Thursday, 20 February 2020

Kui õhk enam läbi ei paista...

Päevadest saavad nädalad, nädalatest kuud. Kaugel pole hetk, mil saab pool aastat täis. Mis tähendab, et nii mõnigi meist peab järgmisel kuul kotid pakkima. Täpsemalt - kõik peale minu :-)

Kõigepealt eelmise postituse lõpus kõlanud üleskutsest. Aidata meil arvutiklassi uusi arvuteid soetada, mäletate küll. Kõiki huvitavad tulemused ja kokkuvõtted, eks.

Võttes lühidalt kokku - eriti palju see ettevõtmine meid unistuse täitumisele paraku lähemale ei viinud, aga eks see innusta meid midagi muutma ja püüdma leida uusi teid, et selleni siiski jõuda. Üks mõte on, aga sellest räägin lähemalt oma postituse lõpus...

Tolmu tõttu on nähtavus üsna napp

Oodatud-kardetud harmattan on käes. Õhk on ülikuiv ja mõnel päeval nii paksult tolmune, et päike läbi ei paista. Ja kõik on pidevalt tolmuga kaetud. Paned taldriku lauale, lähed veemasinast vett tooma ja tagasi tulles taldrikut ei leia – nii laud kui taldrik on ühtlase tolmukihi all. Väikese kunstilise liialdusega küll, aga tegelikult pole tõde siit kaugel.


Päikest iga päev ei näegi.



Sellega sai tegelikult vastuse üks universumi suurtest küsimustest – kust tuleb tolm. Kõrbest. Muide - Sahara kõrb toidab Amazonase vihmametsi igal aastal pea 30 miljoni tonni tolmuga, mis sisaldab olulisel määral surnud mikroorganisme ja nii pakub vihmametsadele olulisi toitaineid. Väike lisakilluke kasutute faktide sahtlisse. Universumi teine suur küsimus – kuhu kaob raha – jääb siinkohal endiselt vastuseta.

Päkapikud on ka siin täitsa olemas!



Eelmisest postitusest tänaseni möödunud aja peamine märksõna on loomulikult jõulud Aafrikas. Juba see sõnapaar ise sisaldab minu meelest vastuolu, aga endalegi üllatuseks oli tegelikult tunne üsna sama. Jõulud on jõulud igal pool. Tõsi, kirikus trummiga Püha ööd mängida on ikka pisut teine tunne, aga jõulutuled nii küla vahel, linnas kui ka meie oma terrassiserval, päkapikumütsid ja secret-santa-kingitused improviseeritud kuuse all andsid kõik kokku ikka üsna piisava jõulumeeleolu.

Meie salajõuluvana sai seekord päris palju naerda, arvan. Lugu ise oli pikk, aga lühidalt kokku võttes leppisime kokku, et kingitustel on ainult üks tingimus - see peab olema ostetud Zuarungust. Minu poolt lihtsalt näitena õhku visatud jabur mõte meeldis kõigile nii väga, et täpselt see tingimus kehtestatud saigi. Zuarungu, olgu öeldud, on väike külake Kongo ja Bolgatanga vahel, kus on iga kolme päeva tagant turupäev, väljaspool seda aega aga seal suurt kaubandust ei toimu. Paar poekest, tõsi, siiski on.

Loosiga tõmmatud kingitused juhtusid sattuma nii, et poisid tegid kingid tüdrukutele ja vastupidi. Protsess oli pikk ja konarlik, aga tulemus on, et nüüd on vabatahtlikel ka Zuarungu küla vahelt läbi sõites põhjust käsi tõsta, et tee ääres lehvitavaid kohalikke tervitada. Detailidesse laskumata ütlen, et kingituste tase oli ühtlaselt kõrge - kõik nägid kõvasti vaeva, tegid peenemat näputööd ja lasid seda ka külaelanikel teha, nii et kui suur õhtu käes, oli kõigil rõõmu ja nalja nabani.
Elmina loss


Pärast pühi aga sõitsime oma jõulutripile, nagu ise seda nimetasime. Kuna koolis oli vaheaeg ja elu nagunii suuresti teises rütmis, lubasime endale mõned päevad lõuna pool. Aastavahetus ookeani ääres kõlab ju meelitavalt, eks?

Küla nagu küla ikka. Aga vee kohal. 
Täpselt nii ka sai. Kui jõulud läbi, istusime bussi ja reis võis alata. Algul 15 tundi bussiga pealinna Accrasse, siis sealt edasi veel lääne poole, et rannikut avastada. 

Järgneva kümne päeva jooksul vaatasime üle kuulsamad lossid, ilusamad rannad, kõhedusttekitavamad köisrajad puulatvade vahel ja põnevamad külad, nende hulgas näiteks järve kohal vaiadel asuva küla.
Aastavahetuspidustused Cape Coastis


Uue aasta võtsime vastu siiani Ghanas kohatutest kõige ilusamas rannas Butre külas. Soovitame! Ööbimiskohta minekuks tuli ületada maagiline sillake üle jõe, mis juba ise tegi koha põnevaks...

Aasta viimane hommik

Maagiline sillake
Vana aasta viimane päev kujunes minu jaoks isiklikult aga väikeseks lahtilaskmise harjutuseks. Nimelt pidin lahti laskma oma kaamerast (millele just kolm päeva varem olin Accrast uue objektiivi tellinud), poolest oma kulmust, mille kivi pihta katki kukkusin, ja sellega seoses ka oma seni veel algamata modellikarjäärist. Kalurikülas hea pildi jahil olles õnnestus mul ühel libedal kivil nii õnnelikult kukkuda, et prantsatasin koos kaameraga ookeanilainetesse ja tabasin kulmuga kivi. Oleks võinud ka hullusti minna, aga siiski ei läinud. Nii et lõpp hea, kõik hea.

Tõsi, kaamera võttis nädalapäevad hiljem pildi ette, aga sisemusest läbi voolanud tulisoolane vesi ilmselt kustutab selle peagi jäädavalt.

Niipalju seiklustest puhkuse ajal. Koju tagasi jõudnud, asusime taas tegudele. Arvutiklassis käivad arvutitunnid. Tõsi, praegu siiski veel veidi kaootiliselt. Me ei olnud uue veerandi alguseks ikka veel päriselt seda õiget lahendust leidnud - kas püüda järgida koolide tunniplaani või kehtestada oma. Nüüdseks on mõtted veidi selgunud, aga see on omakorda seotud järgmise teemaga.


Koolitund meie ICT-keskuses
Selleks, et oma keskuse tööd paremini organiseerida, otsustasime sõita kaugel lõunas asuvasse Takoradisse, et külastada seal tegutsevat arvutiklassi. Takoradist olime küll oma jõulureisil juba läbi põiganud, aga siis olid teised mõtted ja tegemised, nii et sinna see kohtumine ei mahtunud, seda enam, et tööreisil pidi minuga kindlasti kaasas olema Moses, kes hiljem meie keskuse koordinaatorina tööle hakkab.

Ühel pimedal õhtul istusime seega Bolgatangas taas bussi, et öö läbi sõita ja järgmise päeva pärastlõunaks Takoradis olla. Nii ka läks. Kohtumiseks oli sel päeval aga juba hilja, nii et Anaji kooli territooriumil asuvasse klassi seadsime sammud alles uuel hommikul.

Mosese ja Samueliga Takoradi Anaji arvutiklassis

Klassis võttis meid vastu Samuel Ofosu Skoto, kes kuus aastat tagasi koos hetkel Eestis elava minu ammuse hea sõbra James Sunnay Quaicoe'ga seni edukalt toimivale klassile aluse panid. Nii et mis seal salata - mõte seda klassi külastada tekkis juba Eestis, enne minu Ghanasse tulekut. James lahkus Ghanast vist nüüd küll juba neli aastat tagasi, aga tunda oli, et temast tuntakse endiselt puudust.

Anaji arvutiklass





Pilk ajalukku. Aastal 2013 ostis British Council selle piirkonna koolide jaoks 18 arvutit, mis paigaldati juba jutuks olnud kooli territooriumil asuvasse klassi. Niisama lõbus fakt - sama kooli territooriumil eraldi majas asub ka politseijaoskond. 

Sarnaseid klasse tehti lühikese perioodi jooksul 28 tükki üle Ghana, aga tänaseks on enamus neist erinevatel põhjustel hinge heitnud ja töös veel vaid kaks - üks Takoradis, teine sealt kolme tunni tee kaugusel.

Tund Anaji arvutiklassis

Kuue aasta jooksul on klass kenasti tööle saadud ja see pole mitte ainult ellu jäänud, vaid ka areneb pidevalt. Peamiseks saladuseks tundub olevat tihe koostöö klassi ja kõigi teiste osapoolte vahe, alates kohalikust chiefist ja lõpetades kohalike ametkondadega, nende vahele jäävad nii õpetajad, lapsevanemad kui ka lapsed ise. Sest jah, ka lapsed ise panustavad klassi toimimisse - iga klassi külastav laps maksab semestris kolm cedi ICT-tasu. Tõsi, eks seegi tule lapsevanema taskust muidugi... 



Takoradist edasi liikusime pealinna Accrasse, kus kohtusime kohaliku tehnoloogiafirma Techaide esindajaga. USA-st pärit FJ tutvustas meile vahvat Ghanas välja töötatud seadet nimega Asanka, mis tõlkes tähendab ühist söögikaussi. Eesti keeles sobiks nimeks "kogukonnapada"? Inglise keeles kõlab see "community bowl".


Vidin valge juhtme otsas ongi Asanka
Lühidalt kokku võttes on tegemist miniatuurse mobiilse meediaserveriga, milles asuvale mälukaardile on salvestatud hulgaliselt õppe- ja lisamaterjale vastavalt Ghanas hetkel kehtivale õppekavale. Meie keskendusime alg- ja keskastmele suunatud seadmele, mille presentatsiooni lõpus ka ära ostsime. Seadme mõte on sellele salvestatud infot jagada juhtmevabalt kuni 20 seadmega. Seade ise on võimeline selleks tekitama juhtmeta võrgu ja kõik võrku ühendatud seadmed "arvavad", et on internetis. Nii on võimalik infot väga lihtsalt ja tasuta jagada kõigi seadmete vahel, kasutamata selleks siin nii kallist internetiühendust. Jutt on kokkuvõttes ehk liiga tehniline, aga luban, et sügavamale detailidesse ei lasku. Aga äkki kedagi huvitas. Minu jaoks on see igatahes põnev vidin ja seda arvamust jagavad siin nii mõnedki. Täpsema info leiab huviline aadressilt myasanka.com.

Igatahes, nagu öeldud, ostsime seadme ära ja tõime selle oma kodukülla kaasa, et nüüd siin see võimalikult kasulikult tööle panna. Sõidu kohta esitatud raportit ja ka ostetud seadet esitlesime nädalapäevad hiljem meie kohalikule haridusametnikule ja KoCDA direktorile (kes mõlemad pidid meiega alguses kaasa sõitma, aga erinevatel põhjustel leidsime siiski lõpuks olevat mõistliku Mosesega kahekesi ära käia). Ettekande ja sõidu tulemustega jäädi rahule ja anti teada, et meie koosolekule järgneb peagi uus, juba kõrgematasemelisem kohtumine haridusametis, et saaksime seadeldist ka kõigile teistele ametnikele tutvustada.

Koosolek, mis lõppes filmivaatamisega

Nädalapäevad hiljem tuligi ühel hommikul kõne, et kõik kohalikud tähtsamad haridustegelased on nüüd haridusameti majas koos ja tulgu ma kohale, et seadet presenteerida. Umbes nii asjad siin tegelikult käivadki – väga tähtis koosolek kahe tunni pärast, olge kohal! Sellega hakkame tasapisi harjuma, aga tuleb tunnistada, et segadust on omajagu. On meil ju kombeks oma liikumisi tavaliselt veidi pikemalt ette planeerida ja kokku leppida.

Õnneks sain sel hommikul siiski reageerida ja laekusin peagi oma varustusega ametnike ette, et reisil nähtu ette kanda, seadmest pajatada ja siis seda töös demonstreerida. Õnneks olid kohaletulnutel käepärast mõned sülearvutid ja ka hulk nutitelefone, nii et kõik said isiklikult sisse logida ja veenduda, et tegu ongi tegelikult nii hea asjaga, nagu ma neile rääkisin. Nüüd on neil (ja muidugi ka meil) nuputamist küllaga, kuidas see kõik koolides laste kasuks võimalikult hästi tööle panna ja seadmele mõistlik kasutuskord tekitada.
Asanka-presentatsioon haridusametis

Seadet ennast oleme nüüdseks juba nii mõnegi asjassepuutuva inimesega testinud. Nähtu on põnev ja muljetavaldav. Kindlasti saame seda nii oma klassis kui ka koolides kasutada. Koos Mondoga püüame aga samal ajal aru saada, kas saame seda seadeldist kasutada ka mujal, kus oma digipädevuste kursust läbi viime. Nimelt on võimalik koostöös Techaide'iga seadmes olevat infot vastavalt kasutajale kohandada. Praegune sisu on, tõsi, algkooli osas veel veidi puudulik, aga tootja sõnul käib töö ka selle osas. 
Filmivõtetel




Vahepeal on valmis saanud Mondo tellimusel valminud videoklipp meie arvutiklassi tegemistest Kongo külas. Lugeja ilmselt mäletab, et novembris korraldasime Kongos digipädevuste kursuse, millega samal ajal külastsid meid Kaili ja Diego, kes oma kaamerate ja mikrofonidega meid jälitasid. Ei saa salata, ikka üsna veider ja harjumatu on end ekraanilt näha ja kuulda. Jälle üks uus kogemus ja mugavustsoon taas laiem. Tõsi, nüüd, viis kuud siin olnuna oleks osanud ehk mõnele asjale rohkem tähelepanu pöörata kui toona, kahekuuse Ghana-kogemusega, aga nii vist ei tohi mõelda, nii jääks kõik maailma asjad tegemata... Klipi leiab iga huviline Mondo ajajoonelt.


Hiljuti oli meil veel üks väga põnev kohtumine, mida tahaks jagada ja millest loodame palju. Nimelt ilmus meie silmapiirile üks kohalik noormees, kellel on visioon, kuidas ta külaelanikele inglise keelt ja matemaatikat (loe: raamatupidamise algtõdesid algajatele kauplejatele) õpetab. Kuna meil on arvutid ja ruumid, samuti uus seade Asanka, milles ka keele- ja matemaatikamaterjalid sees, leiame, et see oleks hea viis kogukonnaliikmetele täiesti praktiliste oskuste käigus ka elementaarseid arvutioskusi edasi anda.

Kohtumisel kohaliku tiimiga
Noormehel eneselgi on osalt arvutialane taust, nii et kolm ühes. Nii töötamegi praegu uue koolituse kallal, mis huvilistest külaelanikud paaril õhtul nädalaks kokku toob ja eriti praktilisel viisil inimestele erinevaid teadmisi annab. Oleme eriti elevil seetõttu, et initsiatiiv on täielikult kogukonna enda seest, ja püüame seda igal viisil toetada, võtmata siiski vedavat rolli. Just selliseid inimesi ja tegevusi siin otsimegi. Püüame kaasata ka veel teisi kogukonnaliikmeid, kes koolituse erinevates osades oma panuse saaks anda. Usume, et sellised asjad on hoopis jätkusuutlikumad kui meie poolt, nö. "väljastpoolt", käivitatud projektid, mida ähvardab oht meie lahkumisel soiku jääda. Nii et püüame aidata kohalikel sellele hinge sisse puhuda ja omalt poolt alguses veidi tuge pakkuda, et nad siis lõpuks ise edasi saaks lennata.
Zuarungu SHS arvutiklass

Pidevalt Kongos ja selle ümbruses ringi liikudes kuuleb ja näeb mõndagi, mida huvitav teada. Nii näiteks käisin hiljuti külas Zuarungu Senior High Schooli arvutiklassis. Siin on 45 arvutit, kohalike ametkondade ja organisatsioonide abil ostetud. Nimetatud kooli viidi hiljuti üle hea sõber James, kes seal nüüd prantsuse keelt õpetab. Kool asub Bolgatanga külje all ja seal õpib kokku ligi kolm tuhat õpilast(!), kes kõik tahavad arvutiklassist osa saada. Klassis toimub kaks sessiooni päevas, plaanin lähiajal üht sellist ka külastada, arvutiõpetaja lahke kutse selleks on olemas. Eelmine visiit sattus tunnivälisele ajale, nii et püüan selle vea lähiajal parandada.

Nongre Crafti esindus
Lisaks sellele, et ise aeg-ajalt siia-sinna külla satume, käiakse ka meil külas. Ühel päeval sain WhatsAppi sõnumi koos selfie’ga. Kongost oli läbi sõitmas Anthony, kellega kunagi Tamale bussis tutvusime. Toosama, kes Bolgatangas korvipunujate ja kultuurisäilitamisega tegeleb. Nongre Crafti nimelisest organisatsioonist. Anthonyga oli kaasas sõber Adombila, samuti samas asutuses tegev. Kohtumine leidis aset meie arvutiklassis, taas kord tuli jutuks võimalus vastastikune õpitubade korraldamine. Tema saaks meie inimestele algtasemel programmeerimist õpetada, meie omakorda ehk nende lastele midagi muud vahvat. Peagi näeme, kuhu selle mõttega jõuame.   





Õnnelikud elukestvad õpilased uues klassipingis
Väljaspool otseseid tööülesandeid aga tuleb ette ka teistsuguseid tegemisi, üks toredam kui teine. Üks neist oli hiljutine külastus arvutiklassi kõrval asuvasse Nabdam Girls' Model Schooli, kus koos Mosesega harutasime laiali aastatega tekkinud sodihunniku, mis osaliselt ka juba põletamist ootas.


Töö ja vile koos








Leitud puit- ja metallmaterjalidest tegime klassi raamaturiiulid ja parandasime ära mõned koolipingid. Materjali on veel hulganisti, nii et projekt jätkub. Kodust kaasa võetud akutrell kulub siin ikka väga marjaks ära. Usun, et selliseid hunnikuid on teisteski koolides, nii et osavate kätega mees võiks hulgaliselt lapsi põrandal kõhutamise asemel pinkidesse istuma aidata.



Siinse kohutava koolimööblipuuduse valguses on muidugi veider, et sellised hunnikud tekivad, püsivad ja lausa kasvavad. Nõuaks ju laguneva laua päästmine teinekord vaid paari kruvi, kruvikeerajat ja mõnda minutit... Ilmselt on sellel omad põhjused, mida meil kõrvalt keeruline näha. On selleks siis oskamatus neid koolipinke parandada, teadmatus laste tervise hoidmise tähtsusest või on tegu hoopis administratiivsete põhjustega. Või hoopis seguga paljudest erinevatest põhjustest. Ei ole meie võimuses kõike seda kohe ja korraga väljastpoolt tulles parandada. 

Parim, mida me siin toimetades tegelikult teha saame, on jagada oma teadmisi, oskusi ja kogemusi, jättes siinsetele inimestele õiguse ja vabaduse nende kasutamise üle ise otsustada. Kui kohapealt tulev initsiatiiv soovib enamat, saame seda võimaluse korral toetada, aga see on ka kõik - sundida kedagi aja jooksul väljakujunenud tavasid ja arusaamu muutma me lihtsalt ei saa ega vist tohikski...

Taas teel...

Möödunud nädalavahetusel aga sõitsime taas külast välja. Tegime seni pikima matka mootorratastega - paari tunni (siin mõõdetakse vahemaid ainult ajas, kilomeetritest ei tea keegi midagi) kaugusele Bawkusse, mis lisaks pealinnast kõige kaugema "rajoonikeskuse" tiitlile paistab ennekõike olevat tuntud selle poolest, et selle lähedal Kulungugus tehti 1962. aastal ebaõnnestunud atentaat Ghana esimesele presidendile Kwame Nkrumah'le.
Kohal!
Põhjusi, miks me eriti pikki matku mootorratastega tegelikult ei tee, on mitmeid. Ennekõike teeolud, mis on üsna rasked - teed on kehvad ja väga tolmused, lisaks on kohati üsna tüütud politsei kontrollpunktid, kus valged ikka tihtilugu rohkem tähelepanu saavad. Õnneks ollakse enamasti üsna mõistlikud, aga on ka tüütumaid olukordi, kus tahetakse "kingitusi" või tüdrukutelt ka telefoninumbreid. Nii on.

Turvalisuse seisukohast vaadatuna püüame samuti pikemaid sõite pigem vältida või liikuda koos. Autoga või bussiga on ilmselt siiski ohutum. Kui miski siin liikluses üldse ohutu olla saab. Mida enam me siia sisse sulandume, seda enam jõuab meieni ka kohalikke uudiseid, ja selle info seas on kahjuks ka palju teateid avariidest. Pole ka ime – on jäänud mulje, et kõik sõidukid, mis liiguvad, teevad seda maksimumkiirusel – täpselt nii kiiresti kui teeolude ja sõiduki tehnilise seisukorra kombinatsioon võimaldab.
Kwame Nkrumah

Aga tagasi Kulungugu juurde. Lugu ise räägib, et 1.augustil 1962. aastal oli Kwame Nkrumah, Ghana vastuoluline esimene president, kes riigi 5 aastat varem taasiseseisvumiseni oli juhtinud, teel Burkina Fasost tagasi, sunnitud tegema peatuse Kulungugus. Ilm oli vihmane, teeolud rasked ja surve kohalike poolt tugev, nii tehtigi peatus ja president koos oma saatjaskonnaga väljusid autodest, et rahvast tervitada. Presidendile lähenes tervituseks koolilaps lillekimbuga, millest turvamehe terav kõrv aga tiksumise tabas. Instinktiivselt tõmbas turvamees presidendi pikali ja hetke pärast kärgataski plahvatus. President ega tema saatjaskonnast keegi surma ei saanud, küll aga hukkus lilli hoidnud laps. Tõsi, vigastusi presidendil siiski esines, nii et teda tuli kohalikus haiglas opereerida. Huvitava faktina aga kuulsin loole hiljuti ka lisanüanssi, mille kohaselt olla vahetult pärast operatsiooni püütud tappa ka presidenti opereerinud Saksa arsti. On see lugu siis nüüd tõsi või mitte, ei oska öelda, aga huvitav teada ikka.


Olles juba nii kaugel idas, piilusime ka üle piiri Togosse, olles teisalt väga lähedal ka Burkina Faso piirile (mis, tõsi, jääb juba väikese turvariski servale), ning sõitsime koju ära. Paaris kohas piiri lähedal pidime lahkelt ka oma passid ja viisad ette näitama, aga taas suuremate sekeldusteta.

Muu hulgas teeme plaane ka tulevikuks. Aprilli alguses plaanime Maa päeva raames Kongo küla taas plastmassi- ja kilekotiprügist puhtaks teha, seekord kuue kooli õpilaste kaasabil. Eelmisel aastal lõi meie poolt kaasa Silja ja tookord oli kaasatud kolm kooli. Seekord sihime veel kõrgemale. Töö ses suunas igatahes käib. Esimesed koolijuhid on juba kurssi viidud, haridusametiga räägitud, tagasiside positiivne, nii et jätkame!

Õpihimulised lapsesilmad
Tulles aga korraks tagasi postituse alguse juurde... Et meie klassi arvutiparki need nii vajalikud mõned puuduvad arvutid siiski leida, ootame nüüd pikisilmi kõiki, kel kodus või töö juures jõude seismas mõni veel enam-vähem toimiva akuga ja töötav kasutet rüperaal, toimetama selle veel enne veebruari lõppu Mondosse, et anda sellele uus elu, nii et selle ekraanilt võiks edaspidi vastu peegelduda innustunud lapsesilmad meie küla arvutiklassis.

Olen kindel, et selliseid arvuteid on vedelemas kümneid ja kümneid. Aitame neil koos jõuda sinna, kus neist veel palju rõõmu on. Olen ise veebruari viimasel nädalal Eestis ja võin sellele isegi isiklikult järele tulla, et see siis enesega koos puhkuse lõppedes pärast Ghanasse tuua.

Justjust, kuulsite õigesti. Tulen ajal, mil Eestis peaks veel olema talv (mis, tõsi, sel aastal kõike muud paistab olevat), pea kaheks nädalaks Eestisse puhkusele. Et pärast seda siis uuesti sooja tagasi lennata ja kuni suve alguseni siin hoolega toimetada, et võimalikule uuele vabatahtlikule mõnus tööjärg ette tekitada.


Nii et juba mõne tunni pärast istun juba kohalikku reggae-värvides lennukisse, et siis pärast kahte ümberistumist 24 tundi hiljem juba koduses Tallinnas maanduda ja taas kohata armsaid inimesi koduses Eestis, kellega pea pool aastat vaid virtuaalselt suhelda on saanud. Kohtumisteni!

Wednesday, 12 February 2020

Mondo toetuslaste tervisekontroll


Uus aasta tõi minu jaoks endaga kaasa uue projekti - teostan tervisekontrolli Mondo toetuslastele. Kokku toetab Mondo siin 130 last erinevas vanuses. Idee kontrollida laste tervist tuli peale seda, kui üks toetuslaps nii õnnetult kukkus, et vajas operatsiooni puusaproteesi paigaldamiseks.

Tervisekontroll koosneb kahest osast. Esialgu esitan lastele küsimusi nende varasemate haiguslugude kohta – kas nad on käinud kliinikus, mis olid probleemid ja kas nad said abi. Lisaks uurin ka traumade kohta, sest siinsed lapsed turnivad palju puu otsas ning istuvad mitmekesi motikate peal (liiklusõnnetused on siin sagedased). Leidsin, et oluline on küsida ka moskiitovõrkude olemasolu kohta, sest need, kes võrkusid ei kasuta, on läbi põdenud mitmeid malaariasse haigestumisi.

Kõigilt toetuslastel uurin nende toitumise kohta – mitu korda päevas nad süüa saavad, kas soe toit on neil iga päev laual, kes kodus süüa valmistab ning kas joogivesi on alati olemas. Üldjuhul saavad lapsed siin vähemalt 2x päevas süüa, mõni õnnelikum isegi rohkem. Õpetajate sõnul on kuival perioodil seis nukram, sest peredel ei jätku enam toorainet toidu valmistamiseks ega raha selle ostmiseks, nii et lapsed on söömata mitmeid päevi. Osad koolid pakuvad lastele 3x nädalas sooja toitu, kuid kahjuks ainult vähesed.

Parem seis on aga laste hügieeni osas. Olgugi, et tervisekontrolli ajal on lapsed üleni tolmused (jalgpalli ja mürgeldamise tõttu), on kõigil ligipääs puhtale veele ning enamus kodudes pesevad lapsed ennast 2-3x päevas SEEBIGA! Vett küll peavad nad omale koju tooma pangedes, aga kaevud on siin piirkonnas tihedalt, väikese jalutuskäigu kaugusel. Koolis teevad õpetajad lastele märkusi, kui nad pole enne kooli tulekut ennast pesnud, kui riided on mustad või juuksed liiga metsikuks läinud.

Lisaks uurin toetuslastelt valude kohta, magamiskoha kohta, tüdrukutelt menstruatsiooni esinemise kohta ning mida nad selle ajal kasutavad (raha olemasolul hügieenisidemeid, muidu tavalist riidekangast ehk cloth’i). Kui küsimused on esitatud, annan lastele sõna oma muredest rääkida. Nii avastasin ühe toetuslapse, kelle üks testis pole paraku alla langenud oma õigesse kohta. Diagnoosi nimi on cryptorchidism ehk laskumata munand. Kuna tegemist on teismelisega, vajab ta paraku operatsiooni.

Minu working station
Teine osa tervisekontrollist koosneb füüsilisest läbivaatusest. Läbivaatusel vaatan, milline on laste rüht, selgroog, õlad, abaluud, puusad ning kas neil esineb nabasong või mitte. Lisaks vaatan üle küüned, varbad ja jalatallad ning naha seisukorra. Iga laps käib kaalul ning üle saab mõõdetud ka pikkus. Et teada, kas toetuslaps vastab oma arengule, arvutan pikkuse ja vanuse suhet WHO kasvustandardite järgi. Laste puhul ei kasutata kehamassiindeksit, vaid hoopis soo, vanuse ja pikkuse suhet, kuna rasva- ja lihasprotsent on pidevas muutuses. WHO kasvustandardi kohaselt peavad olema lapse kasvukõver minimaalselt -2 ühikut, mis tähendab, et laps on veel normaalses arengus. Kui ilmub kasvukõverale -3ühikut, tähendab see, et laps on oma arengust maas ning paljuski on süüdi, et keha saa piisavalt toitaineid. Mondo toetuslaste seas ei ole siiamaani kedagi, kes oleks saavutanud -3 ühikut, kuid on paar piiripealset last.




Viimasena kontrollin üle silmanägemise. Siinsete laste seas on see kõige sagedasem probleem. Silmanägemise kontrolliks kasutan Snallen-tabelit. Väiksemate lastega on aga probleemiks, et nad ei tea veel tähestikku ning seetõttu võtsin kasutusele ka kujunditega tabeli. Üheks kujundiks on süda, mille kohta kõik lapsed ütlevad armastus (nii armas 😊).

Kokkuvõtteks võin öelda, et toetuslaste tervis on üpris hea, probleeme ei esine palju ning esinevad probleemid on üldiselt lihtsamad. Minu osa selles projektis on vaadata üle, millised terviseprobleemid toetuslastel esinevad, järgmine vabatahtlik jätkab leitud probleemide tegelemisega/lahendamisega.
Toetuslapsed Zanlergu Primar-is ja Junior Highschool-is