Thursday, 28 November 2019

Brilliant But Needy


“Brilliant But Needy” – A name that is very to the point but very apt for what it is. Every year, selected students from Nabdam district, who are transitioning into Senior High School, are awarded with a 300 Cedis grant (about €50) which comes from private donations. This year, 34 students were chosen based on, as you might expect, their academic achievements and the socio-economic situation of their families. This includes 14 continuous recipients, and 20 new beneficiaries, most of whom have just completed Junior High School. Being a high achiever from a poor family is not a commonly found combination here.

Although the answer as to why that is is probably quite obvious, allow me to shed a bit more light from my own observations here over the last 2 months. The families of these children earn little to no money. The majority of them have parents or guardians who are subsistence farmers. Mostly millet and groundnuts because they are easy to grow and preserve. Maize is an option if you have some money. Some will grow tomatoes, but they require wet, fertile lands and will spoil quickly. Everything else is found in small quantities. The farms don’t have the capacity to produce enough crops that they can be sold, as everything that is grown is kept to sustain the family until the next harvest season. Even then, it’s unlikely to be enough. Harvest season is just ending now and we are entering the dry season. Men and women will start to leave the village to find work in the cities so they can earn enough money to buy necessities for the family, or food to make up the shortfall from the harvest. While food has been ‘plentiful’ lately, 1 meal a day won’t be uncommon for the next 6 months.

Some of the Brilliant But Needy 2019/20 recipients

Selected primary schools have feeding programmes but not all of them. Junior High School students will not be fed. But hungry bellies in school is just where it begins. While education might be a human right, it’s difficult to expect a person who is fighting to feed their family to prioritise school books, pens and uniforms – things which I know I personally have taken for granted my whole life. But take them away and you will see the effects. No matter how brilliant a mind may be, if it is not nourished, it won’t develop. That’s the sad and inevitable fate for many of these kids.

But it’s also what makes the kids who make it through the system that is fighting against them so exceptionally impressive. Each of them have had to overcome their obstacles in different ways. Some work mornings before school and night times after. Others on weekends and holidays. Some borrow their friends’ school books and spend the night hand copying the contents before they must return it. The common thing they all share is that they all have a genuine desire and hunger to learn, and they will take every opportunity to do so.

 Georgina, a Brilliant But Needy recipient, and her mother
Something which can’t be overstated is the importance of the families behind these students. They make or break these kids’ futures. Without their support it would be nigh on impossible for these young people to succeed in education. For obvious financial reasons, but also in the attitudes that they pass on to the younger generations. They know what it is like to live a life void of an education and full of poverty, struggling from harvest to harvest, meal to meal. Perhaps the greatest gift they give to their children is to teach them the value of education. In the words of one Brilliant But Needy beneficiaries and their families:

“With an education, no one can treat you as if you are nobody.”

“It equips us with knowledge and skills to help us live meaningful lives in society.”

“We hope that they will not have to face the same problems we did and will have a better future.”

Interviewing a beneficiary about his motivations for learning

But let us not get ahead of ourselves. It’s comforting, though misguided, to believe that giving people an education will guarantee a better future. It won’t. There will still be a lot of barriers in their path. I hope they do become the nurses, doctors, teachers, engineers and all else they want to become. But first they will still need to struggle and fight and scrape their way over the hill to bring about that better life for them, families and their communities they wish for. There was one student who put it far more eloquently than I could:
           
“Education is not the key to success, but it does unlock many doors of opportunity”

And that’s what Brilliant But Needy is all about. An opportunity. Just a chance to fulfil their potential and live something better.


Friday, 15 November 2019

Ilu võlu ja valu


           See  mille üle Ghanas mõtiskleda on muidugi aeg. Aeg lihtsalt kulgeb ja inimesed kulgevad koos ajaga. Valgus ja pimedus. Minagi ärkan siin hommikuti vara 6 paiku. Veedan tunni paar toas omaette. Vaatan netist mis maailmas toimub, mõtlen oma päeva läbi, et mida on vaja teha ja mida jõuab ja mida tahan teha. Siinne kulgemine on mind endasse haaranud. Eurooplase kiire kõnnak on taandunud aafriklase tasakaaluka loivamise suunas - ma naudin seda. Vesi tuleb kraanist aeglaselt ja iga asjaga on alati aega.  Alati on olemas homme või ülehomme. Kuumus muidugi ei võimaldagi väga teravalt liikuda ja mõelda vaid sunnib tasakaalukamalt tegutsema. Ja ometi jõuab kõik tehtud. 
Lehed langevad, mangopuud on juba peaaegu paljad. Nad langevad küll teisiti: nad kuivavad pruuniks või krõmpsuks ning kukuvad siis alla täpselt nagu Suzi mulle kuu aega tagasi kirjeldas. Kuigi nende jaoks on siin põhiliselt 2 aastaaega vihmaperiood ja kuivaperiood, siis vestluses noppisin välja, et tegelikult on siingi neli aastaaega. Lihtsalt nende vaheldumine on mahedamate märkidega kui meil põhjas. Talv algab varsti.
Minu kirik ehk mangopuu
 Kuna olen siin disainerina tööd tegemas, siis kirjutan nüüd lähemalt kuidas näeb välja toote arendamine Yen Pang Weaver töökojas, Kongo külas, Ghanas. Minu teema on uue toote ehk lambivarjude loomine Mondole: sobivate vormide, suuruste ja mustritega. Suhted on siin väga olulised ja sellest tuleb alustada. Tuleb leida tee nende inimeste südameni, kellega koos töötad.  Tuleb olla koos, naerda koos, süüa koos. Mida rohkem on aega ja huvi olla- jälgida kuidas töö käib, vaadata mis toimub, küsida- seda kirglikumalt on nad hiljem nõus katsetama kõike uut.
Väljavõte minu Ghana päevikust 16.09.19: Minu esimene tööpäev – lähen korvipunujate naiste juurde 11 paiku ja nad ongi juba kohal. Vahemärkusena, et hiljem seda ei juhtu, nad tulevad ikka palju hiljem. Hakkan vaatlema ja püüan aru saada mis seal on, kas jooniseid ja pilte on, mis seis on kataloogiga jne. Lihtsalt olen nendega terve päeva. Marge jagab raha Peteri tellimuse eest. Silja on siin kõik ruumid nii ilusaks teinud. Vaadates seda olukorda tundub, et 3-e kuuga ei suuda ma küll midagi olulist korda saata. Aga kataloogi on väga vaja teha, sest mina küll aru ei saa kuidas nad üldse aru saavad mida teha on vaja. Mustrite osas on keeruline, sest minu mõtteid ei sobi punumisse. Pean aru saama kuidas töö käib, muidu ei tule midagi välja. Räägime Monicaga lampidest ja lepime kokku, et ta hakkab homme esimest tegema. Täna on palju naisi kohal. Lõpetame töö pimedas ja lahkun koos nendega. Nii see jääbki olema, et tulen esimesena ja lahkun koos nendega.
Abaane ja mina
Alustame Monicaga lambivarju tegemist järgmisel päeval. Eelnevalt olen pikad õhtud mõelnud ja visandanud erinevaid vorme, mis võiksid lambikupliteks sobida. Lisanud värve ja mustreid. Valime koos ühe välja ja esimese katsetuse teeme nende värvidega, mis on hetkel jäägis, st  korvide punumisest jääb alati midagi üle ja need kõrred kasutamegi ära. Kõigepealt tuleb algus kätte näidata -kuidas ava teha- kodustest käsitööoskustest natuke kasu ka.
Esimene katsetus on saanud alguse
 Edasi teeb Monica juba ise, sest punuda mina ei oska ja vahemärkusena ütlen, et ei õpigi ära.  Disainimine ehk oma ideede visandamine, värvide ja mustritega mängimine on nii mõnus ja nauditav nii mulle endale kui neile. Istun terve päeva tema kõrval ja töötame koos. Vaatame joonist, mõõdame, arutame, mõõdame, arutame, mõtleme ja nii iga natukese aja tagant. Et mina rahul oleksin on miskipärast tohutult oluline. Kuna samal ajal on vaja teha mitmeid teisi asju ka, nagu loominguliste inimeste puhul ikka, siis jätkub töö ka kodus. Valmis saab esimene näidis nädalaga. See on ka kõige pikem aeg üldse. Edasised mudelid valmivad juba kiiremini. Muidugi on vead sees, sest mina olen alles roheline ja ei märka kõike ja vahepeal toimub kõrte värvimine ning värviste kätega punumine jätab oma jälje. 
Nimetu ehk näidis 1
 Järgmiste uute vormide katsetamine käib sama rada: teen joonise, panen mõõdud, värvid, mustrid, istun kõrval, räägin, mõõdan, näitan, muudame kõike kui vaja töö käigus. Monica seletab üle kuna tema inglise keel on kõigist parem, et minust aru saada ning ta tõlgib minu jutu kohalikku Nabti keelde. Järgmise vormi Muhu seelik teeb Abaane, African Bowli teeb Akanrima ja Kübara müügivarandi teeb Zupaka. Kui mudeli näidis on läbi tehtud, siis edasi on juba palju kergem -  ma ei pea enam kogu aeg kõrval istuma. African Bowl lambikupliga oli raske kuigi vorm on hästi lihtne. Tuli mängida mustriga, aga see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Akanrama viskas seda ikka mitu päeva järjest nurka.  Aga mis seal ikka, tuleb varuda kannatust, teha uus joonis, uuesti seletada ja anda see tegijale uuesti kätte ja nii ta läheb.  Saan aru, et kõik on tegelikult tehtav, aga vormid peavad olema pehmed nagu klaasis – mulle sobib.
African Bowl näidis
Üks põnev seik veel; selgus, et paljud naised ei oska oma nime kirjutada, aga iga toote juures peab olema tegija nimi. Tegemist on tükitööga ja kui on vead sees, siis peab teadma kellega rääkida ja tasaarveldada. Seega tuli teha üks nimekirjutamise õpituba. Siit tuleb näidisena üks kodutöö.

Järgmine blogipostitus tuleb teemal kõrte värvimine – vot see on tõeline nõiategu.

Wednesday, 13 November 2019

Peaaegu kohalik


Nädalas korra võtan kliinikus kätte sensoriga termomeetri ning huvipärast kraadin nii toa- kui ka välitemperatuuri. Iga nädalaga lisandub toatemperatuurile 0.5-1 kraad juurde (praeguseks 33,8kraadi), välitemperatuurist ma ei tea enam miskit, sest kella 12 ajal annab termomeeter error’it ning ütleb temperatuuriks HI. Aga me ei ole veel ära sulanud! Pigem on kliima talutavamaks muutunud, sest pea kuu aega pole enam vihma sadanud ja niiskustase on langenud. Loodus on ikka veel roheline, aga kuivamise märke on näha: ükspäev järsku avastasin, et meie maja kõrval olevad kaks baobab puud on oma lehed maha visanud.


Mis ma vahepeal teinud olen? Oh, iga päev on mõni üritus! See kuu on olnud väga tihe festivalide kuu. Muidugi meie arusaam festivalist on hoopis teine kohalike mõistes. Siinne festival võib tähendada „püha“ päeva, kus rahvas istub lihtsalt baaris ja kohalikku muusikat lastakse suurtest kõlaritest, või hoopis teises äärmuses – regiooni pealik ilmub rahva ette trummimängu ja vilepilli saatel, mis kestab mitu tundi ilma pausideta, tantsitakse ning kaasatakse publikut osalema. Siin on kombeks, et esinejatele pannakse laubale raha – mida rohkem, seda kõvem tegija. Tavaliselt on rahasummaks 5 cedi ühe inimese poolt (natuke alla 1 euro), aga ühestes rahatähtedes, sest nii on efektsem.


Külastasime kogu kambaga Mole National Parki, mis on suurim rahvuspark Ghanas. Sõit sinna oli üsna pikk – 6 tundi soojas ja kitsas autos loksumist. Kõige parem aeg rahvusparki külastada on kuival perioodil (jaanuarist juulini), sel ajal on kõik teed läbitavad ning enamus loomi on kogunenud järve äärde. Meie aga nii kaua ei suutnud oodata, praegu nautisime kõike seda rohelust ja lopsakust mis ümberringi on. Võimalus on valida mitme safari tuuri vahel – meie valisime auto ning jalutuskäigu safari. Meil vedas giidiga, ta andis väga palju informatsiooni nii loomade kui looduse kohta, otsis meile keset „metsa“ elevandi, kes oli ennast ära peitnud ning oli niisama ülimalt tore kaaslane. Lisaks elevandile nägime erinevaid antiloope, metssigu, ahve ja paaviane. Paavianid on väga julged ning hiigelsuured! Nad käivad hotelli külastajaid terroriseerimas – üritavad uksi lahti teha; vahepeal ründavad inimesi, kes kannavad kotte käes, ehk neil mõnel on miskit söödavat seal. Kindlasti soovitan parki külastada: lisaks huvitavatele loomadele saab nautida basseini (kui piisavalt pingutada, võib näha basseinist kaugele järve äärde ja leida mõne elevandi), head toitu, käia kanuuga matkamas ning nautida kohaliku küla elu-olu-melu.
Ega auto neid ei heiduta, vaata ise kuidas mööda saad

Kongo küla ümbruskonnas on palju avastamist väärt – just looduses osas. Meie ümber on väga palju väikeseid mägesid, millest avaneb ilus vaade kogu rajoonile. Mis mulle eriliselt südamesse läks on koht nimega Zaan Hills. Ma istusin üksinda mäenõlval üle tunni aja praktiliselt mediteerides, nautisin vaikust ja imeilusat vaadet, kuni lõpuks kusagilt taamalt kostis jälle trummipõrinat. Trummipõrinast siin pääsu ei ole. Teine koht, mida me külastasime, on Tongo Hills. See on rohkem turistidele mõeldud, 3-4 tunni jooksul tehakse tuur mööda küla ning lõpetuseks ronitakse mäe nõlvale pühapaika, kus tehakse ohverdusi ja palutakse jumalalt oma probleemidele lahendusi. Tulevastele Tongo Hills’i külastajatele: olge valmis üllatuseks, kui pühapaika lähete (contains nudity :D).
Tongo Hills
Zaan Hills


Viimasel ajal on mul olnud võimalus külastada mitmeid talupidamisi ning näha, kuidas käib viljakoristus ja üleüldine põllumajandus, millistes tingimustes inimesed elavad. Vaatepilt üpris kurb, inimesed elavad mitme põlvkonnaga koos, suures vaesuses ning kehvas tingimuses, inimesed ja loomad üksteise seljas. Mida siin siis kasvatatakse? Siin võib leida suuri põlde täis tomateid ja piprataimi, riisipõlde, hirsitaolist vilja ning Bambara maapähklit. Saagi koristus algab varahommikul, lõuna ajal puhatakse suure puu all ning tehakse üks väike uinak, pealelõunat jätkatakse usina tööga kuni pimedus saabub.

Külastades kohalikke majapidamisi märkasin, et juba noorematel inimestel (alates 30vanustest) esinevad kroonilised haavandid jalgadel ja kätel, mis pole eal meditsiiniinimese silmade alla sattunud ja kui palju esineb jäsemete turseid. Aga neil pole raha, võimalust ega ka teadmist pöörduda arsti poole. Hoolimata vaesusest on kõik väga külalislahked ning tahavad alati miskit kingituseks anda. Nii juhtus ka siis minuga. Külastasin oma hea sõbra perekonda, kes tänutäheks kinkisid mulle kana. Jah, päris ELUSA kana! Ma alguses muidugi keeldusin ja nad võtsid seda kerge solvanguna (arvasid, et kink pole piisavalt suur mu jaoks), kuid lõpuks ei jäänud mul muud üle kui kana endaga kaasa võtta, sest muidu oleks mulle kits kaasa antud. Pean tunnistama, ma nutsin nii palju sellel päeval, sest ma ei teadnud mida selle vaese loomaga peale hakata. Tapmine ei tulnud kõne allagi, ei meie ega ka kellegi kohaliku poolt. Nii siis meie Lebel House sai omale uue kodulooma – kana nimega Sally. Sally oli meie juures kaks päeva ning siis otsustasime, et ta väärib palju paremat kodu kui Lebel House. Kinkisime oma kana edasi Julia’le, kes on kohalik nuudlitädi ning minu ja Ana hea sõber. Hirm oli, et Sally pistetakse kohe potti, kuid õnneks Julia otsustas kana oma isale anda, kellel pidi suur aed ja palju kanu olema.

Räägin juba mitmendat korda, kui ilus loodus siin on, aga inimesed on siin veelgi ilusamad! Olgu kui raske tahes, inimesed näitavad üles positiivsust ning on lootusrikkad tuleviku suhtes, võtavad alati sind vastu naerusuil, viskavad nalja ning hoolivad sinu mugavuse tagamisest. Kui tahad neist pildi jäädvustada, kaheldakse hetke ning siis antakse luba. Kui aga pärast endast pilti näevad, on nad nii õnnelikud, lõbusad ja soovivad veel rohkem endast pilte teha 😊. Ja minul pole selle vastu midagi! Kõige armsamad on muidugi lapsed.


Sellest kuust alates veedan oma tööaega kahe kliiniku vahel: Ayamfooya ning Pelungu kliinikus. Mõlemad on üksteisest väga erinevad nii töö kui ka patsientide hulga osas. Ayamfooyat külastab päevas umbes 120 inimest, Pelungus aga keskmiselt 60 inimest.

Ayamfooya kliinik on juba selline kodune, personal ei vaata mind enam kui vabatahtlikku vaid pigem kohalikku õde, kes on siin kaua töötanud. Nagu eelnevas postituses mainitud, on tegemist privaatkliinikuga ning patsiendid peavad oma raha eest ravimeid ostma, vooditasu, testide ja konsulteerimise eest maksma. Hoolimata sellest, et kõik on kallis, eelistavad patsiendid just seda kliinikut. Miks? Sest sealt on võimalus kiiremini oma ravimid kätte saada, kliiniku direktoril on hea maine, ravivõimalused on suuremad. Minu tööpostiks on admitting ward ehk haigla osa, kus on 14 voodikohta. Töö on sarnane Eestis olevaga – võtad patsiendi vastu, manustad ravimeid, jälgid elulisi näitajaid ning dokumenteerid kõike. Tundub loogiline ja lihtne, kuid isegi sellega nähakse vahepeal vaeva. Vahel on tunne, et patsiente voolab uksest ja aknast sisse, pole neid kuhugi paigutada kui jätta ootesaali koos tilgutitega.

Kuu aja jooksul olen üritanud dokumentatsiooni korda saada. Aitasin välja mõelda ravimilehe, kuhu saab kirja panna kõik manustatud ravimid. Algus oli väga edukas, kõik õed olid usinad jälgimis- ja ravimilehte täitma, iga valve kirjutas märkmeid patsiendi seisundi ja arengu kohta. Tänu sellele oli kõigil teada, kas patsient on oma ravimid kätte saanud ning kas üldseisund on kehvemaks või paremaks muutunud. Küll aga ajapikku (mõne õe laiskuse ning ravilehtede otsasaamise tõttu) ununeb kogu protsess. Sama probleem esineb hügieeninõuete järgimise osas. Esimesest päevast alates olen ma nõudnud, et tilgasüsteemide otsad tuleb ühendada  nõelaotsikuga, et tagada võimalikult puhas süsteem (neil pole võimalust süsteeme ära visata, ühe inimese jaoks on põhimõtteliselt ainult üks tilgasüsteem). Enamus järgib seda nõuet, kuid on 3 õde, kes seda lihtsat ülesannet ignoreerivad. Vähemalt niikaugele oleme aga oma protsessiga jõudnud, et enamus ravimite manustamisi, kanüülide panekuid ning tilgasüsteemide panekuid/eemaldamisi käib kinnastes kätega!

Enamus valveid on mul see kuu olnud venna Solomoniga. Tegemist on väga pühendunud medvennaga, kes on õppimisaldis, väga taibukas, usaldusväärne ning kohusetundlik inimene. Koos temaga oleme nende kahe kuu jooksul saanud konsulteerida mitmeid patsiente. Konsulteerimist on vajatud patsiendi palliatiivse ravi osas, põiekateetri hoolduses, haavaravis ning nahahoolduses, nõustatud noort teismelist enesetapu sooritamise järgselt. Vestlus minu ja patsiendi vahel on küll raskendatud, aga Solomoni abiga oleme üsna hästi informatsiooni edasi andnud.


Pelungu kliinik on hoopis teistsugune. Juba patsientide maht on poole väiksem, kuid õdede arv võrreldes Ayamfooyaga suurem. Kliinik kuulub riigile ning kindlustatud patsientide jaoks on konsulteerimine ja enamus ravi saamine tasuta. Minu tööpäev koosneb haavade sidumisest ning triaažis patsientide eluliste näitajate mõõtmisest, kindlustuse kontrollimisest. Vahepeal teeme ka medvendade Shally, Martini ja Andrew-ga konsulteerimisi, kuid need pigem keskenduvad ainult sümptomite kirjapaneku, diagnoosi väljamõtlemise ja ravimite määramisega. Haigla osas on neil 3 voodikohta, kuid üldjuhul väga kedagi sinna ei viida.

Tekib küsimus, et kui Pelungu kliinik kuulub riigile ja kindlustatud patsientidele on kõik tasuta, miks rohkem inimesi seal ei käi? Ravimeid ei ole!! Isegi paracetamol on vahepeal defitsiit, antibiootikumidest, kanüülidest ja tilkinfusioonidest rääkimata. Niisiis peavad patsiendid käima marketis apteegis ning ostma oma raha eest ravimeid, hoolimata sellest, et nad on kindlustatud ja need oleks neile tasuta. Ka sidumiste eest peavad nad maksma, oma sidumismaterjali peavad samamoodi tooma. Rikkamad tulevad iga kord uute sidemerullidega, vaesemad pesevad eelmised sidemerullid kodus ära ning on korduvkasutatavad.

Pelungu kliinikus tehakse raha eest poisslastele ümberlõikamisi. Ma kahjuks ei ole näinud kogu protseduuri, kuid sattusin peale viimasele lapsele, kelle haava just kinni seoti. Ausalt, ma tahtsin nutta ja karjuda appi. Tegemist polnud steriilse protseduuriga ning peale patsiendi sidumist läks õde järgmise lapse haava juurde veriste kinnastega. Muidugi ei suutnud ma suud kinni hoida ja pahandasin. Oma õigustuseks muidugi ei olnud õel miskit öelda. Nad teavad väga hästi, kuidas järgida hügieeninõudeid, kuid millegipärast praktikas nad seda tee.

Minu järgmise kuu plaaniks on ämmaemand Anaga ühendada jõud ning viia läbi 3 sessiooni seksuaalhariduse kohta Girls Model Junior High Schoolis, kus on 81 tüdrukut vanuses 14-17 aastat. Meie eesmärgiks on tõsta teadlikust seksi, seksuaalsel teel levivate haiguste kohta, kaitsevahendite kasutamise vajalikkusest ning missugused on võimalused teismeea raseduse vältimiseks. Lisaks on plaanis rääkida menstruatsioonist, tutvustada erinevaid vahendeid ning anda tüdrukutele võimalus küsida anonüümselt küsimusi, mida võib-olla teise ees ei julgeta küsida. Hoidke pöialt!

Teine plaan, mis mu mõtetes mõlgub, on mööbeldada Ayamfooyas haigla poole peal. Nimelt tahan luua sinna ühe väikese nurga, kus oleks kõige hädavajalikumad asjad kiirolukorras. Sinna kuuluks hapnikuballoon (mis juba eksisteerib seal), elustamiskohver, vererõhuaparaat, termomeeter, saturatsiooniandur, glükomeeter, respiraator. Viimase osas on meil arstiga lahkarvamused, tema arvates peaks respiraator olema kogu aeg operatsioonitoas, kuid minu arvates peaks olema see haigla poolel, kus kasutatakse seda rohkem ning kus esineb hädaabi olukorrad. Eks näeme, kumb jonnakam on ja peale jääb (praegu on respiraator haigla poolel).
Kongo küla ainus kiirabi


Respiraator, mille pärast võitlen
Kolmas plaan on kord majja lüüa Pelungu kliiniku sidumistoas. Ma ei taha sellest situatsioonist isegi siin praegu rääkida. Medvend Andrew küsib iga päev mult: " Kas ma toon sulle ämbri, kuhu saad kõik oma pisarad koguda?"

Ps! Mina, Ana ja Janek ostsime omale motod! Nüüd on Bolga linnas paanika lahti, terve kari vabatahtlikke jäävad kõigile liiklejatele ette. :D


Kohtumiseni!