pühapäev, 23. detsember 2018

Ghanasupp


Suvi kestab, pööripäevast sain aimu vaid kalendrisse vaadates, ei mingit jõulutunnet, eriti siin külas olles. Teenistus kirikus käib nagunii igapäevaselt ja seega pole ka kardinaalset religioosset muutust märgata (minu vaatenurgast). Bolgas nädalavahetuseks süüa hankimas käies oli küll korraks tunne, et jõuluhullus on käes, sest supermarket oli rahvast täis, kuld ja kard vedeles maas, kassiirid eksisid ja järjekorras võisid terve igaviku veeta. Siinne supermarketi süsteem võmaldab tööd saada paljudel inimestel. Esmalt lugematul arvul saalitöötajaid, mõnikord on nad hulgakesi koos ja vaatavad televiisorit. Seejärel kassiirid, kes on tublid ja teevad usinasti tööd. Nende tegevust kontrollib kassa kõrval seisev nö järelvaataja, kes ootab tšekki ning  seejärel tõmbab raamatupidajaliku täpsusega tšekilt maha toote ning paneb selle siis kilekotti. Klient väga sekkuda ei tohi. Pärast ootamist ulatatakse sulle kilekott toodetega ja tšekk, mida sa pead kindlasti näitama ukse kõrval istuvale ametnikule, kes tšekile templi lööb.
Ma olen juba mitu korda jõudnud toriseda, et miks selline süsteem, aga ilmselt siinse kultuuri seisukohalt see topeltkontroll isegi õigustab end. Selle jõuluhulluse ajal sisestas kassiir mulle ühe mahla asemel kaks ja veisekonservi jättis üldse skaneerimata. Vigade parandus võttis terve igaviku. Ükskord ma suutsin oma tšeki nii ära panna, et selle leidmine oli tõsine ettevõtmine. Mind ei lastud enne välja, sest tempel peab olema! Muidu tulen ma järgmine kord selle tembeldamata tšekiga tagasi ja hakkan neid kaupu nõudma või mida iganes. Põhjus, miks ma viimasel ajal üldse nii tihti Bolga supermarketis käin, on see, et peale kõhutõbesid ma Ghana toitu eriti süüa ei taha. Vähemalt esialgu veel. Seega jääb üle ainult kokata. Peale esimest õnnestunud oma (eesti) toidu valmistamist kättesaadavatest produktidest jätkan ma seda innukalt.

Kokkamine sai alguse sellest, et kõik kohalikud soovitasid pärast haigust süüa pärlkana (Guinea-fowl) puljongit. Mosese isa pistis mulle elava kana jalgupidi pihku ja ütles, et sellest pead sa nüüd küll ise või kokk James midagi valmistama. Lebel House, kus ma elan, pakub võimaluse kolmeks söögikorraks päevas. James valmistab vastavalt tellimusele toidu. Olen tal vahel palunud hommikusööki valmistada, aga igapäevane toidu tellimine läheb liialt kulukaks. Härra Norberti pihkupistetud kana ulatasin ma talle imekiiresti tagasi, püüdes viisakalt selgitada, et tahan kana küll, aga sellisel kujul, et saan ta otse potti pista ja eelnevast midagi ei tea. Sain oma tahtmise ja tuletasin meelde kõik kodused makaronisupi retseptid ning tulemus oli imemaitsev. Isegi Jasmin, kes on taimetoilane, sõi ja kiitis. Liha ta sealt seest muidugi ei söönud. Seda mekkisid ülejäänud külalised. Tunti ka huvi, kuidas kõlab supi eestikeelne nimi. Vastasin, et kanasupp. Nägin suuri üllatunuid silmi ja kerkivaid kulme... Ghanasupp???!! Peaks Jamesile ka ghanasupi retsepti andma. Usun, et see osutub külaliste seas üsna menukaks, vahelduseks riisi- ja nuudliroogadele.
Traditsioonilised Ghana jahutoidud on tizet (mass, mis on valmistatud kas maisi- või hirsijahust), fufu (cassava või jamsijahust, mõnikord lisatakse ka jahubanaani) ja banku (maisijahust). Valmistamisviis on enam-vähem sama, kuum vesi ja jahu sisse, banku puhul maisi leotatakse eelnevalt ja sellega saavutatakse veidi hapukas maitse. Need on umbes nagu meie klimbid, aga pehmed ja suured pallid (olenevalt kausist või siis kilekotist, kuhu need tahkuma pannakse) ja valdavalt maitsestamata. Süüakse neid kastmega, mida siin kutsutakse supiks ja selle valmistamisel kasutatakse okrat. Krehvtisemat toitu pole ma eales söönud. Isegi mu armsa sugulase Inese Aasia road jäävad Ghana roogadele alla. Sellel toidule lisaks võid omal soovil juurde saada kalatükikesi – valdavalt tilapia. Vahel on ka taldrikul suur tilapia ja lisandiks riis. Süüakse seda kõike parema käega ja söögiriistu ei kasutata. Kui ma iirlasest preestri Leoga Mole rahvuspargi tuurilt tagasi tulime, siis külastasime Walewales (linn Tamale Bolgatanga teel) asuvat Leo tuttavat kirikutegelast Klemetit, kelle naine valmistas just sellise tilapia riisiga, väike salat kõrval. Klemet jälgis hoolega, kuidas ma osavalt parema käega kalaga opereerisin ja isukalt sõin. Siis küsis, kui kaua ma juba Aafrikas olnud olen. Vastasin, et täna saab täpselt kolm nädalat, mille peale ta siiralt imestas, sest jätsin talle mulje kui ehtsast aafriklannast. Ilmselt oli ta lihtsalt üliviiskas.

Vaatamata sellele, et ilm ei soosi jõulutunnet, tekitasid siiski tõelise jõulurõõmu mulle mu lapsed, sõbrad ja kolleegid, kes tegid suure kingituse siinsele IT õpetajale, et anda arvutiõpetust, mida ilma vahenditeta on üsna keeruline teha. Stabiilset arvutit kooli osta ei saa, sest uste ja akende vahelt pressib sisse tolm, mis selle vara koheselt hävitab. Praegu (detsembrist veebruari lõpuni) puhub Saharast kuiv ja jahe imepeenikest tolmu sisaldav tuul – harmattan. See on nuhtluseks kogu piirkonnale. Inimesed liiklevad maskides. Isegi eeslid köhivad. Kogu ümbrus on kuiv, krõbe ja tolmulõhnaline. Päike paistab kui udu tagant. Selle tõttu ostsin kingituseks sülearvuti koos tolmukindla kotiga. 
Mu laps Mannu on maailmaparandaja. Ta otsustas, et nii need asjad ei käi, et arvutitundi õpetatakse ilma arvutita ja otsustas minu teadmata koguda sõpradelt ja tuttavatelt veidi raha arvuti ostmiseks siia Ghanasse. Hiljem lisas ka mind gruppi, sest selgus, et ühe inimese Ghanasse tulek lükkub edasi ja seetõttu pidin mina kohapealt arvuti soetama. Seda tänu on raske sõnadesse panna. Õpetaja, koolidirektori ja õpilaste siiras rõõm arvuti üle on midagi sellist, mis ei unune. Lisaks arvutile sain osta markereid ja seinavärve ning pintsleid. Need on suureks abiks, et klassiruumide seintele erinevaid geograafilisi kaarte maalida.
Jõule tähistavad Ghanas ainult kristlased. Traditsioonilised ehk kohaliku usu järgijad istuvad kodus, samal ajal kui kristlased 24. detsembri õhtul kirikus missatavad. Esimesel jõulupühal tavaliselt valmistatakse roogi, viiakse neid naabritele, pakutakse külalistele – toimub üks suur söömine ja nii terve pühade aja. Teine jõulupüha langeb kokku Kongo turupäevaga ja siis lauldakse ja tantsitakse lisaks söömisele. Selle sündmusega ühinevad ka juba traditsioonilise usu järgijad. Kes siis tantsust ja laulust ära ütleb (peaasi, et see kirikus ei toimuks). Sarnaselt kohaliku usu järgijatega toimivad moslemid. Kolm erinevat religiooni ühes külas sõbralikult koos. Aastavahetust tähistatakse ühiselt rakette paugutades ja trumme põristades. Jõulud kestavad siin kuni 28nda detsembrini. Päkapikke pole ja Santa Clausi olevat nähtud ainult mõnedes rikkamates hotellides või pealinnas. Lapsed saavad jõulude ajal riisi ja küpsiseid süüa. Ka kuuske pole, ühte ehitut jalgratast nägin. See on ju tore, sõidad sellise kuusega paigast paika ja alati kui kuskil peatud, jäetakse kuuse alla pakike :)
Mul on homme hommikul selle aasta viimane töökoosolek iirlastega „Teeme ära“ kampaaniaga seoses ja peale seda suundun ookeani äärde. Mediteerima, pildistama, uudistama ja puhkama. Ma soovin teile kõigile imelisi jõule. Soovin jõulurõõmu oma Tartu kooli, kus on toetavad kolleegid ja ülemused. Silver, sa oled super! Ma muidugi ei tea, kas sa üldse sellest blogist midagi tead, aga need, kes loevad, teavad nüüd sinust. Tiiu, nii äge, et mu piltidest näituse kokku panid! Ma lähen nüüd ekspeditsioonile ja proovin veel paremaid fotosid teha :). Mondokad – häid jõule!! See viimane lõik kõlab nagu õpetaja Laur saadaks „Kevades“ õpilasi suvepuhkusele. Igatahes proovin anda endast parima! Järgmine blogi on Ghanat tutvustav. Vabatahtliku puhkus sihtriigis. Muahh!

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar