Tuesday, 24 December 2019

Kollane on uus roheline. Punasest rääkimata.


Jõulud Aafrikas
(pilt on laenatud intenetist)
Ja käes nad ongi, need jõulud! Häid pühi, armsad sõbrad! 

Täna, jõululaupäeval, tundub olevat täpselt õige hetk taas korraks peatuda, natuke enese sees ja ümber ringi vaadata, vahepeal ladestunud muljed taas lauseteks vormistada ja must-valgel kirja panna. Eks ole ju vana tõde, et väljaütlemisel muutub ka mõte selgemaks. 

Tavapärase heitliku Eestimaa talve asemel leiavad jõulud mind seekord kuuma päikese alt. Ilm on kõike muud kui heitlik - kuumad päevad vahelduvad stabiilselt suhteliselt jahedate öödega. Siiski-siiski, ka nendes öödes vilguvad jõulutuled ja kõlavad jõululaulud. Ja mine tea, ehk ilmuvad meie improviseeritud jõulukuuse alla lõpuks ka kingitused! ;-)

Loodus muutub järjest kollasemaks, ehk isegi valgemaks… Algsest, meid vastu võtnud rohelusest ei ole enam väga palju järel - mõned puud on juba päris paljad, teised hoiavad veel jonnakalt lehtedest kinni, aga tõsiasi, et vaated kõrgematest kohtadest muutuvad järjest avaramaks, reedab, et kuiv aeg on ikkagi päriselt käes ja peljatud harmattan käegakatsutavas kauguses.


Kollane on uus roheline

Lõikuspidu

Noil päevil sai täis maagiline 100 päeva. Päriselt? Sada? Üldse ei tundu sedamoodi! Alles eile tulin ju! Samas... Päevad lendavad kuidagi nii kiiresti, et vaevalt jõuad päeva lõpus päeva jooksul kordasaadetu kohta märkmeid teha. Juhtub, et ei jõua sedagi… Nii ongi märkamatult möödunud veel poolteist kuud ja jookseb juba neljas… Päris uskumatu… 

Jooksvaid asju olen ikka püüdnud jõudumööda Facebookis kajastada. Tõsi, kõik sinna ei jõua. Blogi on koht, kus veidi süübida ja arutleda või kokkuvõtteid teha, niisiis püüan siin taas pisut endasse kogunenut korrastada. Aga ka siia ei saa kõik kirja, internet saaks enne täis... Niisiis - kõigest (või siis peaaegu kõigest) järgemööda...



Eelmine postitus oktoobri lõpus lõppes sellega, et tegime õpetajate eelhindamist, et eelseisev Mondo poolt välja töötatud praktiline koolitus nimega Digital Competencies Program võimalikult hästi ette valmistada. Selle eelinfo põhjal saime aimu, mis tasemel inimestega siin tööle hakkame. Test sai tehtud ja saadud info põhjal ka materjal ette valmistatud. Tõsi, suurema osa materjali ettevalmistustööst tegi küll ära Siisi, kes spetsiaalselt selle kursuse ajaks Ugandast kohale pidi lendama, mina sain seda veidi kohalikele oludele kohandada ja kohapealseid ettevalmistusi teha. Kursuse kandvaks mõtteks oli ennekõike õpetajatele ja aktiivsetele kogukonnaliikmetele hulk praktilisi oskusi edasi anda, et nood siis õpitut omakorda oma õpilaste / kaaskodanikega jagada saaks. Lisaks hoiatati mind ette, et saabumas on filmigrupp. Põnev! 

Üsna novembri alguses, viimasel päeval enne kursust, saabusidki külalised – Siisi Ugandast, Kaili Eestist ja Diego Iirimaalt. Viimane on küll tegelikult hoopis Kolumbiast, aga õpib praegu Iirimaal. Siisi ülesandeks läbi viia kursus, mina abiks, Kaili ja Diego aga saabusid püha ülesandega filmida üles materjal Mondo tellimusel valmiva lühifilmi jaoks, mis jutustab meie ICT-keskusest ja selle rollist kogukonnas. Mis omakorda tähendab, et ka allakirjutanul tuli pea nädalaks võtta vaat’ et tõsielusarja osalise roll. Uus asi, aga meeldivalt väljaspool mugavustsooni jälle, nii et – loomulikult teeme ära! Tulemust saame näha ilmselt lähinädalatel. Ootame põnevusega!

Vabatahtlikepere ja külalised

Kui külalised vastu võetud ja ära majutatud, oli loomulikult aeg muljeid vahetada ja üks mõnus õhtune istumine teha… Tore oli jälle üle pika aja musta leiba süüa, eks!

Pildil ees keskel on Seth, kes õnneliku juhuse tahtel sattus Kongosse täpselt kursuse alguseks. Seth, olles ise Ghanast pärit, resideerub hetkel Accras, kuid õpib Tallinna Ülikoolis doktoriõppes ja on oma töö teemaks valinud Mondo tegemised Ghanas. Nii jälgiski Seth huviga, kuidas läksid esimesed tunnid keskuses, ja andis lastele ka omapoolsed sõnad teele kaasa. Samuti sai Seth osa ka kursuse esimesest päevast ja ette rutates võib öelda, et juba paar nädalat hiljem oli Seth taas Kongos tagasi, seekord koos oma juhendaja Triinuga. 

Asjalik õhkkond kursusepäeval

Tagasi kursuse juurde. Maagilisel kuupäeval 11.11 olimegi valmis kogu seda õpihimulist seltskonda vastu võtma. Hommik möödus küll ametkondi külastades - külalised tuli ju teha tuttavaks ametnikele ja vastupidi. Kursuse alguseks oli planeeritud kell 1 päeval, vastavalt kohalikule traditsioonile alustasime aga ikka väikese (aga ainult väikese!) hilinemisega. Niisiis – osalised kohal, tähtsad ametnikud kohal, meie kohal – sõidame! Alguses loomulikult kõned, sõnavõtud… Ja siis läks tööks! Esimene päev oli lühike ja puhtalt Siisi etteaste, minul jäi alguses täita toetav/tehniline roll. Järgnevatel päevadel rollid vahetusid pidevalt. Ja see kõik oli väga nauditav! Vaatamata sellele, et olime Siisiga kohtunud alles päev enne kursust, sujus meil koostöö väga mõnusalt, tiimitöö laabus imeliselt ja erilisi komistusi ei tekkinudki.

Kursus ise möödus samamoodi mõnusalt ja asjalikult. Viis päeva sisuliselt hommikust õhtuni samade inimestega koos olles tekib mõnus peretunne. Iga hommikuga läksid teretused soojemaks ja iga õhtuga lahkumised südamlikumaks. Armas.

Veidi ka internetiühendusest, millest eelmisel korral põgusalt juttu oli. Et kursuse jaoks oli see eluliselt oluline, oli meil selleks kolm plaani. A, B ja C. Plaan A oli vabatahtlike elumajast, Spiritual Renewal Centerist, uude arvutikeskusesse ringi tõsta sinna kunagi paigaldatud, aga tehnilistel põhjustel kasutamata seisev raadiosidel põhinev netiühendus. Plaanid B ja C põhinesid mõlemad mobiilsel internetil, üks veidi toekamal, teine Mifi-tüüpi modemil, mida oleks omakorda saanud toetada veel telefonide ja arvutitega.

Lõpuks läks käiku plaan B, välise antenniga mobiilsidel põhinev modem, mis ei ole küll päris meie oma, aga saame seda hetkel tasuta kasutada. Plaan A – raadiosidel põhinev lahendus, millele enim lootusi panime, aga jäi paraku süsteemi paigaldanud firma suutmatuse taha seda praeguseski asukohas internetiga ühendada, rääkimata selle ümberpaigaldamisest uude kohta. Eks aeg näitab, kas meil see aja jooksul siiski õnnestub. Lootma peab ja jonni me ei jäta. Ja lõpuks on ikkagi keskusesse vaja püsiv ühendus tekitada.

Kohalik haridusamet oli kursuse suhtes väga toetav ja kuigi neilgi rahadega kitsas, leiti vahendid nii interneti eest maksmiseks kui ka osalejatele lõunasöögi tagamiseks iga päev. Super! Suur aitäh neile selle eest!

Hetk matusetseremoonialt
Kursusega paralleelselt (täpsemalt küll tavaliselt hommikul enne seda ja õhtul pärast) saime aga ringi seigelda koos filmitiimiga, kes tahtis loomulikult osa saada kõigest, mis ümbruskonnas toimumas – alates päikesetõusust ja lõpetades päikeseloojanguga, mille vahele mahtusid matused, alternatiivsed jumalateenistused, intervjuud, koolikülastused… Ühesõnaga – kõik! Õnneks oli siinoldud paari kuu jooksul juba midagi kogunenud ka, mida jagada.

Kursuseperioodi mahtus ka vabatahtlike ja külaliste jaoks tõeliselt austav lõunasöök Isa Rogeri juures. Meeldiv ja rõõmustav oli tutvuda mehega, kelle rolli Kongo küla arengus on keeruline üle hinnata.


Isa Rogeri juures
Armastatud ja austatud Reverend Monsignor Roger Aboteyuure, katoliku preester ja filantroop, kes isaks kõigile, küsimata usku, haridust, hõimulist kuuluvust või majanduslikku tausta, tõi Kongo külla elektri juba enne, kui valitsus oma elektrifitseerimisprogrammiga Nabdamini jõudis. Lisaks rajas ta hulga puurkaevusid, varustamaks küla puhta joogiveega, on toetanud lugematul hulgal kohalikke lapsi hariduse omandamisel, rajas Kongo Spiritual Renewal Centre'i, kus meiegi praegu elame, ja haljastas ümberringi laiunud viljatud künkad, istutades sinna hulga neemi- ja muid puid, luues meeldivat varju pakkuva pargi, kus praegu nii inimestel kui loomadel mõnus ringi uidata. Ja kuna mehe hoog ei näita raugemise märke, võib oodata, et lugudel tema tegudest niipea lõppu ei tule. Respekt!
Filmõpitoa õpihimuline seltskond




Kursuse viimasel päeva, reede õhtul aga otsustasime kohalike filmi- ja fotohuviliste jaoks korraldada eraldi õpitoa, mille käigus filmitiim saaks neile veidi filmimaailma tutvustada. Ja see oli vägagi hea mõte, nagu välja tuli! Entusiastid olid oma kaameratega kohal ja õhtu ei tahtnud ega tahtnud lõppeda… Ja see kõik oli uskumatult vahva!


Girls' Model Schooli tüdrukud esimeses tunnis

Korraks veel väike põige ajas tagasi. Vahetult enne kursust korraldasime veel ka päris esimese klassitunni meie keskuses. Minu mentoriks olev Moses, kes on ühtlasi kohe meie naabruses asuva Nabdam Girls’ Model Junior High Schooli arvutiõpetaja, viis läbi praktilise arvutitunni meie mõistes umbes 8.klassi tüdrukutele. Ja oh seda õhinat! Tüdrukud, kes veel kunagi ei olnud päris arvuti taga istunud, said nüüd kivikese peal õpitud liigutusi päris arvutihiire peal järele proovida. Ja nad oskasid!





Zua kooli arvutiõpetaja James oma õpilastega

Järgmine sarnane tund toimus aga kursusega samal nädalal – ühel varasel hommikutunnil, veel enne kursusepäeva algust, kõndisid meie keskusesse lapsed veidi eemal asuvast Zua Junior High Schoolist. Selgus, et suures õhinas oli meile oodatud ühe klassi asemel saabunud kaks, aga ei sest hullu! Mõned lapsed pidi küll püsti seisma, aga see nende huvi ega rõõmu ei vähendanud!

Pärast kursust on veel mõni sarnane tund toimunud, aga päris regulaarselt alustame tundidega uuel kooliveerandil aasta alguses. Koostame parasjagu tunniplaani, koole on mitu ja klasse päris palju, õpilasi kokku üle kahe tuhande, nii et see saab olema kenake väljakutse, aga pealehakkamist meil on ja usume, et see kõik saab äge olema! Eks aeg loksutab asjad paika.

Peab aga ütlema, et külalisi on äraütlemata tore vastu võtta. Kõik, kes meile siia satuvad, on kuidagipidi meie tegevustega seotud ja seetõttu alati väga huvitatud nii meie tegemistest kui ka kohalikust elust. Mis annab ühtpidi meie olemisele uut värvi ja indu, aga teiselt poolt pakub külalisele võimalust näha kohalikku elu mingi sellise nurga alt, mida lihtsalt turistina liikudes tihti ei näe. On ju vabatahtlikud, kes juba veidi pikemalt kohal olnud, jõudnud juba tutvuda inimestega, kohtadega, kommetega… Ja loomulikult pakub säärane jagamine ka vabatahtlikele endile rõõmu. 

Nii sattusid meile hiljuti külla ka Annika, kes ka ise vabatahtlikuplaani pidanud, ja Jürgen, kellele haridusvaldkonna inimesena kohalik haridussüsteem suurt huvi pakkus. Rääkimata loomulikult mõlema inimlikust huvist nii inimeste, kohtade kui kommete vastu. Ja Jürgeni söögitegemise oskustest räägitakse Kongo vabatahtlike hulgas senini legende…


Pudelitest lilled ja harjad said
kiirelt müüdud
Õpilased koosolekul
Ühel päeval saime kutse Presentation Junior High Schooli juures avatava Earth Club'i, keskkonnateadlikkuse tõstmise  klubi avamise koosolekule. Muidugi läksime! Avamiskoosolek oli tõeline suursündmus ja oli tõeliselt äge näha, mida kõike juba plastpudelitest tehtud! Lisaks toimib koolis nüüd prügi sorteerimine. Sellised algatused annavad aimu, et muutused on algamas. 



Plastikukummardamisest, veel enam, selle enda ümber puistamisest jagusaamiseks kulub aga ilmselt kõvasti aega ja energiat. Hiljuti meie arvutikeskuse lähedal toimunud Ghana-kaardi registreerimise järel avanes näiteks järgmine pilt.

Prügiväli arvutikeskuse ees

Plats, mis enne oli puhas (püüan ise arvutikeskuse lähiümbruse ikka puhtana hoida), oli nüüd ühtlase plastikukihi all. Nukker, väga nukker. Plaanin juba lähiajal keskuse seintele kinnitada sildid, mis paluvad prügi maha mitte visata, aga…

Pildi tegemise hetkeks olin esiplaanil olevat platsi juba kuigipalju koristanud...

Samm sammu haaval ehk saab seda aja jooksul siiskimuuta. Õnneks Ghanas ollakse mingil tasandil juba probleemi tõsidusest aru saamas – Ghana liitus esimese Aafrika riigina GPAP-i, Global Plastic Action Partnership-iga. Loodame siis parimat ja anname omalt poolt oma parima, et enese ümber puhtust hoida ja inimestel meie ümber aru saada, mis meid kõik ees ootab, kui me oma käitumist ei muuda. 

Teemasid, millega siin tegeleda, on muidugi rohkem. Üks neist liikluskultuur, suuresti aga ka selle puudumine. Mõne päeva jooksul näen päris mitut inimohvritega avariid. Pole ka ime - kiivreid näeb harva, joobes sõitmine on väga tavaline, lisaks veel hooletus, liikluseeskirjade puudumine või nende eiramine... Kohati jääb mulje, et elu nagu ei maksakski midagi. Sajaga külast läbi lendavad veoautod, inimesed katusel, on pommid, millel süütenöör süüdatud ja lõhkemine vaid aja küsimus…
Loomulikult kiivritega!

Andes endale aru, et valgetena oleme oluliselt suurema tähelepanu all kui keegi teine, kanname ise liigeldes alati kiivreid, püüdes mõjutada ka teise enda ümber seda tegema. Tõsi, liikluskäitumist tervikuna muuta me ei suuda, aga kusagilt peab ju siingi alustama. Ikka, tilk tilga järel…

Vahepealsesse perioodi on mahtunud ka nädalavahetus Tamales, Ghana suuruselt kolmandas linnas. Tamale kaudu saabuvad Kongosse tavaliselt ka vabatahtlikud, sest just seal on meile lähim lennujaam. Meist umbes sama kaugel kui Tartu Tallinnast, aga tee on kehvem ja seetõttu võtab ka sõit kauem aega. Lisaks loendamatu arv politsei kontrollpunkte.  Linnast endast väga palju rääkima ei hakkagi, kogu faktiline info on huvilistele vabalt kättesaadav.

Aitana ja Karimiga Bobgu N-Nye Yaas
Mis aga meie jaoks ses nädalavahetuses kõige olulisem – külastasime linnast umbes pooletunnise autosõidu kaugusel olevat Kumbungu linnakest, kus töötab vabatahtlikuna Aitana, meie hispaanlannast sõber. Üheks Aitana üheksast ametist on olla arvutiõpetaja Kumbungu arvutiklassis Bobgu N-Nye Yaas. Alati on tore näha, kuidas kolleegidel läheb, kuidas mujal elatakse ja mida tehakse. Ja alati on sealt ka midagi õppida. Kumbungu arvutiklass on näiteks varustatud päikesepatareidega, mis tagavad stabiilse elektrivarustuse ka katkestuse korral. Ja katkestused, nagu me teame, on siinmail sagedased…





Sama Tamale-reisi juurde aga käib veel üks vahva kogemus. Bussis, teel Bolgatangast Tamalesse satun kõrvuti istuma väga jutuka ja avatud mehega. Anthony, kes, nagu kolmetunnise vestluse käigus muuhulgas selgub, on tegev Bolgatangas, asutuses Nongre Craft, mis töötab ligikaudu 500 korvipunujaga kaheksast kogukonnast ümber Bolga.

Nongre Crafti missiooniks on traditsioonilise kultuuri säilitamine, olgu selleks siis muusika, tants, käsitöö või muu, mida saab kultuuri all mõista. Selle peale aga hakkavad minu kõrvad alati liikuma! Loomulikult on nüüd õhus vastastikused küllakutsed, mille loodetavasti jaanuaris ka teoks jõuame teha. Õppida ja õpetada on meil vastastikku kindlasti. Eriti arvestades, et kohatud mees on olnud ka arvutiõpetaja ja täiesti valmis meie juures mõne külalistunni tegema, et katta teemasid, mille juures ise jänni võime jääda. 

Juba detsembri lõpus aga toimub Bolgatangas järjekordne Nongre Crafti poolt korraldatud traditsiooniline festival, ja seda ikka kultuuri säilitamise eesmärgiga. Sellest jääme küll kahjuks ilma, kuna plaanid tehtud, aga järgmine sarnane peaks toimuma juba märtsis, ja sinna tahaks kindlasti jõuda! 

Kirikukoor jõulueelses proovis
Kui juba kultuurist juttu, siis - isiklikus plaanis - mängin nüüd kirikukooris trummi. Tundub, et sellest oskab lisaks mulle endale lugu pidada ka kogukond, sest aeg-ajalt seda ikka mainitakse siin ja seal. Ja mis mul saabki selle vastu olla, kui meeldiv ja kasulik kokku saavad. Kumb on kumb, on ilmselt olukorriti erinev.

Samuti kohtusin õnneliku juhuse tahtel – neid paistab siin päris palju olevat, nii et tegelikult ilmselt muidugi ei ole tegu juhustega – noil päevil ka ühe trummiõpetajaga, kes tegutseb Bolgatangas, meile juba tuttavas Root Art Centeris, mida majandab samuti tuttav rastamees Joe. Facebookisõbrad märkasid ilmselt hiljuti värvilist pilti muusik Bonjost, keda kohtasin just Root Artis (mis on ühtlasi ainus teadaolev koht Bolgatangas, kus tõeliselt head ja kvaliteetset kohvi saab!). 

Kirikusse!

Nii et eks me näe – leppisime kokku, et kohtume jaanuaris, et koos mängida ja vaadata, mis sellest tuleb. Endale tuhka pähe raputades tuleb tunnistada, et kologo-õpingud edenevad ootamatult visalt. Trumm on ikka kuidagi hingelähedasem…

Kultuurist rääkides… Kunagi oli jutuks ka erinev arusaamine festivali mõistest. Üks viimase aja erksamaid uusi kogemusi oli sõber Jamesiga kohalikule naiste lauluvõistlusele kaasa sõitmine. Juhtus nimelt nii, et tegu ei olnudki naiste lauluvõistlusega, vaid hoopis kõigile avatud tantsuvõistlusega elavate trummide saatel. Ja kui juba valge mees platsi ääres, tuleb ta loomulikult platsile kutsuda. Enne, kui arugi sain, olin keset tantsuplatsi, mikrofon käes, ja hindasin kohalike tantsuoskusi. Justjust!
Festival täies hoos


Kohtunikke oli kolm – James, mina ja üks mees veel korraldajate poolt. Kriteeriumeid oli viis, igaühe eest sai anda kuni 20 punkti, maksimaalne punktide arv kokku seega sada. Ja nagu õhtu lõpuks selgus, hääletasime kõik esikolmikusse samad inimesed samas järjestuses, isegi punktisummad olid sarnased. Punktide teatavakstegemine sai ka kuidagi minu ülesandeks, nii et elamusi kui palju!



Sõnad on vist liigsed...
Nädalajagu hiljem aga, kui Annika ja Jürgen külas olid, saime samas kohas aga hoopis uue elamuse… Namoo rahvas pidutses, kohal olid kõik ümbruskonna chiefid ja terve kogukond. Kõige ehedam kohalik kultuur taas hoopis uue nurga alt.

Suyiliga Festival. Festivali enda nime võib kaudselt tõlkida kui "Kogukonnaarmastuse Festival" või "Heade Sõprade Festival". Tegu on suurema festivaliga, mis koosneb mitmest üritusest, meil aga õnnestus külastada haripunkti, lõppkontserti. Lisaks publikule olid loomulikult kohal kõik piirkonna umbes 30 chiefi, et end ükshaaval ja korraga näidata ning teisi vaadata. 

Suur osa õhtust oli seotud muusika ja tantsuga, aga vähemoluline ei olnud ka kogukonnale tehtud annetuste teadustamine - kõik annetajad lähemalt ja kaugemalt said ära mainitud ja nende abil koguti seekord kogukonnale umbes 30 000 cedi (umbes 5000 eurot), mida sel aastal kasutatakse hariduse edendamiseks, ennekõike koolidesse laudade ja toolide ostmiseks. 


Tagasi kodukülla. Kongo vabatahtlike read on vahepeal tublisti hõrenenud. Veel eelmise postituse kirjutamise ajal oli meid kuus, tänaseks on jäänud neli.

Vabatahtlikepere püha puu juures
Kunagine eestlaste tugev domineerimine on kadunud, praeguses peres on vaid pooled eestlased. Ja mida päev edasi, seda tugevamaks muutub omavaheline side, seda lähemalt õpime üksteist tundma, seda kindlamaks muutub veendumus, et nendega siin läheks iga kell luurele! Tasakaalustame ja täiendame siin üksteist täpselt parasjagu, nii et kui aeg täis, jääb iga inimese lahkumisel perre täpselt tema kujuga tühi koht…

Sest aeg lendab. Kolm kuud veel ja olen siin ainus solomia. Selle kõigeni on aga veel aega. Päris sadat päeva küll enam ei ole, aga siiski. Hulk mõnusaid hommikuid, töökaid päevi, lõbusaid õhtuid ja muusikat täis öid. Sest tõesti, praegusel perioodil uinume (kui üldse uinume) külast kostva muusika saatel. Kuiv aeg, palju matuseid, lisaks koolilõpetamised, plaadiesitlused…
Väljasõidul

Õhtuti teeme koos süüa, mängime vana head poomismängu, vaatame filme, nädalavahetustel sõidame ringi. Nagu pered muiste.

Ja nagu kõigil peredel ümber maailma, on ka meie peres nüüd on jõulud käes. Eile õhtul käisime kirikus jõululaule kuulamas, täna õhtul ja homme hommikulgi sammun, trumm õlal, taas kiriku poole. Vahetult pärast jõule sõidame väikesele puhkusele ookeani äärde ja uue aasta võtame vähemalt praeguste plaanide kohaselt vastu, varbad ookeanivees.

Ahjaa – jõulude ajal on kenaks kombeks kingitusi teha. Et mitte lihtsalt asju osta (kuigi, tõsi, mõnikord on ka asju tore kingituseks saada!), on  Mondo kodulehel olemas heateokingituste osa, kus meie arvutikeskust saab toetada uute arvutitega (näed siis, ikka jõuame asjadeni välja...) Meie unistuseks on keskusesse saada juurde viis uut arvutit, et arvutiga oleks varustatud kõik meie neliteist lauda, kuhu taha saaks korraga mõnusalt paigutada 28 last. Tõsi, tihtilugu on neid klassis korraga rohkemgi, aga rohkemast me hetkel unistada ei julge. Samas on jõulud imede aeg, nii et uskuma peab!

Kauneid pühi ja mõnusat aastalõppu, sõbrad! Kuulmiseni juba uuel aastal!

Sunday, 8 December 2019

Nõiategu

Ilmad lähevad soojemaks ööd külmemaks ja kontrastid öö ja päeva vahel on tõeliselt tuntavad. Mina, kes ma armastan öist motosõitu tähistaeva all, pean isegi 2 kampsunit kaasa varuma. Aga jahedus on värskendav, eriti hommikuti. Üldse on päikseline kuiv kliima mind mõnusalt hellitanud ja turgutanud tervist, mis kallil kodumaal sugugi nii hea ei ole. Avastus minu jaoks. Minu aeg kontrastide maal Ghanas hakkab otsa saama - maal kus tipptasemel intelligentsus ja kõrgtehnoloogiline elustandard vastanduvad vaesuse ja lihtsaima lugemiskirjutamisoskuse puudumisega. Asju siin ei hinnata, ainus väärtus inimeste jaoks minu lähiümbruses on raha, mille eest saab osta süüa, riideid ja muud eluks esmavajalikku. Ja ega see plastmassiküllus, mis siin igal pool valitseb, ei panegi inimesi asju ihaldama. Euroopas levinud uurimuste kohaselt on plastmass tohutult kahjulik inimese tervisele põhjustades vähki, viljatust jne, aga siin kus inimesed sõna otseses mõttes lutsutavad plastmassi iga päev, ei ole viljakusega küll mingeid probleeme. Lapsi on palju. 
Nad õpivad küll varakult luiskama, aga ju see on üks nende ellujäämise strateegiatest. Mina kohtun lastega pühapäeviti, oma kirikus, kust nad mind esimesel külastusel avastasid ja on mulle truuks jäänud. Oleme koos voltinud kommipaberitest lennukeid, lipse, mütse, kokkulugemist õppinud, rääkinud elust Ghanas ja koolist, laulnud ja õppinud pilte tegema. 
1. advent - lastega joonistamas
Väga mõnus vaheldus minu igapäevatööle disainerina. Eks iga vabatahlik siin Ghanas leiab oma tee kuidas ümbritsevaga suhestuda - anda seda mina on anda ning võtta vastu seda, mida siinne elu läbi inimeste ja looduse pakub.

Yeng Pang Weaversite juures on õhkkond rahutumaks muutunud. Nad on minuga harjunud ja ei taha mind ära lasta. Täiesti arusaadav, sest koostöö on nii vaheldus, kui arengu võti, kui ka lihtsalt vajalik loomingulistele inimestele, mida paljud punujatest on. Kui selgus, et ma aega juurde ei saa ja ikkagi koju lähen, tehti mulle ülesandeks leida kedagi enda asemele. Mõte, et keegi kohalikest võiks võtta enda peale punujate manageerimise, on minu peas juba väga kaua keerelnud.
Aga nüüd oma lubaduse juurde kirjutada seekord lähemalt punumiskõrte värvimisest.
Kui miski asi on siin tõeliselt loominguline siis on seda just värvimisprotsess. Väikestes kotikestes värvipulbrid on külapealt soetatud ja saab hakata tegutsema. Elav tuli on kogu loo algus. Selle süütamine käib siinsete naiste käes kiiresti. Tulehakatuseks kasutatakse plastikut ja suured puurondid süttivad kui võluväel. Siis pannakse katel tulele - tõeliselt suur katel vähemalt 30 liitrit. 
Üks suurem värvimise päev Kongos
Veekogus lähtub kõrte kogusest, mida on vaja värvida. Värvitakse täpselt see kogus, mida lähema paari korvi punumiseks vaja on. Tagavaraks midagi ei toodeta. Tolm ja päike teevad oma töö ja mõjutavad kvaliteeti. Kui vesi on keema aetud hakatakse lisama värvipulbreid. Lusikas muidugi on, aga tegelikult saab kotikesest värvi raputades kiiremini ja ega lusikapeale panemine asja täpsemaks muuda. Värvija värvitoonitunnetus on väga oluline. Kui värvesi on valmis pannakse vajalik kogus kõrsi sisse ja segatakse käepärase puust kaikaga. Enamasti tuleb kõrsi keeta värvivees suhtelist vähe aega, aga mida tumedam on toon seda pikem on keetmisprotsess. Musta värvi jaoks pannakse koguni kõrtele kivid peale ja lastakse rahulikult värvivees olla. Enamasti tuleb kõrsi vees segada, siis välja võtta ja vaadata kas värvitooni heletumedus on õige ja kui on tumedamaks vaja siis pannakse tagasi niipalju kordi kui vaja. Ja värvipulbrit saab vahepeal ka juurde lisada, et tooni muuta. Põhivärvidest on olemas kollane, punane, tumesinine kõik teised toonid on siin muudatustega – rohekassinine, oranž, violettroosa ja toon mida kohapeal kutsutakse ink (midagi musta ja sinise vahepealset)
Jakoti punujatele värve võlumas
Toon järgnevalt mõnede värvitoonide saamisretseptid.
Roheline saadakse rohekassinise ja kollase seguna, pruun saadakse segades oranži, violettroosat ja rohekassinist, sügavpruun saadakse segades oranži, kollast, violettroosat ja rohelist, sinist saadakse rohekassinisest lihtsalt kõrt hoitakse värvilahuses väga vähe aega. Punase saamiseks värvitakse kõrs kõigepeal violettroosaks ja siis hoitakse oranžiz värvilahuses ja isegi oranž värvitakse segades kollast ja oranži.

Ühesõnaga peaaegu kõik värvitoonid valmivad värvipulbreid segades.
Õiget tooni tuleb vaadata kõrre sisu järgi ja kõrs tuleb peale värvimist lasta ka ära kuivada. Samuti mõjutab värvitooni teiste värvide kõrvalmõju. Helesinine nende mõistes, ei ole seda minu meelest mitte, aga kui ta on kõrvuti tumedamate toonidega siis ta mõjub tõesti helesinisena.
Kord juba tehtud värvitooni uuesti tegemine on vägagi täpsust nõudev tegevus ja sageli ei õnnestugi.
Mõnda värvitooni olen näinud selle 3 kuu jooksul vaid ühe korra. Ilus on pilt siis, kui on tellimuse lõpuperiood, korvid on valmis ja stuudio värvilisi korve pungil täis.
Saadetis Mondole
Tööd lõpetatud, lõpupeod peetud on aeg hakata liikuma. Pean ütlema, et olen rahul. Koostöö on olnud suurepärane, valminud lambikuplid on kenad ja igati väärt edasi arendamist, üks uus shoppingukorv ning mõned muudki tooted disainitud, kataloog tehtud ja kvaliteet paremaks. Tulemus on silmaga nähtav. Loodan, et suutsin muuta midagi ka nende inimeste mõttemaailmas – olla julgemad katsetajad, uskuda endasse ja näidata mida nad suudavad. Naised on Ghana alustala -  töökad, sõnapidajad, lahked, hoolivad- lihtsalt tohutult tublid.
Jakoti punujad- suured lapsed, väiksed lapsed ja töö käib


Thursday, 28 November 2019

Brilliant But Needy


“Brilliant But Needy” – A name that is very to the point but very apt for what it is. Every year, selected students from Nabdam district, who are transitioning into Senior High School, are awarded with a 300 Cedis grant (about €50) which comes from private donations. This year, 34 students were chosen based on, as you might expect, their academic achievements and the socio-economic situation of their families. This includes 14 continuous recipients, and 20 new beneficiaries, most of whom have just completed Junior High School. Being a high achiever from a poor family is not a commonly found combination here.

Although the answer as to why that is is probably quite obvious, allow me to shed a bit more light from my own observations here over the last 2 months. The families of these children earn little to no money. The majority of them have parents or guardians who are subsistence farmers. Mostly millet and groundnuts because they are easy to grow and preserve. Maize is an option if you have some money. Some will grow tomatoes, but they require wet, fertile lands and will spoil quickly. Everything else is found in small quantities. The farms don’t have the capacity to produce enough crops that they can be sold, as everything that is grown is kept to sustain the family until the next harvest season. Even then, it’s unlikely to be enough. Harvest season is just ending now and we are entering the dry season. Men and women will start to leave the village to find work in the cities so they can earn enough money to buy necessities for the family, or food to make up the shortfall from the harvest. While food has been ‘plentiful’ lately, 1 meal a day won’t be uncommon for the next 6 months.

Some of the Brilliant But Needy 2019/20 recipients

Selected primary schools have feeding programmes but not all of them. Junior High School students will not be fed. But hungry bellies in school is just where it begins. While education might be a human right, it’s difficult to expect a person who is fighting to feed their family to prioritise school books, pens and uniforms – things which I know I personally have taken for granted my whole life. But take them away and you will see the effects. No matter how brilliant a mind may be, if it is not nourished, it won’t develop. That’s the sad and inevitable fate for many of these kids.

But it’s also what makes the kids who make it through the system that is fighting against them so exceptionally impressive. Each of them have had to overcome their obstacles in different ways. Some work mornings before school and night times after. Others on weekends and holidays. Some borrow their friends’ school books and spend the night hand copying the contents before they must return it. The common thing they all share is that they all have a genuine desire and hunger to learn, and they will take every opportunity to do so.

 Georgina, a Brilliant But Needy recipient, and her mother
Something which can’t be overstated is the importance of the families behind these students. They make or break these kids’ futures. Without their support it would be nigh on impossible for these young people to succeed in education. For obvious financial reasons, but also in the attitudes that they pass on to the younger generations. They know what it is like to live a life void of an education and full of poverty, struggling from harvest to harvest, meal to meal. Perhaps the greatest gift they give to their children is to teach them the value of education. In the words of one Brilliant But Needy beneficiaries and their families:

“With an education, no one can treat you as if you are nobody.”

“It equips us with knowledge and skills to help us live meaningful lives in society.”

“We hope that they will not have to face the same problems we did and will have a better future.”

Interviewing a beneficiary about his motivations for learning

But let us not get ahead of ourselves. It’s comforting, though misguided, to believe that giving people an education will guarantee a better future. It won’t. There will still be a lot of barriers in their path. I hope they do become the nurses, doctors, teachers, engineers and all else they want to become. But first they will still need to struggle and fight and scrape their way over the hill to bring about that better life for them, families and their communities they wish for. There was one student who put it far more eloquently than I could:
           
“Education is not the key to success, but it does unlock many doors of opportunity”

And that’s what Brilliant But Needy is all about. An opportunity. Just a chance to fulfil their potential and live something better.