pühapäev, 27. oktoober 2019

See you soon, Ghana!


Korvipunuja Victoria

Olin Ghanas täpselt aasta. Jõudsin koju tagasi 5ndal oktoobril. Kohtusin üle pika aja taas pere ja sõpradega, naasin tagasi tööle ja kõik näis loksuvat paika. Siis aga otsustas Eesti ilm kliimapagulasele näidata oma tõelist palet. Oma rolli mängisid kindlasti ka kavalad viirused ja bakterid. Ühesõnaga, hetkel istun kodus ja põen kopsupõletikku. Praeguseks olen niipalju toibunud, et leian klaviatuurilt tähed üles, et  panna kirja oma viimased Kongo külas toimunud tegevused. Üks tark naine ütles mulle, et ma vaataks Aafrikat ja Euroopat nagu kahte eraldiseisvat maali. Suunangi oma mõtted soojale mandrile, istun suletekkide kuhja all ja vaatan päikeselist pilti Ghanast. Euroopa lõuend olgu targu selja taga ja täna ma talle rohkem tähelepanu ei pööra.

Viimased kuud väikeses Kongo külakeses läksid linnulennul. Ühes eelnevas blogis ma juba mainisin, et Mondo toetas rahasüstiga küla serval asuvat maja, millest pidi saama tulevane IT keskus. Mul on niikuinii remonditegemine veres olnud ja nii ma siis käisin õnnelikult koos ametnikega rahapatakas näpus värve ja laudu ostmas. Hoidsin silma kogu aeg peal ja lõin ise ka käed külge, eriti kui värvimisega tegu oli. Tubli paari kuuga oli majake valmis. Enne minu äratulemist sai IT keskus vastu võetud, sisse õnnistatud ja uuele IT alal töötavale vabatahtlik Janekile üle antud. Haridusamet otsustas mind minu suureks üllatuseks premeerida hiigelsuure aukirja ja smockiga (traditsiooniline rahvariie) 

Pilte maja valmimisest saab näha siin: IT keskus

Nipetnäpet sai tehtud veel. Eesti annetaja ostis Ghana naistele kitsi, jagasime ja fotografeerisime (pildid) kogu sündmuse. Siis laekus raha Mondo toetuslastele, keda on 130. Neile jagasime kraami kätte ja tegime pildid. Kogu info tuli ka andmebaasi kanda. Vabatahtlik Ian Iirimaalt, kes jääb toetuslastega tegelema, oli suureks abiks. Ianiga käisime veel Dasabligo koolis lasteaialaste tantsimist ja laulmist filmimas. Siis tegin kiiresti ka mõned sisekujundused, nii misjonäride pubisse, kui  ka sheamajja  maja, kus valmistatakse pähklitest sheavõid, just pähklitest, mitte sigadest, mida on päris tihti arvatud. Keegi isegi küsis, et oli siis tõesti selleks vaja Aafrikasse minna, et seavõid teha…nojah.
Susanne uue värvi saanud sheavõi pakkimisruumis
Iiri pubi värskelt värvitud härjapõlvlased

Viimane pühapäevane kirikuskäik Mosesega

Täna (27.10) on Eestis selline torm, puud lendavad lapiti ja elekter on  paljudes piirkondades kutu. Täitsa Ghana tunne. Vaatan oma kujutletavat Ghana maali ja mõtlen oma sealsetele sõpradele. Tekkis telepaatiline ühendus, ka nemad mõtlesid mulle. Sain palju toredaid tervitusi. Ghana on ilus maa imeliste inimestega. Olen tänulik Mondo Janikale, kes julgustas mind minema. Ma õppisin selle ühe aastaga nii palju, et ma vist pole terve elu jooksul nii kiiresti ja nii palju tarkust saanud ning väljakutseid ületanud. Ikka on need nö elutarkuse perioodid umbes seitsme aastase intervalliga olnud. Ghana, ma sinuga hüvasti ei jäta, ma tulen tagasi!

Seniks kõike head praegu seal viibivatele armsatele vabatahtlikele Margele, Piretile, Geale, Anale, Ianile ja Janekile. Janek on osaliselt üle võtnud minu töö ja jääb sinna kõige pikemaks ajaks ehk üheksaks kuuks. Marget näen ma üsna pea. Tema on esimene, kes naaseb, juba novembris. Ja siis me muljetame 😏







laupäev, 26. oktoober 2019

Kui suudad unistada, suudad ka teostada!


63 tunniga Kongost Kongosse
8. septembril, kui Eestis hakkas suvi lõppema, lapsed olid juba nädalajagu koolis käinud ja päike näitas ennast järjest harvemini, algas kolme Eesti vabatahtliku jaoks uus suvi. Kelle jaoks kolmeks, kelle jaoks kuueks, kelle jaoks aga üheksaks kuuks. Mina olen neist see viimane...

Sel pühapäevasel varahommikul, kellaajal, mida tavaliselt eestlase kellal isegi olemas ei ole, istusime kõik lennukile ja võtsime kursi Aafrikasse, Ghanasse, Kongo külla. Muide, Eestis on olemas samanimeline küla. Ja lihtsalt selleks, et teekond oleks täielik, alustasin oma teekonda sellest külast. 63 tundi kulus. Tõsi, vahepeatus Accras röövis sellest lõviosa...

Noil päevil sai sellest juba poolteist kuud. Tuleb tunnistada, et on tekkinud kahtlusi, kas ööpäev Ghanas kestab ikka 24 tundi. Kuidagi kiiresti liigub aeg. Esimesed kuus nädalat on kuhugi kadunud… 

Tõsi, eks ole juba üht-teist tehtud ka. Koolitusel öeldi, et “esimesed kaks nädalat ei tee te nagunii midagi, elate sisse ja vaatate, kuidas asjad toimivad”. Vale puha! Nii kui lennukilt maha astusime, hakkas toimuma! Vabatahtlikud, olge ettevaatlikud, ärge uskuge kõike, mida teile räägitakse! 

Take us to somewhere nice, please!
Tegelikult ei lennanud me kohe Kongosse, sest Mondo oli nii lahke ja lubas meil kaks ööd pealinnas Accras peatuda, et enne Põhja-Ghanasse sukeldumist kopsud ookeaniõhku täis laadida. Istusime niisiis lennujaamas taksosse ja palusime “Take us to somewhere nice”. Tehtud! 

Olgu öeldud, et koha sisu oli igati nime väärt. Olgugi, et tee, mis läbi pimeda linna sinna viis, tekitas kahtlusi. Hiljem saime aru, et taksojuht kasutas lihtsalt kõiki teadaolevaid shortcute.

Et aga ikkagi kõik ausalt ära rääkida, tuleb mainida, et lennujaamas oli esimene asi, mis meiega tehti, kehatemperatuuri mõõtmine. Õnneks toimus see moodsalt termokaameraga, mitte vanal heal viisil… Seejärel tuli päris pikalt passikontrolli sabas seista, sest mingil maagilisel kombel õnnestus Murphyl meid kõige aeglasemasse sappa sokutada. Murphy rollis olid seekord mundris härrad. Ja saba vahetamine kõne alla ei tulnud, selle eest hoolitsesid järgmised mundris härrad…

Laiv lennujaamas
Õnneks mängis terve selle aja lennujaama paviljonis elav muusika – keset saali olid end üles seadnud kohalikud muusikud, kes jala mõnusalt tatsuma panid. Nii võib oodata küll. Ja seda me saime – algul letti pääsemist, seejärel pagasilindi ääres… Aga tegelikult see meid ei morjendanud, sest vaatamata pikale päevale oli tuju hea ja elevus suur.

Lennujaamast väljudes oli väljas igatahes juba pime. Ja pimedaks läheb siin Eestimaa suvest tulnu ja valgete öödega harjunu jaoks ootamatult vara. Ja järsku. Juba kella 6-7 paiku õhtul on kottpime ja laias laastus on siin vist aasta ringi nii. Hommikul jälle teistpidi. Nii et umbes pool aega valge ja pool pime. Ju harjume ära.

Loomulikult ei raatsinud reisisellid esimesel õhtul kohe vara magama minna. End hotelli sisse seadnud, oli ikka vaja mööda linna kolama minna. Rahvas tänavatel, treppide peal ja katuste all sättis juba unele. Pilditegemine seal eriti kõne alla ei tulnud. Vargsi siiski püüdsime, aga saime ka kohe hõigete osaliseks…
Õhtusöök tänaval

Igal reisisellil aga läheb mõnikord kõht tühjaks. Ja tühja kõhu vastu aitab, teadagi, söömine. Päris avalikke söögikohti küll ei leidnud, küll aga võib vedamise korral sattuda mõnda tänavaäärsesse majapidamisse, kus just õues süüa tehakse. Endale ja naabritele, nagu tundus. Ja viisakate inimestena seadsime endki ühe paja juurde… Kõht sai kosutust, nagu ka pererahva rahakott. Järgmisel õhtul kordasime sama juba kogu seltskonnaga. Toimis. Aga selles osas, kuidas elu siin käib, on meil ikka palju õppida. 

“Somewhere nice” oli tore, nagu nimigi. Isegi bassein oli olemas. Ja pärast pikka reisipäeva väike värskendus… Puhas rõõm!

Elevil vabatahtlikepere hommikulauas
Peatuspaigas liitus kolme eestlasega Ian Iirimaalt. Teel täpselt samasse kohta, Kongo külla. Seltsis ikka segasem. 

Reisi teine päev möödus niisiis pealinnas. Ja küll sinna ikka mahtus! Alustades SIM-kaartide ostmisest, mis ei läinud sugugi nii ladusalt, kui võiks arvata, kuigi süsteem põhineb ettemakstud kõnedel ja internetil. Jätkates erinevate seiklustega siin ja seal, olgu nendeks siis ookeanirannal ratsutamine, Kwame Nkrumah memoriaalpargis bändiproovis käeproovimine,  turuputkas Mosese&Co-ga trummimine või ookeanikaldal sigade, lehmade ja muude olevustega rannabaaris chillimine. Lõpetades valesse bussi istumisega Accra bussijaama kaoses. 

Ookeanikaldal pealinna südames
Inimesed, muide, on siin uskumatult abivalmis. Isegi, kui nad aidata ei oska. Või just eriti siis. Siis saadavad nad Su tavaliselt lihtsalt suvalises suunas teele, peaasi, et ei peaks ütlema, et ei tea. Seiklusteks pole aga muud vajagi.

Kolmandal päeval ootas meid taas Accra lennujaam. Selgus, et Uberi kaudu “suurt” autot tellides ei maksa oodata enamat kui suvaline väikese keskklassi Kia. Mis nelja reisijat koos nende pagasiga kohe kindlasti ei mahuta, see sai kohe selgeks. Kahele siiski paras. Ja ei olnudki muud, kui tuli teine auto veel tellida.

Lend ise möödus viperusteta, aga kindlasti tasub korraks peatuda Tamale lennujaamas tekkinud naljakal olukorral, mis tegelikult võib mõnes olukorras ka veidi kurvemalt lõppeda. Nimelt sattusime olukorda, kus meile tellitud auto väidetavalt tulla ei saanud, ja paluti otsida teine transport. Mida me ka tegime. Ja lennujaamas läksime kaasa esimeste meestega, kes teadsid minu nime. Kõik ju klappis. Ja siis ilmus järsku järgmine mees, kes samuti mind nimepidi kõnetas. Selgus, et esimene seltskond oli ikkagi see, kes algul ei saanud meid sõidutama tulla, aga kellele, nagu viimasel hetkel selgus, oli meil vaja midagi üle anda. Ja ilmselt mõtlesid mehed käigu pealt välja uue plaani meid siiski ära viia. Ja teine mees oli see, kelle ise olime endale tellinud. Nii et – võõraste onudega ei tohi kaasa minna! Õnneks oli seekord tegu naljaka olukorraga, aga tõsi, võinuksime enne kaasaminekut ikkagi veenduda, et tegu on autoga, kelle olime endale vastu tellinud. Õppetund missugune! Ja loomulikult osutus ka siin tellitud “suur” auto suvaliseks väikeautoks, kuhu poolgi pagasit sisse ei mahtunud… Õnneks liikus samas suunas veelgi autosid, nii et osa pagasit sai teise autosse… Ja ka autosse mahtunud pagas tuli vahepeal korraks välja tõsta, et teel ilmselt ülekoormuse all lõhkenud rehvi vahetada… Oeh… Igatahes… Kohale me jõudsime. 63 tundi, mäletate! 

Kodutänav
Blogi püsilugejad ilmselt juba teavad, millistes tingimustes vabatahtlikud siin elavad. Väga kiiduväärsetes, seda muidugi kohalikus mõistes. Kõik eluks vajalik on olemas, toad on ruumikad ja puhtad, igas oma dušš ja tualett, enamasti levib ka mobiilne internet. No mida Sa, hing, veel ihkad…

Peamiseks liiklusvahendiks siinkandis paistab olevat mootorratas. Tundub, et juba pooleks aastaks tulles tasub endale kohapeal oma isiklik soetada. Minu 9 kuu puhul tundus see juba endastmõistetav, ja nii see tehtud saigi. Rahaliselt igati mõistlik, sest ka uus ratas on siin Euroopa mõistes odav, aga aja kokkuhoid, mis oma liiklusvahendiga kaasneb, on meeletu. Rääkimata vabadusest minna ja tulla ka neid teid pidi, kuhu ühissõidukid ei pääse.

Tsikkel on siin asendamatu
Külaelust, ilmast, söögist ja kõigest igapäevase elu juurde kuuluvast on minu eelkäijad ja kaasaegsed juba pikalt ja laialt kirjutanud, niisiis sellel kõigel pikemalt ei peatugi. Mis aga esimestel õhtutel kohe kõrva jäi, olid loodushääled – ritsikad, konnad, linnud… Muusikat kui palju! Minu lemmikud on konnad, kes kõlavad kui erinevad kõlapulgad… Ja nii valjusti!

Muusikat saab siin loodetavasti palju olema! On ju Aafrika kultuuripärand absoluutselt mõõtmatu, ja minu südames juba ammu tiksunud Lääne-Aafrika rütmid mürtsuvad nüüd lähemal kui kunagi varem.  Tõsi, Ghana trummikultuur on pisut teine kui minu poolt siiani harrastatu, aga ega üks lisaharu mööda külge maha jookse ja küll küllale liiga tee! Juba paari esimese nädala jooksul soetasin endale djembe ja palusin kohalikul kologomeistril Azontol endale kologo valmistada. Selline kahe keelega kitarr, valmistatud kalebassist, kitsenahast, puidust ja paarist tamiilijupist. Ja kitarriõpetajagi olemas – Nyaabila Monkey Showboy. Just nii ta end nimetab!

Kologotunnis
Muide, lõppeval nädalal andis Nyaabila välja oma videotega CD-plaadi. Kongo külas oli ka esitluskontsert. Kes käis, teab. Toimunut sõnades edasi anda ei ole kahjuks lihtsalt võimalik. Olgu öeldud, et pöörase peo käigus päevakangelane ise sekunditki pilli ei mänginud, küll aga tantsis ohjeldamatult oma muusika saatel. Ja ka ühtki videot ei näidatud. Küll aga kõlas ohtralt konserv-muusikat ja tehti tublisti “lips-and-hands-out-of-synci”. Igati huvitav kogemus!
Kontsert kodukülas

Nüüd on vaja veel isiklik trummiõpetaja leida ja mõne trummigrupiga liituda! Ikka selleks, et töö kõrval oleks ka muid tegemisi, mis silma säramas hoiavad!


Kogukond on valgete inimestega juba harjunud, on neid külas ju enam-vähem kogu aeg liikumas, ja nii juba aastaid. Sellegipoolest saadab valge inimese liikumist pidev heatahtlik solmii-hõikumine.  Suhtumine on igati positiivne, kõige juurde käib lai naeratus ja lõbus vadin. Eriti, kui neilt nende oma keeles küsida, kuidas läheb, ja samale küsimusele vastata inglise-nabdi segakeeles “la fine”.

Mis aga kahjuks negatiivse poole pealt silma torkab, on prügi. Seda on palju. Kõikjal, kuhu vaatad. Plastik. Lõputu kilekotiralli. Iga ostuga käib kaasas vähemalt kaks, enamasti aga kolm ja enam kilekotti. Mis lõpuks maanduvad, kuhu aga juhtub. Vett ostetakse poole liitri kaupa kilekotis, mis pigistatakse suhu tühjaks ja kott – nagu ikka – lendab... Nagu Silja juba varem on kirjutanud, on siin ka koristustalguid tehtud ja juba on puhtam kui varem. Ei taha mõeldagi, mis siin siis enne võis toimuda… Kindlasti tahaks järgmisel kevadel Silja poolt juba alustatut jätkata. Eks aeg näitab. Õnneks on ka Isa Leo selles osas aktiivne. 

Siinoldud pooleteise kuu sisse on mahtunud palju. Nii rõõmustavat kui ehmatavat. Nii oodatut kui harjumist nõudvat. Nii linna- kui maaeluga seonduvat. Mida siis veel välja tuua…

Vaated on praegu, vihmahooajal, kohati üsna kodused, rohelised. Nagu polekski Aafrikas. Sest koolipõlvest on meeles, et Aafrikas pole muud kui kõrb ja liiv. Aga näed, praegu loodus lopsakas nagu kodus. Tõsi, selle ajaga, mis mina siin olen, jõuan ära näha ka selle teise äärmuse…

Kirikus tuleb käia. Keegi muidugi ei sunni, aga kui ei lähe, tuletatakse pärast meelde. Kui lähed, tuletatakse ikka. Aga siis juba teise tooniga. Oleme siin ses mõttes nagu peo peal. Või luubi all.

Kivil istub väike konn
"Eesti keel on väga ilus keel",
kordavad lapsed püüdlikult
Aafrika lastele eestikeelseid laule õpetasime. Tõeliselt vahva kogemus! Need laulud kõlasid juba Vikerraadios ka, nii et ärksam raadiokuulaja vast juba teab.

Krokodille kõditasime. Kahtlase väärtusega atraktsioon tundub, aga eks kõik taha elada. Suuremat krokodillide väärkohtlemist siiski ei paistnud, pigem selline väike ärakasutamine. Ja krokodillidel on ilmselt kogu aeg kõht täis.


Pablo pubi seinale maalisime Aafrika figuure. Kohalikul sõbral Pablol on nimelt pubi, kus mõnikord käime. Ja Silja kuulsus ulatub siin kõikjale. Ka pubide seintele figuuride maalimise alal. Tema eestvedamisel see toimuski.

Kes oleks osanud arvata...
Kolmapäeviti käime iirlasest kirikuõpetaja Isa Leo juures pubiõhtutel. Kohustuslik kõigile vabatahtlikele siin ja ümbruskonnas. Mis tähendab, et siin koguneb mõnikord lausa kahekohaline arv solmiisid korraga. Igati vahva aeg-ajalt teisigi saatusekaaslasi kohata.

Lemmikpaik väljasistumiseks on aga tegelikult Mango base. Imearmas kohake kahe suure mangopuu all, kus saab ka kõige kuumemal päeval mõnusalt puu all varjus istuda. Süüa ei pakuta, küll aga jahedat jooki. Kahjuks on kohake küll veidi välja arendamata, kuigi potentsiaali on. 

Underneath a mango tree...
Veidi valgust ei teeks paha näiteks - õhtuti on puude all täiesti kottpime. Mõtted mõlguvad, mine tea, äkki saame siingi veidi kaasa lüüa.

Paaril kohalikul festivalil oleme ka käinud. Tõsi, meie arusaamine festivalidest ei kattu päriselt kohaliku arusaamaga, sest selleks võidakse siin nimetada ka väikest kohalikku kontserti. Mis võib ka vabalt ära jääda, kuigi rahvas juba kohale tulnud. Kogetud. Aga kui satud õigel ajal õigesse kohta, on elamus garanteeritud. Eriti minusugusele trummihullule.

Kohalik festival Bongos
Mole rahvuspargis käisime ära ja elevanti nägime. Mole jõel kanuuga sõitsime. Mognori ökokülas tegime tuuri. Veidi kohalikku huumorit sai ka sekka. Nimelt broneerisime meestele kohad Mole Motelli kaheksakohalises ühikatoas, kuhu me aga õhtul sisse ei saanud, sest esimesena kohale jõudnud kodanik Emmanuel ei suvatsenud ust avada ja teist võtit motelli administraatoril ei olnud. Pärast veerandtunniseid tulutuid läbirääkimisi Emmanueliga saime broneeritu asemel lõpuks oluliselt parema kvaliteediga eraldi toa. Kõik on hea, mis hästi lõpeb, ütleks eestlane selle peale. Pealegi oli motellil bassein ja öine suplus leevendas kõik…

Mole jõel kanuuga sõitmas
Juttu on palju, elamusi veel rohkem, seletama ja pilte jagama võiks jäädagi. Ja kõik see on muidugi marutore, aga tegelikult tulime siia ikkagi ennekõike igaüks oma tööd tegema. Ah et mis tööd? Et jälle kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et sõprade tegemisi jälgides tekkis minus juba ammu pisike unistus kunagi pikemaks ajaks Aafrikasse vabatahtlikuks tulla, et ühest küljest maailmaparandamisse oma väike panus anda, teisalt aga ka ennast proovile panna. Sest seda enesearengut, mida see kõik kaasa toob, on ilmselt raske üle hinnata.

 

Püüan siis kokku võtta, mida siin täpsemalt teen ja kuidas see kõik nii kaugele jõudnud on.

1.aprillil märkasin Mondo FB-seinal üleskutset tulla Ghanasse Kongo külla appi arvutiklassi rajama. Ametinimetuseks ICT Teacher. Sügavaid arvutioskusi või erialast haridust õnneks ei eeldatud, vaja oli pealehakkamist ja elementaarseid teadmisi, mida kohalikule kogukonnale edasi anda. Need on mul olemas, Aafrika ammu südames ja mugavustsoonist väljumine ka enam eriti ei hirmuta, niisiis sündis kiirelt ka otsus väljakutse vastu võtta ja kandideerida. Tõsi, kuupäeva arvestades riskisin nalja ohvriks langemisega. Selgus, et nali see siiski ei olnud. Õnneks.  

Värske vabatahtlik värskes ICT-keskuses
Järgnesid vestlused, intervjuud, kohtumised, kohati päris suureks väljakutseks olnud koolitus Itaalias, kodusem koolitus Eestis, vabatahtlikutööks sobivaks tunnistamine ja voila! - siin ma olen - vabatahtlikuna Aafrikas! Ehk siis – kui suudad unistada ja sõnastada, suudad ka teostada! 

Sissejuhatav nädal Kongos ja selle ümbruses oli väga aktiivne. Olgugi, et vaim oli valmis vaatlemiseks, sisseelamiseks, tutvumiseks… 

Meid viidi kõikvõimalikesse kohtadesse, ametiasutustesse, näpuotsaga sekka ka looduslikke vaatamisväärsusi ja tulevase tööga mitteseotud kohti. Kuumad ilmad ja pikad päevad panid meid kohe alguses korralikult proovile, ent selle testi läbisime siiski õnneks kõik jäävate kahjustusteta. Sest päikesepõletus siiski kaob üsna kiirelt.

Remonditud ICT-keskuse hoone
Nende tuuride käigus saime aimu, mis meid ees ootab. Ja järgnevatel päevadel said kõik tasapisi ka oma tööasjadega järjele. Mind isiklikult ootas ees värskelt renoveeritud arvutikeskus, peenema nimega ICT Center – eraldiseisev maja suuremat sorti klassiga ja kahe väiksema kabinetiga. Klass lõhnab praegugi veel värske remondi järele, sest kõik, mida uuendada sai, on uuendatud. Kabinetid, tõsi, vajavad veel järeleaitamist
Kindlasti ei saa nimesid mainimata mööda minna Mosesest – mehest, kellest sai minu mentor, kolleeg ja hea sõber. Ja kellest saab minu järeltulija ICT-keskuses. Temata oleks minu sisseelamine ja vähemalt algusjärgus asjaajamine oluliselt keerulisem olnud.

Mina ja Moses
Eelmine vabatahtlik Silja, kes enne mind siin toimetas ja pärast minu saabumist peagi kodumaale tagasi lendas, on ära teinud midagi vägevat – piiratud võimaluste juures sai tema käe all täiesti uue hingamise vana ja väsinud tühjalt seisnud hoone. Tehtud tööd on üsna võimatu üle hinnata – see, mis ta on suutnud siin korda saata, on imepärane. Mul ei olnud saabudes vaja muud teha kui kruvida fassaadile mõned veel kinnitamata liistud, akendele uued riivid ja asuda avamisürituseks valmistuma. Kindlasti tuli see ära teha enne, kui Silja lahkub, mis tähendab, et meil olid selleks loetud päevad. Millest enamustel ei olnud majas elektrit. Õnneks suutsid kohalikud elektrimehed selle viimasel hetkel siiski taastada, majas süttisid tuled ja hakkas pöörlema ventilaator. Imeline! Keskus on avamiseks valmis!

Pidulik hetk
Avamispäeval olid kohale tulnud mitmed ametnikud, kelle haldusalasse keskuse tegutsemine jääb, eesotsas Ghana Education Service kohaliku haru direktori Timothy Naasal Yuonuoga, haridusametniku Francis Sapaati ja loomulikult KocDA, vabatahtlikke vastu võtva organisatsiooni juhi (et mitte öelda kehastuse) Victor More’iga. Samuti oli kohal klassitäis õpilasi, kes põlevate silmadega arvutite poole kiikasid.


Õnnistamine
Maja ei saa siin avada ilma õnnistuseta, see on selge. Selleks oli kohale kutsutud Isa Martin, kelle kindla käe all sai maja nii väljast- kui seestpoolt õnnistatud. Eesti rahvapärimusega paralleele tõmmates võiks vist öelda, et see on hetk, kus majast saab olend ja elutu materjalihunnik saab endale hinge. Nüüd ei ole vaja muud, kui anda endast parim, et vastse ICT-keskuse hing laulaks, ihu õitseks ja vilju saaks palju.

Tõele au andes tuleb öelda, et vahetult enne avamist kadus külast elekter, nii et näidistund jäi seekord ära. Suurem osa arvutitest saab küll mingi aja ilma elektrita hakkama, aga projektor paraku mitte ja nii piirdusime rääkimise ja näitamisega. 

Tõsi, nii mõnigi väiksem töö jäi veel ka avamisjärgsesse aega – ventilaatorite regulaatorid, pistikupesad laudade juurde, et europistikutega varustatud arvuteid ka kuidagi laadida saaks, samuti kabineti valgustus ja ventilaator. Ilma viimaseta on siin kohati üsna mõeldamatu toimetada. Ja see on alles algus – õige kuumus on alles ees! Osa neist töödest on ka tänaseks tehtud, osa kohe-kohe realiseerumas, osa oma aega ootamas.

Internetti otsimas
Niisiis – keskus on ametlikult avatud. Tõsi, päris regulaarselt veel uksed lahti ei ole, aga kaugel seegi hetk enam. Mis ja kuidas edasi? Ees seisab väljakutse panna arvutikeskus maksimaalselt efektiivselt tööle, et sellest oleks kogukonnale võimalikult palju kasu. Arvutid selleks on olemas, need olid juba varem eestlaste poolt annetatud ja Kongosse saadetud, nii et tehniline valmisolek on sama hästi kui olemas.

Hetkel otsime veel parimat lahendust püsiva internetiühenduse tagamiseks. Selle ümber on juba omajagu tantsu olnud. Õnneks õpib siin üsna kiirelt ära, et mõnikord (et mitte öelda - alati) on targem lihtsalt naerda, kui saad teada, et internetimees kuulis telefonis valesti ja läks Kongo asemel Bongosse. Järgmisel nädalal läheb ta siis tõenäoliselt Tongosse, sest kõik need kolm kohta on tõepoolest pooletunnise sõidu raadiuses. Täpselt nagu lasteraamatus. Pahandamine on täiesti liigne, naer üsna adekvaatne reaktsioon.  Aga sedagi heatahtlikult.

Koolides tekitab meie ilmumine
alati suurt elevust
Nagu eespool juba kirjeldatud, on keskuse suureks väljakutseks ka elektriga varustatus – see nimelt tuleb ja läheb siin täpselt nii, nagu juhtub. Vahelduvvool selle igas tähenduses – kord on, kord ei ole. Arvutitele see, teadagi, ei meeldi. Lahendused on olemas, küsimus on nende teostatavuses ja maksumuses.


Presentation JHS arvutipark
Olen külastanud ka mõningaid lähedalasuvaid koole. Hiljuti käisime koos Ianiga vaatamas meist mitte väga kaugel asuva Presentation Junior High Schooli arvutiklasse. Just mitmuses - nii vana kui uut. Ja tuleb tunnistada, et nähtu avaldas muljet. Ghana riigi ja Mondo abiga on koolil kokku ligi paarkümmend sülearvutit, mille abil on täiesti võimalik arvutiõpet läbi viia. Vana klass see-eest oli üsna nutune – paar hädapärast töötavat lauaarvutit, millest muud suuremat kasu pole kui see, et lastele saab päris arvutit näidata. 

Presentation JHS uus arvutiklass
Presentationi klassi kasutab veel mõni lähedalasuv kool, mille õpilastel meie juurde käimine üsna keerukas oleks. Meie jääme teenindama oma lähima ümbruse koole, samuti kohaliku kogukonna huve.  Lisaks arvutiõppele on juba õhus ka võimalus koos Kongo Junior High Schooliga robootikatundide/-päevade korraldamine, et koolile riigi poolt eraldatud 5 robotit maksimaalselt kasutust leiaks. Need nimelt vajavad programmeerimiseks arvuteid ja õpetamiseks dataprojektorit, mida koolil ei ole, meil aga on.

Juba novembris lendab siia Eesti vabatahtlik  Siisi Saetalu Ugandast, et saaksime siin koos läbi viia digitaalkompetentside kursuse kohalikele arvutiõpetajatele (kelle õpilased suures osas seni arvuteid vaid pildilt näinud), ja mõnedele aktiivsematele kogukonnaliikmetele, kes juba arvutitega sina peal, et nood siis saaksid oma töös omakorda järgmisi õpetada. Ikka lootuses, et iga selline tilgake midagi muudab.

Õpetajd ja kogukonnaliikmed
Koos haridusametiga valisime välja need 13 kooli, kes jäävad meie keskuse „haardeulatusse“ nii selle kursuse kui edasise töö osas, samuti leidsime juba ka need aktiivsemad kogukonnaliikmed.  

Lõppeva nädala tipphetkeks oligi kahtlemata kõigi nende õpetajate ja ülejäänud kutsututega kohtumine, et ka nendega, kellega ma veel isiklikult kohtunud ei olnud, tutvuda, ja arutada kursusega seonduvat.


Sissejuhatav kohtumine arvutiõpetajatega
Kohtumise käigus palusin kõigil ka Siisi poolt ette valmistatud küsimustikule vastata, et kutsutute arvutialaste teadmiste tasemest aimu saada. Üht eriti toredat osa sellest tahaks jagada. Ankeedi viimane küsimus oli,  kas on midagi, mida vastaja tahaks oma arvutialaste teadmiste kohta veel öelda, ja kõige vahvam vastus kõlas nii - „Mulle väga meeldivad värvid, eriti sinine, sest mulle meeldib olla värviline“. Kas pole armas?


Vabatahtlikud, Maari ja KocDA esindus
Ja täpselt nii, piiskhaaval, annamegi siin kõik oma parima, et kohalik kogukond tervikuna saaks tugevamaks, haritumaks ja jõukamaks. Kes meie, küsite? Vabatahtlikke on siin hetkel kuus, neist neli Eestist, üks Iirimaalt ja üks Hispaaniast. Ja aeg-ajalt käib külalisi ka. Möödunud nädala veetis meiega näiteks Maari Eestist, kes käis lõppevat projekti hindamas ja meie tegemistega tutvumas.
Samuti on teada, et paarikümne kilomeetri raadiuses on veel vähemalt kuus vabatahtlikku  Saksamaalt. Igal meist on siin oma asi ajada ja kõigil on abiks kohalikud mentorid, sõbrad, tuttavad, kogukonnaliikmed, eelmised ja praegused vabatahtlikud üle maailma, pered ja sõbrad kodumaal ja mujalgi, samuti saatvad ja vastuvõtvad organisatsioonid, riigid, ühendused. Ja seda ei olegi nii vähe…
Täna öösel vastu homset keeratakse Eestis ja mujal Euroopas kella. Meie siin ei keera. Aga kirikusse läheme hommikul ikka, pühapäev ju…

neljapäev, 17. oktoober 2019

One Month in Kongo

Kongo Village - Home for the next 6 months

It has been a little over one month since arriving in Ghana and starting as a Mondo and EU Aid Volunteer. Let’s cover some basics before getting into the nitty gritty: The spiders are big, the food is spicy, the mosquitoes have an unhealthy attraction to me, and there is a very adorable kitten that keeps stealing our bread. But I love it. It’s always a pleasure to come across a people so sincerely welcoming and inclusive, even more so when you meet those people in a place so naturally beautiful as this. 

The weather is hot and humid, but, despite my poor Irish skin being burned more often than not, it is also quite manageable. Somewhat unexpectedly, according to the locals, we are still in the rainy season. Over the past few years the lines between the wet and dry seasons have become more blurred and less predictable. It has big knock-on effects for the local economy which is heavily reliant on farming. Farmers have become unsure as to when to begin planting crops after the dry season (due to ‘false’ first rains) and are delayed in harvesting crops at the end of the wet season because of prolonged rains. Many of the households in Nabdam District are reliant on farming (usually tomatoes, corn or millet) as the primary source of income, and may make as little as 5 Cedis, about €0.80, per day. Other common family occupations include seamstress, trader and mechanic. To put life here into some perspective, the 2010 Ghana Poverty Mapping report showed that 63% of the population of Nabdam District were living below the poverty line.  

Households tend not to be small either. Even if a couple don’t have many children, it’s common for extended family to live in the one house. Resources are stretched thin and so families have to make priorities. Unfortunately, children’s education is often one of the things to suffer in these scenarios. While basic education might be ‘free’, families still lack funds to provide necessary school materials, such as pens, pencils, notebooks, uniforms, footwear, etc. This has been one need which Mondo has focussed on providing for.

Preparing the school supplies for the sponsored children
Every year, approximately 130 children are individually sponsored by Estonian donors. The children are selected based on the financial situation of the household, usually with a focus on children who are orphans or come from single-parent households. €50 is donated which is used to provide the materials mentioned above, with the remaining money for each child being given in cash. When I first learned about how the programme worked, I was sceptical. How much of a difference could €50 really make in whether or not a child receives an education. It turns out my scepticism was completely misplaced. That €50 makes ALL the difference. It could be the equivalent of 1 or 2 months’ worth of income for some families.

Children from the Mondo Sponsored Support Programme
receiving their school supplies
Let’s not pretend that this support will suddenly lifting these families out of poverty – it won’t. Children are still going to school hungry. They still spend their free time working in the markets or on the farms. They still can’t buy textbooks to study. Yet, for most of them, the sponsorship is the only thing giving them any opportunity to get an education. Without it, it just would not be possible. It’s a bittersweet feeling to meet these children and see the potential that they have. They are smart. They are talented. They work hard. And, above all else, they are generous with what they have. They are children who, had they grown up in a different environment, could have been superstars at whatever they did. In the best cases, programmes like this are giving them the chance to realise that potential, and in the worst cases, offering them a solid educational base to live the rest of their lives off.

It’s not uncommon here for kids to get mocked or bullied for raggedy uniforms or for not having school supplies. I actually feared that the support children would also be bullied for being ‘poor’. Again, I couldn’t have been more wrong! In fact, from what I’ve seen, pretty much every kid here wants to be a ‘Mondo child’.

Focus group discussion with some recent Senior High School
graduates and former Mondo beneficiaries
I know not everyone here shares the same opinion of education as I do. And given the situation, how could I expect them to? Schools won’t be putting food on the family table today, but a day’s work on the farm might mean not worrying about breakfast tomorrow. In the ideal world every child would receive an education without being restricted by finances or hunger, but that is simply not the world we live in right now. These are legitimate concerns that need to be addressed seriously and taken into account when we encourage education to be a priority.

It is still early days for me and I’m always learning more about the culture and the people. It’s different here, sure. We live life at different paces. We practice different customs. We have different values. But the thing I’m coming to appreciate the most about being here, about being anywhere in the world, is that we share far more in similarities than we do in differences.


reede, 11. oktoober 2019

Kuu täis emotsioone, melu ja trummipõrinat


Reis Ghanasse oli üpris sujuv ning probleeme eriti ei esinenudki. Esimesed kaks ööd sai veedetud pealinnas Accras, et tutvuda ja harjuda natuke Aafrika eluolustikuga. Minu reisikaaslasteks oli kaks eestlast Piret ja Janek ning hiljem liitus meiega iirlane Ian. Kuna aega oli vähe, otsustasime natuke pealinna uudistada ja külastasime Kwame Nkrumah Memorial Parki. Pargis toimus bändiproov ning me pidime sellest ka osa võtma! Kaerajaan ja Aafrika muusika lähevad kokku küll. 




Jalutades läbi slum’i, leidsime rannaääre ning nautisime terve päeva ookeani tuule ja vee mõnusid. Ükshetk olime ümbritsetud kohalikest elunautijatest: põssadest, kitsedest, lehmadest, kanadest, koertest ja kassidest ning kõigele lisaks ilmus välja ka hobune. Ega siis muud kui naudime seda kirjut seltskonda. Elu keset loomaaeda on siin Aafrikas tavaline. Muidugi ükskõik kuhu sa ka ei lähe, ümberringi on palju räpasust ja prügi.



teisipäev, 8. oktoober 2019

Kuu aega Aafrikat


  Jõudsime täpselt kuu aega tagasi  08. septembril 2019 Ghana pealinna Accrasse. Esimesed muljed on soojus, sääsed, pimedus, plastihunnikud, inimesed elavad tänaval, ookean, sõbralikkus, müra.

Kongo külla jõume paar päeva hiljem. Mind üllatab rohelus, kohas kus järgmised 3 kuud elan, keset loodust, mägesid, kitsi, kanasid, baobabi puid - hea aeg siin olla.


Peale tutvustavat nädalat Kongos ja Bolgas asume tööle. Mina ja punujad naised, kes võtavad mind kiirelt omaks. Saan ka kohaliku nime Yembod. Midagi tohutult sooja on nendes  naistes ja ma tunnen et tahan olla üks nende seast. Esimene töönädal on tohutult jälgimist, mõtlemist ja joonistamist mida ja kuidas disainida. Lambikuplid on toode mida nad pole varem teinud ja pean palju pilte näitama ja selgitama, miks eurooplased neid kasutavad. Siin maal on ainult sinise valgusega pirnid juhtme otsas ei midagi muud. Aga nad on väga uudishimulikud naised.
Monica, kes on üks paremaid tegijaid punujate naiste hulgas, on tõeliselt hakkamist täis ja  koostöövalmis. Kurdab, et on olemasolevatest mustritest tüdinud ja tahab et ma joonistaks uusi. Neile väga meeldib vaadata, kuidas ma oma mõtteid visualiseerin.

.


Kohalik Nabdi keel on selline mõnus, pehme, avatud, vokaalne - toma toma, naa, nambaa, zanne ja minu lemmiksõna ee mis tähendab jaa jääb kiiresti külge ning teadmine, et kui sa ei saa aru siis naerata. Suur avastus minu jaoks on see, et kohalikud higistavad rohkem kui meie valged ja ometi  kannavad kõik ilusaid riideid kui tulevad kodust välja ning väga tavapärane on kanda pükse seeliku, kleidi all.  Kodus muidugi on vahel ka lihtsalt riidehõlst ümber. Palav on ju.

Naised on siin tublid. Kõik on nende õlul: lapsed, töö, kodune majapidamine, saagikoristus. Mehed siin maal süüa ei tee. Siin on tomatipõllud, piprapõllud, maisipõllud, hirsipõllud jne. Ja nad jaksavad kõike korraga kanda - lapsed seljas, kandamid peas ja kättegi mahub veel midagi.  Peakandami all  käib lihtsalt puuvillane rätt. Proovisin ka, esimese korraga ei saanud hakkama. Nii tore et nad oma lõunasööki minuga jagavad, saan proovida uusi maitseid, enamasti väga teravaid. Liha süüakse siin vähe. On kas riis, jam, nuudlid nö supiga, kuigi menüüs on nii kitse, eesli, sea, koera kui kanaliha. Kuna praegu on tomatihooaeg, siis sööme palju tomatit, vähemasti meie eurooplased. Kohalikud toorest tomatit ei söö.


Uus kogemus on seegi, et tunnen, et armastan neid naisi kellega koos töötan. Nad on nii püüdlikud ja soojad. Kõik on siin loomulik keset loodust ning mina oma olemise ja reaktsioonidega olen nende jaoks naljakas. Meie koostöö edeneb visalt. Kuu aja möödudes saame juba paremini üksteisest aru. Punumiskõrre värvimisprotsess on tõeline nõiategu - suur katel, elav tuli, värvipulber, silmamõõt, tunnetus, puupulgaga sedamine, vaatamine kas on paras. Hakkan tasapisi ka mõistma kuidas vorme ja mustreid tekitada. Osad naistest on väga loomingulised ja ettevõtlikud ning ma usun nendesse olenemata sellest, et selline vaba tuulepäisus on neile omane. Elu keerleb siin paljuski raha ümber, mida on siin väga vähe, aga nende elurõõm nakkav ja hea sõna motiveerib vägagi.
Eilne tööpäev oli tore. Ma olin esimest korda nädalavahetuse eemal olnud, kui tööle jõudsin võtsid naised mind vastu nagu lapsed -  rõõmustades, vastu joostes ja kallistades ning hüüdes Yembod, Yembod. Aafrika on täis armastust igas mõttes.
 




pühapäev, 11. august 2019

Let's do it in Kongo 2019


Leo ja noorte keskkonnaaktivistidega koristuspäeva lõpus

Tüdrukutekooli tublid osalised
Vahetult enne Ghanasse minekut mainis Mondo Diana mulle, et ilmselt kaasavad kohalikud iirlastest misjonärid Tommy ja Leo mind ühte keskkonnaprojekti. Nii ka oli. Reeglina iga kolmapäeva õhtul on nende kodus väike kogunemine, nö pub night. Ole sa preester või kes iganes, aga kui sa oled iirlane, siis ilma korraliku Iiri pubita elu ei toimi. Uued vabatahtlikud on kolmapäevastele vestlustele alati oodatud. Nende kodu on nagu väike oaas, kust ideid ja jõudu ammutada. Nii sai natuke igal kohtumisel ka veidi projektist räägitud, aga lisaks ka suuremaid koosolekuid peetud. Kuna ma olen oma Eesti „Teeme ära“ suur fänn, siis ma pakkusin välja, et siin võiks midagi samalaadset teha, aga kaasata kooliõpilased. See polnud muidugi midagi uut, sest varem on vabatahtlikud teeme ära laadset koristust Gorugi kooli ümbruses teinud. 

Misjonärid omalt poolt soovisid üritust näha jätkusuutlikuna ja soovitasid õpilastele eelnevalt prügi, eelkõige plastiku, taaskasutusnippe õpetada. Me valisime välja kolm kooli Kongo ümbrusest ja ma käisin esmalt nendes koolides teavitustööd ja töötubasid läbi viimas.


Panime paika, et koristuspäev võiks olla 10. aprillil. Esialgu plaanisime ürituse läbi viia 22. aprillil – ülemaailmsel Maa Päeval (Earth Day), aga sel ajal oli koolivaheaeg ja õpilased laiali. Misjonärid suhtusid sellesse aktsiooni väga tõsiselt. Me kujundasime ja tellisime plakatid ja loosungid (iga-aastaseks kasutuseks) ning õpilasetele vihikud ning pastakad preemiaks. Ma sõitsin isegi Tamalesse, ühte vabrikusse, kus prinditakse vihikuid. Proovisin väga asist muljet jätta: saadik, kes saabub rahapatakas näpus ja tellib tähtsa näoga 1000 vihikut. Vihikud tulid toredad ja õpilased tänulikud. Ja loodus ise oli muidugi kõige tänulikum. Ma ei tea, kas see on minu kujutelm, aga ümbrus tundub veidi puhtam, kui minu Ghanasse saabudes. Kui misjonärid seda traditsiooni iga aasta jätkavad, siis ju võiks midagi muutuda. Aitäh Leole ja Tommyle!

Fotod üritusest: Lets do it in Kongo 2019   


Video üritusest:
Uuel aastal uue hooga ja uute vabatahtlikega 😏