Elmina loss

Pärast pühi aga sõitsime oma jõulutripile, nagu ise seda nimetasime. Kuna koolis oli vaheaeg ja elu nagunii suuresti teises rütmis, lubasime endale mõned päevad lõuna pool. Aastavahetus ookeani ääres kõlab ju meelitavalt, eks?

Küla nagu küla ikka. Aga vee kohal. 
Täpselt nii ka sai. Kui jõulud läbi, istusime bussi ja reis võis alata. Algul 15 tundi bussiga pealinna Accrasse, siis sealt edasi veel lääne poole, et rannikut avastada. 

Järgneva kümne päeva jooksul vaatasime üle kuulsamad lossid, ilusamad rannad, kõhedusttekitavamad köisrajad puulatvade vahel ja põnevamad külad, nende hulgas näiteks järve kohal vaiadel asuva küla.
Aastavahetuspidustused Cape Coastis

Uue aasta võtsime vastu siiani Ghanas kohatutest kõige ilusamas rannas Butre külas. Soovitame! Ööbimiskohta minekuks tuli ületada maagiline sillake üle jõe, mis juba ise tegi koha põnevaks...

Aasta viimane hommik

Maagiline sillake
Vana aasta viimane päev kujunes minu jaoks isiklikult aga väikeseks lahtilaskmise harjutuseks. Nimelt pidin lahti laskma oma kaamerast (millele just kolm päeva varem olin Accrast uue objektiivi tellinud), poolest oma kulmust, mille kivi pihta katki kukkusin, ja sellega seoses ka oma seni veel algamata modellikarjäärist. Kalurikülas hea pildi jahil olles õnnestus mul ühel libedal kivil nii õnnelikult kukkuda, et prantsatasin koos kaameraga ookeanilainetesse ja tabasin kulmuga kivi. Oleks võinud ka hullusti minna, aga siiski ei läinud. Nii et lõpp hea, kõik hea.

Tõsi, kaamera võttis nädalapäevad hiljem pildi ette, aga sisemusest läbi voolanud tulisoolane vesi ilmselt kustutab selle peagi jäädavalt.

Niipalju seiklustest puhkuse ajal. Koju tagasi jõudnud, asusime taas tegudele. Arvutiklassis käivad arvutitunnid. Tõsi, praegu siiski veel veidi kaootiliselt. Me ei olnud uue veerandi alguseks ikka veel päriselt seda õiget lahendust leidnud - kas püüda järgida koolide tunniplaani või kehtestada oma. Nüüdseks on mõtted veidi selgunud, aga see on omakorda seotud järgmise teemaga.

Koolitund meie ICT-keskuses
Selleks, et oma keskuse tööd paremini organiseerida, otsustasime sõita kaugel lõunas asuvasse Takoradisse, et külastada seal tegutsevat arvutiklassi. Takoradist olime küll oma jõulureisil juba läbi põiganud, aga siis olid teised mõtted ja tegemised, nii et sinna see kohtumine ei mahtunud, seda enam, et tööreisil pidi minuga kindlasti kaasas olema Moses, kes hiljem meie keskuse koordinaatorina tööle hakkab.

Ühel pimedal õhtul istusime seega Bolgatangas taas bussi, et öö läbi sõita ja järgmise päeva pärastlõunaks Takoradis olla. Nii ka läks. Kohtumiseks oli sel päeval aga juba hilja, nii et Anaji kooli territooriumil asuvasse klassi seadsime sammud alles uuel hommikul.

Mosese ja Samueliga Takoradi Anaji arvutiklassis

Klassis võttis meid vastu Samuel Ofosu Skoto, kes kuus aastat tagasi koos hetkel Eestis elava minu ammuse hea sõbra James Sunnay Quaicoe'ga seni edukalt toimivale klassile aluse panid. Nii et mis seal salata - mõte seda klassi külastada tekkis juba Eestis, enne minu Ghanasse tulekut. James lahkus Ghanast vist nüüd küll juba neli aastat tagasi, aga tunda oli, et temast tuntakse endiselt puudust.

Anaji arvutiklass

Pilk ajalukku. Aastal 2013 ostis British Council selle piirkonna koolide jaoks 18 arvutit, mis paigaldati juba jutuks olnud kooli territooriumil asuvasse klassi. Niisama lõbus fakt - sama kooli territooriumil eraldi majas asub ka politseijaoskond. 

Sarnaseid klasse tehti lühikese perioodi jooksul 28 tükki üle Ghana, aga tänaseks on enamus neist erinevatel põhjustel hinge heitnud ja töös veel vaid kaks - üks Takoradis, teine sealt kolme tunni tee kaugusel.

Tund Anaji arvutiklassis

Kuue aasta jooksul on klass kenasti tööle saadud ja see pole mitte ainult ellu jäänud, vaid ka areneb pidevalt. Peamiseks saladuseks tundub olevat tihe koostöö klassi ja kõigi teiste osapoolte vahe, alates kohalikust chiefist ja lõpetades kohalike ametkondadega, nende vahele jäävad nii õpetajad, lapsevanemad kui ka lapsed ise. Sest jah, ka lapsed ise panustavad klassi toimimisse - iga klassi külastav laps maksab semestris kolm cedi ICT-tasu. Tõsi, eks seegi tule lapsevanema taskust muidugi... 

Takoradist edasi liikusime pealinna Accrasse, kus kohtusime kohaliku tehnoloogiafirma Techaide esindajaga. USA-st pärit FJ tutvustas meile vahvat Ghanas välja töötatud seadet nimega Asanka, mis tõlkes tähendab ühist söögikaussi. Eesti keeles sobiks nimeks "kogukonnapada"? Inglise keeles kõlab see "community bowl".

Vidin valge juhtme otsas ongi Asanka
Lühidalt kokku võttes on tegemist miniatuurse mobiilse meediaserveriga, milles asuvale mälukaardile on salvestatud hulgaliselt õppe- ja lisamaterjale vastavalt Ghanas hetkel kehtivale õppekavale. Meie keskendusime alg- ja keskastmele suunatud seadmele, mille presentatsiooni lõpus ka ära ostsime. Seadme mõte on sellele salvestatud infot jagada juhtmevabalt kuni 20 seadmega. Seade ise on võimeline selleks tekitama juhtmeta võrgu ja kõik võrku ühendatud seadmed "arvavad", et on internetis. Nii on võimalik infot väga lihtsalt ja tasuta jagada kõigi seadmete vahel, kasutamata selleks siin nii kallist internetiühendust. Jutt on kokkuvõttes ehk liiga tehniline, aga luban, et sügavamale detailidesse ei lasku. Aga äkki kedagi huvitas. Minu jaoks on see igatahes põnev vidin ja seda arvamust jagavad siin nii mõnedki. Täpsema info leiab huviline aadressilt myasanka.com.

Igatahes, nagu öeldud, ostsime seadme ära ja tõime selle oma kodukülla kaasa, et nüüd siin see võimalikult kasulikult tööle panna. Sõidu kohta esitatud raportit ja ka ostetud seadet esitlesime nädalapäevad hiljem meie kohalikule haridusametnikule ja KoCDA direktorile (kes mõlemad pidid meiega alguses kaasa sõitma, aga erinevatel põhjustel leidsime siiski lõpuks olevat mõistliku Mosesega kahekesi ära käia). Ettekande ja sõidu tulemustega jäädi rahule ja anti teada, et meie koosolekule järgneb peagi uus, juba kõrgematasemelisem kohtumine haridusametis, et saaksime seadeldist ka kõigile teistele ametnikele tutvustada.

Koosolek, mis lõppes filmivaatamisega

Nädalapäevad hiljem tuligi ühel hommikul kõne, et kõik kohalikud tähtsamad haridustegelased on nüüd haridusameti majas koos ja tulgu ma kohale, et seadet presenteerida. Umbes nii asjad siin tegelikult käivadki – väga tähtis koosolek kahe tunni pärast, olge kohal! Sellega hakkame tasapisi harjuma, aga tuleb tunnistada, et segadust on omajagu. On meil ju kombeks oma liikumisi tavaliselt veidi pikemalt ette planeerida ja kokku leppida.

Õnneks sain sel hommikul siiski reageerida ja laekusin peagi oma varustusega ametnike ette, et reisil nähtu ette kanda, seadmest pajatada ja siis seda töös demonstreerida. Õnneks olid kohaletulnutel käepärast mõned sülearvutid ja ka hulk nutitelefone, nii et kõik said isiklikult sisse logida ja veenduda, et tegu ongi tegelikult nii hea asjaga, nagu ma neile rääkisin. Nüüd on neil (ja muidugi ka meil) nuputamist küllaga, kuidas see kõik koolides laste kasuks võimalikult hästi tööle panna ja seadmele mõistlik kasutuskord tekitada.
Asanka-presentatsioon haridusametis

Seadet ennast oleme nüüdseks juba nii mõnegi asjassepuutuva inimesega testinud. Nähtu on põnev ja muljetavaldav. Kindlasti saame seda nii oma klassis kui ka koolides kasutada. Koos Mondoga püüame aga samal ajal aru saada, kas saame seda seadeldist kasutada ka mujal, kus oma digipädevuste kursust läbi viime. Nimelt on võimalik koostöös Techaide'iga seadmes olevat infot vastavalt kasutajale kohandada. Praegune sisu on, tõsi, algkooli osas veel veidi puudulik, aga tootja sõnul käib töö ka selle osas. 

Vahepeal on valmis saanud Mondo tellimusel valminud videoklipp meie arvutiklassi tegemistest Kongo külas. Lugeja ilmselt mäletab, et novembris korraldasime Kongos digipädevuste kursuse, millega samal ajal külastsid meid Kaili ja Diego, kes oma kaamerate ja mikrofonidega meid jälitasid. Ei saa salata, ikka üsna veider ja harjumatu on end ekraanilt näha ja kuulda. Jälle üks uus kogemus ja mugavustsoon taas laiem. Tõsi, nüüd, viis kuud siin olnuna oleks osanud ehk mõnele asjale rohkem tähelepanu pöörata kui toona, kahekuuse Ghana-kogemusega, aga nii vist ei tohi mõelda, nii jääks kõik maailma asjad tegemata... Klipi leiab iga huviline Mondo ajajoonelt.

Hiljuti oli meil veel üks väga põnev kohtumine, mida tahaks jagada ja millest loodame palju. Nimelt ilmus meie silmapiirile üks kohalik noormees, kellel on visioon, kuidas ta külaelanikele inglise keelt ja matemaatikat (loe: raamatupidamise algtõdesid algajatele kauplejatele) õpetab. Kuna meil on arvutid ja ruumid, samuti uus seade Asanka, milles ka keele- ja matemaatikamaterjalid sees, leiame, et see oleks hea viis kogukonnaliikmetele täiesti praktiliste oskuste käigus ka elementaarseid arvutioskusi edasi anda.

Kohtumisel kohaliku tiimiga
Noormehel eneselgi on osalt arvutialane taust, nii et kolm ühes. Nii töötamegi praegu uue koolituse kallal, mis huvilistest külaelanikud paaril õhtul nädalaks kokku toob ja eriti praktilisel viisil inimestele erinevaid teadmisi annab. Oleme eriti elevil seetõttu, et initsiatiiv on täielikult kogukonna enda seest, ja püüame seda igal viisil toetada, võtmata siiski vedavat rolli. Just selliseid inimesi ja tegevusi siin otsimegi. Püüame kaasata ka veel teisi kogukonnaliikmeid, kes koolituse erinevates osades oma panuse saaks anda. Usume, et sellised asjad on hoopis jätkusuutlikumad kui meie poolt, nö. "väljastpoolt", käivitatud projektid, mida ähvardab oht meie lahkumisel soiku jääda. Nii et püüame aidata kohalikel sellele hinge sisse puhuda ja omalt poolt alguses veidi tuge pakkuda, et nad siis lõpuks ise edasi saaks lennata.
Zuarungu SHS arvutiklass

Pidevalt Kongos ja selle ümbruses ringi liikudes kuuleb ja näeb mõndagi, mida huvitav teada. Nii näiteks käisin hiljuti külas Zuarungu Senior High Schooli arvutiklassis. Siin on 45 arvutit, kohalike ametkondade ja organisatsioonide abil ostetud. Nimetatud kooli viidi hiljuti üle hea sõber James, kes seal nüüd prantsuse keelt õpetab. Kool asub Bolgatanga külje all ja seal õpib kokku ligi kolm tuhat õpilast(!), kes kõik tahavad arvutiklassist osa saada. Klassis toimub kaks sessiooni päevas, plaanin lähiajal üht sellist ka külastada, arvutiõpetaja lahke kutse selleks on olemas. Eelmine visiit sattus tunnivälisele ajale, nii et püüan selle vea lähiajal parandada.

Nongre Crafti esindus
Lisaks sellele, et ise aeg-ajalt siia-sinna külla satume, käiakse ka meil külas. Ühel päeval sain WhatsAppi sõnumi koos selfie’ga. Kongost oli läbi sõitmas Anthony, kellega kunagi Tamale bussis tutvusime. Toosama, kes Bolgatangas korvipunujate ja kultuurisäilitamisega tegeleb. Nongre Crafti nimelisest organisatsioonist. Anthonyga oli kaasas sõber Adombila, samuti samas asutuses tegev. Kohtumine leidis aset meie arvutiklassis, taas kord tuli jutuks võimalus vastastikune õpitubade korraldamine. Tema saaks meie inimestele algtasemel programmeerimist õpetada, meie omakorda ehk nende lastele midagi muud vahvat. Peagi näeme, kuhu selle mõttega jõuame.   

Õnnelikud elukestvad õpilased uues klassipingis
Väljaspool otseseid tööülesandeid aga tuleb ette ka teistsuguseid tegemisi, üks toredam kui teine. Üks neist oli hiljutine külastus arvutiklassi kõrval asuvasse Nabdam Girls' Model Schooli, kus koos Mosesega harutasime laiali aastatega tekkinud sodihunniku, mis osaliselt ka juba põletamist ootas.

Töö ja vile koos

Leitud puit- ja metallmaterjalidest tegime klassi raamaturiiulid ja parandasime ära mõned koolipingid. Materjali on veel hulganisti, nii et projekt jätkub. Kodust kaasa võetud akutrell kulub siin ikka väga marjaks ära. Usun, et selliseid hunnikuid on teisteski koolides, nii et osavate kätega mees võiks hulgaliselt lapsi põrandal kõhutamise asemel pinkidesse istuma aidata.

Siinse kohutava koolimööblipuuduse valguses on muidugi veider, et sellised hunnikud tekivad, püsivad ja lausa kasvavad. Nõuaks ju laguneva laua päästmine teinekord vaid paari kruvi, kruvikeerajat ja mõnda minutit... Ilmselt on sellel omad põhjused, mida meil kõrvalt keeruline näha. On selleks siis oskamatus neid koolipinke parandada, teadmatus laste tervise hoidmise tähtsusest või on tegu hoopis administratiivsete põhjustega. Või hoopis seguga paljudest erinevatest põhjustest. Ei ole meie võimuses kõike seda kohe ja korraga väljastpoolt tulles parandada. 

Parim, mida me siin toimetades tegelikult teha saame, on jagada oma teadmisi, oskusi ja kogemusi, jättes siinsetele inimestele õiguse ja vabaduse nende kasutamise üle ise otsustada. Kui kohapealt tulev initsiatiiv soovib enamat, saame seda võimaluse korral toetada, aga see on ka kõik - sundida kedagi aja jooksul väljakujunenud tavasid ja arusaamu muutma me lihtsalt ei saa ega vist tohikski...

Taas teel...

Möödunud nädalavahetusel aga sõitsime taas külast välja. Tegime seni pikima matka mootorratastega - paari tunni (siin mõõdetakse vahemaid ainult ajas, kilomeetritest ei tea keegi midagi) kaugusele Bawkusse, mis lisaks pealinnast kõige kaugema "rajoonikeskuse" tiitlile paistab ennekõike olevat tuntud selle poolest, et selle lähedal Kulungugus tehti 1962. aastal ebaõnnestunud atentaat Ghana esimesele presidendile Kwame Nkrumah'le.
Põhjusi, miks me eriti pikki matku mootorratastega tegelikult ei tee, on mitmeid. Ennekõike teeolud, mis on üsna rasked - teed on kehvad ja väga tolmused, lisaks on kohati üsna tüütud politsei kontrollpunktid, kus valged ikka tihtilugu rohkem tähelepanu saavad. Õnneks ollakse enamasti üsna mõistlikud, aga on ka tüütumaid olukordi, kus tahetakse "kingitusi" või tüdrukutelt ka telefoninumbreid. Nii on.

Turvalisuse seisukohast vaadatuna püüame samuti pikemaid sõite pigem vältida või liikuda koos. Autoga või bussiga on ilmselt siiski ohutum. Kui miski siin liikluses üldse ohutu olla saab. Mida enam me siia sisse sulandume, seda enam jõuab meieni ka kohalikke uudiseid, ja selle info seas on kahjuks ka palju teateid avariidest. Pole ka ime – on jäänud mulje, et kõik sõidukid, mis liiguvad, teevad seda maksimumkiirusel – täpselt nii kiiresti kui teeolude ja sõiduki tehnilise seisukorra kombinatsioon võimaldab.
Kwame Nkrumah

Aga tagasi Kulungugu juurde. Lugu ise räägib, et 1.augustil 1962. aastal oli Kwame Nkrumah, Ghana vastuoluline esimene president, kes riigi 5 aastat varem taasiseseisvumiseni oli juhtinud, teel Burkina Fasost tagasi, sunnitud tegema peatuse Kulungugus. Ilm oli vihmane, teeolud rasked ja surve kohalike poolt tugev, nii tehtigi peatus ja president koos oma saatjaskonnaga väljusid autodest, et rahvast tervitada. Presidendile lähenes tervituseks koolilaps lillekimbuga, millest turvamehe terav kõrv aga tiksumise tabas. Instinktiivselt tõmbas turvamees presidendi pikali ja hetke pärast kärgataski plahvatus. President ega tema saatjaskonnast keegi surma ei saanud, küll aga hukkus lilli hoidnud laps. Tõsi, vigastusi presidendil siiski esines, nii et teda tuli kohalikus haiglas opereerida. Huvitava faktina aga kuulsin loole hiljuti ka lisanüanssi, mille kohaselt olla vahetult pärast operatsiooni püütud tappa ka presidenti opereerinud Saksa arsti. On see lugu siis nüüd tõsi või mitte, ei oska öelda, aga huvitav teada ikka.

Olles juba nii kaugel idas, piilusime ka üle piiri Togosse, olles teisalt väga lähedal ka Burkina Faso piirile (mis, tõsi, jääb juba väikese turvariski servale), ning sõitsime koju ära. Paaris kohas piiri lähedal pidime lahkelt ka oma passid ja viisad ette näitama, aga taas suuremate sekeldusteta.

Muu hulgas teeme plaane ka tulevikuks. Aprilli alguses plaanime Maa päeva raames Kongo küla taas plastmassi- ja kilekotiprügist puhtaks teha, seekord kuue kooli õpilaste kaasabil. Eelmisel aastal lõi meie poolt kaasa Silja ja tookord oli kaasatud kolm kooli. Seekord sihime veel kõrgemale. Töö ses suunas igatahes käib. Esimesed koolijuhid on juba kurssi viidud, haridusametiga räägitud, tagasiside positiivne, nii et jätkame!

Õpihimulised lapsesilmad
Tulles aga korraks tagasi postituse alguse juurde... Et meie klassi arvutiparki need nii vajalikud mõned puuduvad arvutid siiski leida, ootame nüüd pikisilmi kõiki, kel kodus või töö juures jõude seismas mõni veel enam-vähem toimiva akuga ja töötav kasutet rüperaal, toimetama selle veel enne veebruari lõppu Mondosse, et anda sellele uus elu, nii et selle ekraanilt võiks edaspidi vastu peegelduda innustunud lapsesilmad meie küla arvutiklassis.

Olen kindel, et selliseid arvuteid on vedelemas kümneid ja kümneid. Aitame neil koos jõuda sinna, kus neist veel palju rõõmu on. Olen ise veebruari viimasel nädalal Eestis ja võin sellele isegi isiklikult järele tulla, et see siis enesega koos puhkuse lõppedes pärast Ghanasse tuua.

Justjust, kuulsite õigesti. Tulen ajal, mil Eestis peaks veel olema talv (mis, tõsi, sel aastal kõike muud paistab olevat), pea kaheks nädalaks Eestisse puhkusele. Et pärast seda siis uuesti sooja tagasi lennata ja kuni suve alguseni siin hoolega toimetada, et võimalikule uuele vabatahtlikule mõnus tööjärg ette tekitada.

Nii et juba mõne tunni pärast istun juba kohalikku reggae-värvides lennukisse, et siis pärast kahte ümberistumist 24 tundi hiljem juba koduses Tallinnas maanduda ja taas kohata armsaid inimesi koduses Eestis, kellega pea pool aastat vaid virtuaalselt suhelda on saanud. Kohtumisteni!